Margus Mikomägi Raplamaa kultuuripärl.

Valter Uusberg kirjutab;

Rapla ja muu maalima teljel kirjutav kultuuritark, kes aegajalt kastab oma vaimusärgi ajavoolu jõkke, peatab voolu ja paneb sinna korraks muljetavaldava kommentaaritõkke.

Kui Kultuurkapitali Raplamaa Ekspertgrupi juht Margit Kuhi palus mul kirjutada ja ühte lausesse mahutada maakonna seekordse kultuuripärli Margus Mikomägi iseloomustus võtsin asja tõsiselt ja sain maha ülaloleva lõiguga. Tekst on mitme koodi all, püüan neid siin pisut avada.

Rapla ja muu maalima teljel kirjutamine

Margus töötab „Maalehe“ juures, peab veebiväljaannet „Teatritasku“ ja üllitab koos riskijulgete kirjastajatega aegaajalt mõne raamatu tinglikus sarjas nimega „Koguja Raamat“. Just neis hakkasin märkama seda „Rapla ja muu maailma telge“. On tajutav, kuidas ta oma mõtterännakute, reaalsete reiside või mälestuste kirjeldustes jõuab kuidagi märkamatult tagasi kusagile siia nende väärtuste juurde, mille keskelt on end kunagi sirgu ajanud ja mis talle siiani jõudu annavad. Olgu näiteks kasvõi see, et tema möödunud aastal ilmunud paljude tuntud inimestele järelhüüdetega tervikteos „Surnute raamat. Elu kiituseks“ (Kirjastus Kaarnakivi Selts 2020) algab tekstiga emale ja lõpetab tekst kaaslinlasele Andres Ehinile, vahepeal olulisel kohal tekst isale ning kusagil ka järelehüüd Raplas mahavõetud linnapuudele.

kultuuritark

Pakun, et Marguse maailma keskpunkt, vähemalt kui ilmad seda lubavad on Raelas. Siin, isale kuulunud väikese talukoha õuel seisab avara uksava, muldpõranda ja kõrge viilualusega „vabaõhu“ ehitis. Margus on selle sisustanud „kultuurikuuriks“. Pakub varju vihma ja tuule eest, palava päevaga on meeldivalt jahe. Seintel mõni talu tööriist, kuid ohtralt plakatid. olulistest kultuurisündmustest. Käepärane pehme mööbel kutsub kohe sügavalt istet võtma, keha kinnitama, kohvi jooma või, mis Margusele omaselt vabalt suitsu tegema. Ja muidugi loovalt teemalt teemale liikudes vestlema, partneriga resoneerudes vabalt mõtisklema. Kui kuuril oleks külalisteraamat oleks see rabavalt rikkalik. Margus kuulab, intrigeerib, kirjutava inimesena sõnastab mõtted täpselt. Ja muidugi enam mitte ainult siin „kultuurikuuris“ Margus vaatleb, loeb, kirjutab.

kastab oma vaimusärgi ajavoolu jõkke

Margusele meeldib laulda ja end kitarril saata. Ise otsustab kas, millal ja mida laulab. On üks laul, mida ma eriti ootan kui juhtun juures olema, näiteks Emakeelepäeva või Hingedeaja kontsert-mõtlustel koos noorte koorilauljatega. See on „Jõgi voolab“, laul Marguse ühe lemmikautori Jaan Kruusvalli näidendi „Jõgi voolab“ lavastusest, mida 80-ndate alguses Ugalas mängiti, Margus näitlejana laval, lavastas Jaan Tooming, laulutekstid Hando Runnelilt.

Jõgi voolab

kastan särgi jõkke

hetkeks peatub jõgi

hetkeks panen tõkke

paneb ajavoolu kommentaaritõkke

Ajavool, ajajäljed, ajaga opereerivad kunstid – neis kõigis on annus kaduvust. Ajas kirjutatud tekstid (ka teatrikriitika) on kommentaarid ajale, põgusad tõkked ajavoolu sees. Kui aeg möödas, leidub neis ühtteist iseloomulikku nii ajavoolu kui kirjutaja kohta.

Kultuurikohtumisteni Raela muldpõrandal!

Ilmus ajalehes Raplamaa õnumid, pildistasid Viio Aitsam ja Siim Solman.

One thought on “Margus Mikomägi Raplamaa kultuuripärl.”

  1. Tere, Margus,
    rõõm lugeda Valter Uusbergi mõtteid. Jah, mõiste kultuuritark on jumala õige Sinu tegevust analüüsides . See tuleb eriti esile nüüd, kui paljud teatrist kirjutajad on süvevemisvõimeta ja lahmivd või siis oma eruditsiooni (?) imetlejad. Minu arvates on Sinul anne märgata, mõtestada ja juhatada märkamatult elu/inimese sügava mõistmise poole. Talletada tundlikke ja erilisi hetki minevikust – ajast ja inimestest, sest kellel pole mälu, sel pole ka arusaamist kust oleme tulnud ja kuhu läheme.
    Me kõik võlgneme tänu erilistele inimestele/loojatele, tänu kellele me ise saame targemateks ja paremateks inimesteks.
    Ole hoitud ja kaitstud ja rõõmusta meid kõiki oma avara pilguga!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga