Mägi muutub lähemale minnes järsemaks

Mägi Saku mõisas. 15.oktoobril 2010.

Selle aasta lõpul näeb ilmavalgust Tõnis Mägi „Noodiraamat“ kus noodikirjas ühtede kaante vahel nelikümmend viis (45) kolmekümne viie aasta (35) kestel kirjutatud laulu.
Olen viimasel aastakümnel kuulanud Tõnis Mägit erinevate koosseisudega esinemas erinevatel lavadel. Suurtel ja vabaõhulavadel, siis kui laval on kolm muusikut ja siis kui neid on kolmkümmend, Kõige elamuslikumad on siiski olnud need silmapilgud kui laulja oma laule ise klaveril saadab, esinemiskohaks siis väike kultuurimaja lava või mõisasaal.
Usun, et miski seitse aastat tagasi küsisin Tõniselt peale Raplamaa Raikküla väikese kultuurimaja suurt autorikontserti kas ta kahetseb, et ei esine täna suurlinnade suurtel lavadel, et elu on läinud nii? Tõnis siis kuidagi väitis mulle vastu, et tänu sellele, et nii on läinud, on ta suutnud jääda loominguliselt vabaks ja sõltumatuks.
Tõnise laulus „Pimedale muusikule“ on lugedes pisut naiivsevõitu tunduvad read: „Ja tunnen rõõmu sellest muusikast, mis inimestele teeb head./ Nii vabalt, puurita, tuulest juhitav on ta./“. Kui Tõnis seda teksti laulab, siis naiivsus kaob. Armastust-hellust-hoolimist ei võimalik asendada ega teeselda.
Olen vahel proovinud laulda mõnd teksti, mis Tõnise esituses ülitäpne ja kahtlusi tekitamatult õige. Noh näiteks on ta laulus „Pärlid“ selline tekst. „Näed juba paju, valget kuju./ Vaimus sa tajud, sääl sinu koduke on./. Jube tekst, katsuge seda öelda või hoopis laulda nii, et te aastatega kogunenud kaitsekiht neid sõnu irooniliselt kõlama ei pane. Katsuge seda öeldes olla siiras. Noh jah, ei õnnestu. Tõnis Mägil õnnestub.
Kord kuulsin keset sellist ühemehe kontserti kuidas Tõnis jõudis lauluni „Vana jõgi“. Mäletate sõnu, ei hakka neid siin tsiteerima, aga üpris jube ja mõttetu tekst sellel lool on. Sellel kontserdil, muudest lauludest ümbritsetud rüüs ja Tõnise suus tundus see vana jõgi nii pagana filosoofiline, juhtis mõtted kinnikasvavatele ja inimese kaevatud kanalitele, ühesõnaga mõjus.
Tõnis Mägi on muusika suurmeister, on artist, kes lavale astudes on üliaus, mitte sellepärast, et ausus on moes. On sest et ta teisiti ei saa. See on võime laulda lihtsatest asjadest, päris asjadest nii, et see ei kujune vana mehe küüniliseks ironiseerimiseks enda ja teiste elatud elu üle. Mägi tarkus laval ei ole tühisuse läbinägemise demonstratsioon.


Ta kontserdi pildis on ühendatud jää ja vesi, mis salvestavad maailma.  Külm jää ja vulisev vesi, olekud täis muutumisi. Ma mõtlen jääst ja veest, mis salvestab kõik. Gabriel Garcia Marquezil on romaanis „Sada aastat üksildust“ mustlane, kes tuleb inimeste juurde imedega. Üks neist on jää, siis on peegel, kui õigesti mäletan ja pikksilm… Kõik need imed oskab Tõnis Mägi lauldes publikuni tuua nii, et see liigutab.
Miks ma siin juba paaril korral tõstan esile elamuse eriti kõrget taset kui Tõnis Mägi esineb üksi? Mul on tunne, et üksi musitseeride jääb Mägile suurem mänguruum, muutuda ja muuta just siis, kui ta nii tunneb. Laulda seda laulu, mis just sellel hetkel tundub hiiglasliku esinemise kogemusega lauljale tähtis. Mees ja klaver ja mõtted on vabad.
„ Inimese arengu eelduseks on looming.“ on kusagil kirjutanud Ülo Vooglaid. Ja üksi on Mägil enam ruumi olla loominguline. Loomingu eelduseks on vabadus ja  vabaduse eelduseks kord. Mägi loomingulisus ongi korrastatud loomingulisus. See on tänases tabudeta maailmas harukordne ja imetlusväärne.
Mägi hiljutist esinemist Saku mõisa saalis kuulates mõtlesin inimese kaitsmisest, hoidmisest, inimeseks saamisest, olemisest ja jääminisest. Sellest, et see on tähtsaim ükskõik milline ühiskondlik kord akna taga parasjagu on. Mõtlesin miks ei taha maailm aru saada, et kui me eesmärk elus on surra täiskasvanumalt kui sündides, siis ainus, mida me kaitsma peame on vabadus olla loominguline.
Kui inimene on kaitstud tarkusega on kaitstud ka Usuuri tiiger ja vihmametsad, Eesti riigist ja Läänemerest rääkimata.  Mägi laulab tasakaalust maailmas ja see liidab kuulajate meeled.
Rapla lauljate õpetaja Thea Paluoja räägib kuidas tema õpilased ta poole pöörduvad sooviga laulda Tõnis Mägi laule, see on nii olnud aastaid. Tõnise peagi ilmuv noodiraamat annab sellele soovile tuge nagunii, muudest aeglasemini märgatavatest muutumistest rääkimata.
Saku kontserdil sündis midagi erilist kuulajate hulgas. Oma sai haige seljaga mees, kes istus minu ees, oma kuulis viimaseid nädalaid ehk, lapseootel noor ilus naine, sai see paariteist aastane koos kontserdile tulnud paar, poiss veel peajagu lühem tüdrukust, usun, et elujõudu ammutas ka see kunagine kaunis naine sel kusagil tagareas. Lund hakkas ka sadama mõisa akende taga. Publik tõusis püsti.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga