Ma vaatan maailma nagu kass akvaariumit. Ohoo, kui huvitav!

 

See intervjuu Andrus Vaarikuga ilmus Teatrikülgedel 2.juunil 2006.aastal. 

Ootan Andrus Vaarikut Radissoni Madissonis. Meie kokkusaamine on lepitud teatriinimeste tüüpilisimale proovi algusajale. Kell läheneb üheteistkümnele.

Kõrvallauas on oma kontori avanud Jõgevamaa mees Ants Paju. Tema kõvahäälsetest telefonikõnedest saavad osa kõik kohvikukülalised. “Mul on vaja see miljon kuussada tuhat kuju jaoks kokku saada. Jah, ma olen Tallinnas. Luban sulle, et niidan ka muru ära.”

Andrus tuleb. Muidugi on nad Ants Pajuga tuttavad. Eestimaa hommik on alanud.

Andrus Vaarik: Tere. Tead, ma tulen külateatrite festivalilt. Olen siiamaani pauerit täis, uskumatu. Olin züriis. Mängivad Eesti autoreid. Omaloomingut. Tiia Selli, kes sai meil dramaturgipreemia.

Tiia Selli?

Temast ei teagi keegi midagi. Loodab saada jalga professionaalse teatri ukse vahele. Fantastiline elamus.

Miks see mõjub ehedalt ja professionaalne teater ei mõju alati?

Profiteatris pole üllatusi. Ma olen vana ja panetunud. Ma tean, mis mind ees ootab. Kui mulle meeldib, siis meeldib väga. Torman garderoobidesse. Torman etenduse vaheajal lilli ostma.

Olen vahel harva pärast esimest vaatust minema ka läinud. Evald Hermaküla ei vaadanud etendust kunagi lõpuni.

Mäletan juttu Kaarel Irdist, kes ei vaadanud etendust ka kunagi üle 10 minuti ja siis väga täpselt teadis, kas on hea või millise etendusega on…

Kuigi ta ise ütles, et see, mis esimene 10–15 minutit laval toimub, pole üldse tähtis. Publik vaatab ikka. Vist Oskar Wilde oli see, kellele saadeti mingi noore autori teose käsikiri ja ta siis avaldas autorile arvamust. Autor ütles, et kuulge, te ei lõiganud ju käsikirja lõpuni lahti. Wilde vastas sellepeale, et ta ei pea mädamuna lõpuni sööma, saamaks aru, et see mäda on.

Aga kuidas siis on, on siis laval need esimesed minutid tähtsad?

Arvan, et Ird ütles sellepärast nii, et publik tuleb saali ja hakkab kõigepealt vaatama: aa, see on see näitleja, see on see. Vaatab lavakujundust. Nad on nagunii natukene tõstetud, tänu sellele, no tol ajal vähemalt, et nad on soengud pähe teinud, kauni kleidi selga pannud. Puhvetis, kui suutsid endale lubada, pitsi konjakit tellinud. Algus on introduktsioon.

Aga siis peab hakkama publikut köitma. Siis peab lugu jooksma hakkama.

Muusikali peale jookseb pealinna kokku kogu Eesti. Vaarik teeb!

Aleksander Eelmaa rääkis mulle, tal on head sõbrad Viljandi kandis Mulgimaal. Korralikud, saavad endaga hakkama, ja ütlesid Sassile: me peame jälgima, et me hooaja jooksul ei läheks kordagi kogemata Ugalasse. Siis saame sügisel minna kogu perega linnahalli muusikali vaatama. Mis muusikali, ei ole tähtis. See mõjub, see on nii armas ja armetu samal ajal. See on perele suur väljaminek. Loomulikult.

Aga tahaksid sa, et tuleks tagasi aeg, kui teatrisse tulek on sündmus, tehakse soenguid ja seks puhuks on ülikond?

Ma ei arva, et teater peaks olema kirik, nagu mõned Eesti lavastajad on väitnud. Igaühe jaoks on oma teater. Külateatrifestivalil me oma märkustes-mittemärkustes soovitasime hoida seda tooni, et iga etenduse jaoks on oma publik olemas. Minu paatos oli, et proovige seda veel, nii läheb teil tegemine huvitavamaks. Ehk saaks veel kuskil vindi peale keerata.

Ma püüdsin hästi lihtsalt, nagu kuueaastasele lapsele selgitada neile Stanislavski meetodit. Kuigi ma ise seda ka ei valda, lõpuni kindlasti mitte.

Selgita mulle ka.

Mida ma olen aru saanud Stanislavskist… Eesti keeles on väga halb sõna “näitleja”. “Näitlemine”. Saksa keelest tulnud schauspiel, schauspieler, see kõlab kuidagi, viitab näilikkusele, pole tõsine asi. Inglise keeles aga on actor, acting, see ongi Stanislavski meetodi suund minu jaoks. Sa lähed lavale milleks? Mida sa tahad? Ära mine kostüümi näitama või ennast. Su tegelane tuleb lavale ja hakkab asju ajama ja see on action – tegevus. Näidend, näitemäng, näilikkus. Tegelikult on näitlemine väga tõsine töö, selles ei tohiks olla midagi ebasiirast.

Miks lavale kiputakse?

Tihtipeale lähevad teatrisse ikka inimesed, kes elus ei julge kogeda ja proovida seda, mida nad laval saavad teha.

Arvatakse, et sellised niku- ja naljamehed, pulmatolad on kõige paremad näitlejad. Peavad keskkooli lõpus lavakasse minema. No lähevad, saavad sisse ka ja kukuvad välja. Veel hullem, kui saavad äkki alles pärast kümne-aastast tööd aru, et on täiesti vales kohas. Teatrisse jäävad minu meelest… vaata Ita Everit või Anthony Hopkinsit või Aarne Üksküla – sellised trolliga sõitjad, kes autojuhiluba ei saa kunagi. Teater on varjend, koht, elamise vorm… aktsioon on laval.

Lembit Eelmäe mängis aastaid halvas mõttes tolasid ja siis sai temast Põrgupõhja Vanapagan?

Tegigi valesid asju. Ma arvan, et ega ta ennast eriti hästi ei tundnud. Muidugi, ega Herta Elviste poleks mingi lolliga koos elanud kah. See on nii tark naine. Naised on üldse targemad kui mehed.

Mis sind ajas pärast esimest üritust veel kord lavakasse proovima?

Ma tunnen ennast elus ebapädevana. Ma oleks ennast ilma teatrita ammu surnuks joonud. Ma ei taha teha jõuluvana, ma ei oska seda. Ma võin jõuluvana teha sõpradele, aga tasuta, ma raha ei julge võtta selle eest, mitte kunagi.

Terve see aeg lavakas, Üksküla käe all, ma arvasin, et Aarne vihkab mind. Et Karusoo on mu talle peale surunud kuidagi. Pärast me saime sõpradeks, aga hirm oli kogu aeg.

Sulev Luik rääkis, kuidas ta kooli ajal Voldemar Pansot kartis.

Panso oli monoliitne, jah, teatris pole demokraatiaga palju pistmist. Nii palju kui ma kuulnud olen, oli Panso ehedaim näide autokraatlikust juhtimisest. Loomulikult Sulev kartis teda. Sulev on täpselt see näide eluarast näitlejast. Ta oli eluarg, ei saanud igapäevaelus millegagi hakkama. On täiesti kindel, et Ita Everil ei ole ühtegi aktsiat. Sul on?

Ei ole.

Mul ka ei ole. Ei ole. See jutt on nagu enda õigustus ka, selline totakas elus ja teistmoodi laval.

Mis on teatris oluline?

Ma olen ateist olude sunnil. Kadestan religioosseid inimesi. Teatris on sul jumal olemas – lavastaja, isa, kes ütleb, mis sa tegema pead.

Sa oled siis jumal ja isa nüüd – lavastaja?

Kuidagi olude sunnil jah. Ma viis aastat tagasi ütlesin, et lavastamine võrdub minu jaoks sellega, kui seisaksin Pärnu maanteel kahe trammiliini vahel draamateatri ja kultuuriministeeriumi akende all ihualasti.

Tätte ja Nüganen ja Anu Lamp rääkisid mulle augu pähe. Ja läks hästi, tekkis hasart ka. “Palju õnne argipäevaks” mängiti vist ligi 200 korda.

Ma tahan mängida, ma ei taha lavastada. Mul ei ole võimuiha. Lavastajaid Eestimaal loe ühe käe sõrmedel üles, ehkki lavastajate liidus on neid sadakond vist. Mina ei ole selles liidus.

Jaan Rekkor küll sind kiitis, lavastaja Vaarikut.

Oi jumal, me tegime Gershwini Rekkoriga, no siis…ta oli ikka… Me olime kooli ajal väga head sõbrad, ta elas meil. Samal ajal kõik, mis puutus loomingusse… meil oli konkurents. Ta on sportlase tüüpi. Ega ta ei kaota kunagi. Millegipärast ta arvas, et mind eelistatakse talle.

Ja kui tegime Gershwini Linnahallis, Jaaniga, koostöö oli fantastiline. Ma kartsin küll väga, et ta vaatab, et sina, pasapeeter, tuled ütlema mulle, mis ma tegema pean, lavastaja.

Ta oli Georg Otsas ka, temast oli nii palju abi. Ta mõtles kogu aeg kaasa, tuli ja rääkis mulle kõrva sisse, et kuule, mis sa arvad, äkki võiks teha niimoodi. Ta on täielik workohoolik (work – töö, MM), kõige positiivsemas mõttes. Selline, kes ei tööta ennast lolliks, vaid töötab tiimiga kaasa kogu aeg.

Minu meelest on ta… ma ei hakka nimesid ütlema, aga ta on teinud mitmest inimesest lavastaja. Ta lavastab tükid ära, nii Pärnus ja igal pool mujal ka. Sellepärast, et kui ta juba tööd tegema hakkab, siis ta teeb seda sellise väega, mis on ennenägematu. Superproff. Tema ja Sepo Seeman on teistmoodi näited, mehed, kes saavad ka elus hästi hakkama, on pädevad. Nii et igal reeglil on erandeid.

Sul on õnn olnud mängida laval kõike. Komöödiat ja tragöödiat…

Tänu Karusoole, Undile ja Pedajasele.

Tänu lavastajatele?

Just. Mati Unt pakkus mulle mängida Osvaldit, Ibseni “Kummitustes”. Mul tõusid ihukarvad püsti. Olin mõelnud, et jäängi eluaeg niisuguseks tolaks. Olen jah kõike saanud, Moliere´i, Shakespeare´i… õnn, õnn, õnn.

Kui ma mõtlen oma unistuste peale keskkooli lõpus, siis unistasin, et saaksin seista mõnes rahvateatris, kostüüm seljas, hellebardiga tagumises reas. Ma oleks rahul olnud. Läksin ETKVLi kaubabaasi transaks, kui lavakasse ei saanud.

Mu unistused on täitunud 2000–3000 protsenti.

Kui mulle praegu keegi teataks, et ma nädala pärast suren, siis ma ütleks, et aitäh selle elu eest. Aitäh.

Mis tähendab sinu ateism?

See tähendab, et mulle ei ole antud olla usklik. See pole Keskerakonda astumine. Et ma nüüd lähen.

Ilmselt nii suur häda pole olnud, et oleksin tormanud kusagile kirikusse ja palunud jumalikku ettehooldust ja totaalset vastutust oma tegude eest. Ma väga kadestan inimesi, kes on religioossed. Olen mõelnud vahel, et ateistina õnnelik olla on mehisem.

Kas sa sellest ei unista, et sul oleks jälle koduteater ja garderoob?

Ei, tead, kui ma Draamateatrist kinga sain, joomise pärast, siis istusin kaks kuud kodus. Sõin oma krediitkaardi tühjaks. Ja ega telefon ei helisenud ka, sõbrad olid ka kadunud. See oli raske aeg. Ma ei tea, kas sa paned selle sisse, ise otsusta. Sõltumatuse õppimine võttis minult väga palju psüühilist jõudu. Olen selle nüüd ära õppinud. Ei taha seda käest lasta.

See on muidugi dilemma, ikka tahaks, et oleks isa ja jumal. Et keegi õppealajuhataja oleks, kes ütleks, mis sa tegema pead.

Georg Malvius tegi meile Mait Malmsteniga pakkumise, et oleksime läinud Vanalinnastuudio palgale. See oli superpalk, mida pakuti. Aga siis nad läksid riidu. Mul oli Malviusega superklapp.

Teed sa enda jaoks hinnaalandust, et see on tilulilu?

Ei tee. Ei tee. Ükskõik, mida ma teen, olen ühtemoodi närvis. Närvis, kas ma teen asja ära nii, nagu olen plaaninud. Kõige õudsem on see, kui sa närvis ei ole. Siis oled nagu surnud. Siis asi ei huvita.

Olen palju teinud igasugu komöödiaid. Räägin näitlejatele ikka, et nalja saab ainult siis, kui teha seda nagu Tšehhovit või Shakespeare‘i. Komöödias on ka elavad inimesed. Jälle see schauspiel ja acting.

Komöödia tekib, vaadates teise inimese tragöödiat. Ja seda peab tegema niivõrd tõsiselt, et nuta. Kultuur tekib näitleja loomingus mitte tänu sellele, kui kultuurset materjali sa mängid, vaid sellest, kui meisterlik sa oled.

Ma kordan ennast, aga keda sa ikka tsiteerid kui mitte iseennast: mulle teadolevatest vaba aja veetmise vormidest on elu parim meelelahutus. Meele koondamine on ka meelelahutus. Arvan, et kui Juri Lotman tegeles semiootikaga, siis see oli tema jaoks parim meelelahutus.

Elame üks kord. Pärast surma jõuab mossitada küll. Elame esimest korda, mustandit teha ei saa. Paneme puhtalt hommikust õhtuni ja kogu aeg õpime.

Ootad sa seda, et helistaks Merle Karusoo ja ütleks, Andrus, on aeg, tule, mängi?

Jah, muidugi, seda küll ootan.

Mulle helistas Ingomar Vihmar, ta väga meeldib mulle lavastajana. Aastavahetusel hakkan temaga proove tegema. Üks Soome asi. Endlas tuleb see aastavahetusel välja. Mängin 60aastast naist, kes on terve etenduse limalakku täis. Vahetab oma kuseseid pükse… Hästi helge näitemäng, hästi armas, selline pime nurgake Soomemaal. See on täielik väljakutse.

Suvel teen ukrainlastega filmi. Teevad Eestis Ukraina “Sõrmuste isanda” varianti. Merle Palmistega mängime. Tema on kuri kuninganna ja mina olen sõjaminister, staabiülem Rambo. Neil pole seal linnuseid. Tulevad siia. Üks pealinn on Kuressaares, teine Rakveres. Terve tiim tuleb kohale.

Täna teeb näitleja kuulsaks televisioon.

Mihkel Mutt on jah ka seda öelnud. Salmonite ajal. Mihkel ütles siis, et teatrisse tullakse vaatama seebinäitlejaid. Mis teha, nii see on. Kui sind pole televisioonis, siis sind pole olemas.

Oled sa linnaeluga leppinud?

Mind kisub maale. Unistus on, et tahaks linnas teha pool aastat intensiivselt tööd ja pool aastat olla maal.

Sul ikka auto on?

On jah ja luba on ka. Auto on mul juba tütre käes. Ma päris totu ei olegi, võin sõita, kui vaja on, aga ma ei taha. Mul kulub terve mõistus sõitmise peale ära. Kui pean päeva linnas sõitma, siis sööks kodus tapeeti.

Mida sa kardad?

Kardan vaimuhaigusi. Ma pole eriti stabiilne tüüp. Olen kindel, et psühhoos ja skisofreenia on nakkushaigused. Kui…

Aga sinu osad, kas sealt ei jää…

Näitlemine on teraapiline elukutse. Elan kõik need kurjad kired laval välja. Legaalselt. Mängin Richard kolmandat ja tapan inimesi ja tänu sellele ei tapa kedagi elus. See on seesama, millest alustasime.

Ma kardan surma ka. Ma tahaks elada väga vanaks. Viimasel ajal on läinud kolm lähedast – isa, vend ja Mati Unt. Ma olen teadlik surelikkusest, see ei tule mulle ju…üllatusena. Mul on elu lõpuni meeles, kuidas kunagi ammu tark tatarlane Dajan Ahmet mu kätt vaatas. Vaatab, pikalt. Ja peab pausi. Ikka peab pausi. Veel paus. Küsin, et kas kuuskümmend ikka venitab välja, ikka paus. Siis ütleb, maksa või peale, 58, mitte päevagi rohkem. See oli 15 aastat tagasi. Ma ei usu, aga meeles on.

Peab elama, surnud jõuab olla küll.

***

Ants Paju jääb meist maha oma mille kokku ajama.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga