„Libahunti“ lavastav jakuut: Võib-olla on see näidend teie rahvale hoiatuseks

Sergei Potapov

kAvgL922_zWF97cw51eRG-Q_-pP91ZhflHO2wOyWpe8Pildistas: Mats Õun

•Lavastaja ja režissöör Sahha vabariigist
•Sündis jakuudi külas 1975. aastal; saab jaanipäeval (Eestis olles) 40-aastaseks.
•Vanaisa oli šamaan, isa on ökonomist-raamatupidaja, ema jakuudi keele ja kirjanduse õpetaja.
•Tal on kaks last, poeg ja tütar, mõlemad suhtlevad sahha keeles.
•Töötab Jakutski akadeemilises draamateatris lavastajana. On olnud ka selle teatri näitleja, peanäitejuht. Näitlejaks õppis Jakutskis, lavastajaks Moskvas.
•Ütleb end armastavat oma lavastusi nagu lapsi. Jälgib nende kasvamist, täiskasvanuks saamist ja vananemistki. Armastab vaadata oma lavastusi koos publikuga, et siis publiku reaktsiooni järgi neid kohendada. Lavastusi on teinud üle kolmekümmne. Lisaks filmid.
•On õpetanud teatrikoolis, kuid katkestas selle töö, sest tundis, et annab endast rohkem kui tagasi saab. Unistab uuest näitlejate põlvkonnast, kes ei ole enam mõjutatud nõukogude ja vene teatrikooli traditsioonidest. Kavatseb võtta teatrikoolis oma kursuse ja noori selles suunas õpetama hakata.
•Juhib tähelepanu kliima soojenemisele. Siberis sulab igikelts ja talved pole enam nii külmad. Ta lapsepõlve jääb aeg, mil talviti võis õhutemperatuur ka üle 60 miinuskraadi olla.

m_DSC1741Peale kolmandat proovi 11.juuni 2015.    Pildistas: Mats Õun

Sergei Potapov lendas Eestisse Siberist Jakuutiast Sahha Vabariigist. Selle pealinnast Jakutskist Tallinna on 9189,3 kilomeetrit. Šamaani pojapoeg tuli, et lavastada 160 aastat tagasi sündinud August Kitzbergi näidendit „Libahunt”.
Sergei Potapov peab „Libahunti” paremaks ja hirmsamaks tragöödiaks kui Shakespeare näidend „Romeo ja Julia”. Ütleb, et see sarnaneb antiiktragöödiatele ‒ näidend algab ja lõpeb surmaga…

Millised hundid Siberis on?
Neid on palju ja nad on suured nagu vasikad. Nende tapmise eest saab meil preemiat, antakse raha. Aastas murravad hundid mõni tuhat kodulooma, põhjapõtra. Inimesi nad ei puutu. Palju ohtlikumad on hulkuvad koerad, kes kogunevad inimeste elupaikade juurde.

Jakuut, kes teeb Libahunti ehkKuidas teil on, kas inimene võib muutuda libahundiks?
Meil sellisrjt kua libahundimüüti nagu teil Euroopas ei ole. Šamaan võib küll muutuda hundiks, vareseks, karuks… kuid sellesse suhtutakse austusega.

On see teie esimene lavastus välismaal?
Ei, olen lavastanud ka Prantsusmaal, Le Hublot´ teatris. Näidendi „ Maailma unistus” kirjutasime koos sealsete näitlejatega.

Te olete Tallinnas neljandat päeva ja just lõppes kolmas „Libahundi” proov. Mida olete märganud?
Mulle tundub, et Eestis on head näitlejad. Pariisis tegin näitlejate leidmiseks casting´u, siin pakkus nad välja produtsent Märt Meos. Nüüd, kui oleme juba pisut tuttavaks saanud, olen tema valiku üle rõõmus.

Mis teid pani nõustuma pakkumisega lavastada just „Libahunti”?
„Libahundis” on loodus tähtis ja see on mulle lähedane. Mulle ühesõnaga meeldis see näidend. See on tähtis, sest teengi alati ainult seda, mis endale meeldib.
Mul on niisugune kreedo, et ainult see võib teistele rahuldust pakkuda, millega ise rahul oled. Selline kogemus on ka, et lavastasin näidendit, mis ei meeldinud ‒ mitte midagi ei tulnud välja. On nii ka olnud, et tükk ei jõuagi publiku ette.

Kas teil ka nõidu põletati Jakuutias?
Nõukogude ajal pandi šamaane vangi ja lasti maha. Oli aeg, kui nad varjasid ennast ja avalikult midagi ei teinud, ei aidanud inimesi. Aga nad on muidugi alati olemas olnud. Šamaane nimetati rahvaarstideks.
Rahvameditsiin oli ka ametlikult põlu all ja põranda all, aga seegi on meil alati olemas.

Olen lugenud*, et ka täna tehakse teil vahet, kes on šamaan, kes rahvaarst?
Nad ongi erinevad. Üheksakümnendatel, kui meil tekkis oma vabariik, hakati väga kõva häälega rääkima meist endist. Ja sellel ajal ilmus välja väga palju valeravitsejaid ja -šamaane, pettureid. Nüüdseks on see liikumine suures plaanis rahunenud, inimesed teavad ja teevad vahet, kellel on vägi, kellel pole. Inimesi pikka aega petta pole võimalik.

Miks teie ei ole šamaan, vaid hoopis lavastaja? Te vanaisa oli ju kuulus šamaan.
Ei-ei, kuulus ta ei olnud. Ma arvan, et loomingulistes inimestes on seesama seesmine vägi olemas. Kunst on ju samuti maagia, teater võlumine, ime, ettenägemine. Teatud mõttes tegeleme alkeemiaga, aga hoopis laval, oma rituaalidega. Minu jõud läheb lihtsalt sellesse, on nii-öelda suunatud kunsti kanti.

Pärilikkuse järgi oleks teist ju võinud saada šamaan.
Oleks. Võimalik, et oleksin võimeline mõjutama inimesi teiste vahenditega, mitte teatri ja kino omadega. (Muigab esimest korda.) Ehk palju primitiivsemalt, võluvahenditega, mis on omased teisele ajale, mingi kamuflaažiga (värvimaskeering ‒ MM)…

Kui vana on Sahha teater?
Esimene enam-vähem professionaalne etendus olla olnud 109 aastat tagasi. Meil on väga teatraalne rahvas, armastab väga teatrit ja teatris käiakse palju. Igas külas on oma rahvateater.

Kui suured külad teil on?
Neid on nii väikesi kui suuri. Suuremates külades elab 12 000 inimest, väiksemates mõnisada. Meil on omad klassikud, kirjanikud… Alguses kirjutati ladina tähtedega, siis tuli kirillitsa. Väljasaadetud on meie kultuurile teinud ka palju head, sest suures enamuses saadeti Siberisse ju haritud inimesi. Nad avasid jakuudi lastele koole, ka kirikuid.
Stalini ajal represseeriti peaaegu kogu jakuudi intelligents.

Kui palju teid on?
Jakuute on 450 000 või pisut rohkem. Kogu vabariigis elab miljon inimest.

Võim on teie või venelaste käes?
Peaminister on jakuut. Meil on oma lipp ja vapp. Aga mulle tundub, et vaikselt käib taas kõige, ka võimu ülevõtt ja saame jälle osaks suurest impeeriumist. Meelitajateks on jakuudi teemandid ja kuld… Moskva ostab kõik ära ja varsti meile ei jää enam midagi. Impeeriumimeelsus on Venemaal hästi kiiresti levimas. Väikeste rahvaste jaoks on see hirmus. Ma loodan, et see meelsus kukub kokku, inimesed peaksid mõistusele tulema ja mõistma.

Kas mängite oma teatris oma sahha keeles?
Jah, mängime omas keeles. Arvan, et kui me peamisest teatrist (Sahha akadeemiline draamateater Jakutskis?) peaks kaduma oma keel, siis on see lõpp. Teater on keele kodu, sõna on teater… Teistes Siberi rahvusvabariikides mängitakse rahvusteatrites vene keeles. Seda on paha vaadata ja kuulata.

Külade rahvateatrites ilmselt mängitakse samuti oma keeles?
Jah. Meie eraldatus ja kaugus on seda keelt hoidnud. Nüüd on olemas raudtee ja see tähendab ohtu. Sissesõitjaid on palju. On hirm, et kaome, lahustume suurte sekka ära. Võimalik, et see hirm on ka eestlastel…

On. Euroopa liit ja põgenikud ‒ see on keeruline.
Meie linnades elab ka selliseid jakuute, kes ei oska oma emakeelt. Külades suheldakse emakeeles.

Tean, et teil on praegu oma kino tõusu aeg.
Jah, kino areneb tõesti, tehakse palju filme ja Venemaale on see omamoodi šokk, et kuidas jakuudid saavad selliseid filme teha? Meie filmiraha ei ole ju kuigi suur. Aga räägime oma filmides oma rahvast, oma kultuurist. Ja inimesed tulevad kuulama, kuidas suurel ekraanil kõneldakse nende emakeelt, tulevad vaatama oma inimeste nägusid, silmi.
Moskvas istuvad täissöönud inimesed, kes suure raha eest kino teevad. See kukub kord kokku. Kino on tegelikult võimalik teha üldse ilma rahata. Igatahes ei tee päris kindlasti mis tahes rahasumma head filmi, ikka inimene teeb.

4CY9CaPFBsdsLYhnVlYkNKE7bxveEP9LVouacnl-VXw

Jekaterina Novosjolova, Kristo Viiding, Sergei Potapov ja Ervin Õunapuu.

Kui te lugesite „Libahunti”, mis teid puudutas?
Tiina on looduslaps, me oleme lähedased sellise loodustunnetuse poolest. Tiina eludraamas, tragöödias ma tundsin ära enda ja oma rahva saatuse. Meid ristiti (18. sajandil ‒ MM) vene õigeusku. Saime vene nimed. Imelik, et nii juhtus kogu Venemaa rahvastest vaid meiega. Isegi meie rahva nimi „sahha” taheti mälust kustutada, maha kriipsutada.
Ses näidendis ka eestlased on silmitsi võõra jõuga. Ja eestlased peavad valima, kuhu, miks, kellega, kuidas… Selles ma näen draamat. See ei ole ainult ühe pere lugu, vaid on kogu eesti rahva dramaatiline lugu.
Eestlased on olnud rahulik töökas rahvas, te ei ole agressiivsed, sõjakad, kuid läbi ajaloo on tuldud väljast ja tehtud nii, et te töötaksite nende heaks. Rootslased, sakslased, venelased… on teid allutada püüdnud, aga kuskil on alati olnud see eestlane, kes ei allunud. Kultuuris on see vabadus säilinud. Kunstis, muusikas, kirjanduses ja alles on see rahva traditsioonides.
Näidendi lõpp on traagiline (Margus laseb Tiina maha ‒ MM). Minu jaoks on selle näidendi peategelane eestlane. Margus on eestlane, aga Tiina on nagu viirus, mis satub ühte peresse ja ütleb, et on olemas vabadus… Ja tuleb valida… Ma ei tahaks, et eestlased nii lõpetaksid nagu lõpeb see näidend. Mida autor sellega öelda tahtis? Äkki see oli ja on hoiatus?

Kas näitlejad küsisid teilt esimese proovis, millest näidend on?
Küsisid ja ma ütlesin neile, et ma ei tea. Me peame koos nüüd selles selgusele jõudma, näitlejate ja kunstnikuga… Miks ma pean kohe kõike teadma. Mõtleme koos!
Minult ikka tahetakse… ka Pariisis taheti, et teeksin midagi šamanistlikku. See on eksootika teiste jaoks. Ma sealgi ütlesin, et, sõbrad, vabandust, aga ma ei hakka siin šamaanitsema, ma lavastan loo prantslannast, Pariisist, esmamuljetest, sellest, mida tunnen. Ma räägin teist, mitte endast. Endast rääkida on lihtsam ja mulle ei ole see huvitav.
Mulle meeldib rääkida rahvast, ma teen teatrit inimeste jaoks. Ma ei tee lavastusi ka kambale ametnikele või kriitikutele, vaid mulle on tähtis, et inimesed elaksid kaasa, tunneksid kaasa, nutaksid, naeraksid…

Kunst ühendab.
Kunst ühendab inimesi, mitte ideoloogia. Praegu on oht, et kunstist tahetakse taas teha ideoloogiline relv. Mulle mõiste „ideoloogia” ei meeldi üldse, tähtis on hoopis mõte – minu mõte, näidendi mõte. Idee on minu jaoks liiga jõhker asi, nagu kirves. Parem puudutada nõelaga vaataja hinge kui talle kirvega lagipähe lajatada.
Ma ei armasta ka plakatlikkust. Inimesed, kes räägivad, et nad teavad ja mõistavad teisi, on õnnelikud. Mul on nii, et tihti ei mõista iseennastki, kuidas siis veel kedagi teist.

*Jakuudi keeles on erinevad sõnad šamaani ja ravija kohta. „Oiün” tähendab šamaani ja „emtšit” (tulenevalt sõnast emp – arstirohi) on ravija. Need kaks sõna ei ole sünonüümid. Oiün on isik, kes peale inimeste ravimise on kontaktis ka transtsendentsete jõududega ja suudab rituaalide abil nendega suhelda.
Allikas: Aimar Ventsel“Sahha (jakuudi) identiteet ja institutsionaliseeritud šamanism“, www.folklore.ee/tagused/nr44/ventsel.pdf
***
Sahha Vabariik
•Asub Ida-Siberis ja on pindalalt Venemaa suurim haldusüksus (18% Venemaa territooriumist). Ulatus läänest itta on 2000 km (3 ajavööndit) ja põhjast lõunasse 2500 km. 40% territooriumist asub põhjapolaarjoone taga.
•Sai iseseisvaks üheksakümnendate alguses, samal ajal kui meiegi.
•Tallinnast Jakutskisse on 9189,3 kilomeetrit. Võrdluseks: Tallinnast Delhisse on 8866,9, Pariisi 2548,2, Moskvasse 1054,8 kilomeetrit.

***
August Kitzberg (1855–1927) ja “Libahunt”
Tänavu möödub 160 aastat kirjaniku sünnist.
Tema näidendid sündisid koos Eesti professionaalse teatri sünniga: draama “Tuulte pöörises” (1906), tragöödia “Libahunt” (1911), draama “Kauka jumal” (1915).
“Libahunt” esietendus Pärnus Endla teatris 1911. aastal. Tiina – Olly Teetsov, Mari – Ella Uuehendrik, Margus -Julius Tamm, lavastaja oli Aleksander Teetsov.
Näidendit on 104 aasta jooksul Eesti professionaalses teatris lavastatud pea 50 korda. Näidendist on loodud balett “Tiina” (helilooja Lydia Auster).
„Libahunti” on mängitud vabaõhulavadel ja palju ka harrastusteatrites. “Libahundiga” avati ka Von Krahli teater 1992. aastal.
Kirjanik kirjutas „Libahundile” vähmalt viis erinevat lõppu.
„Libahundist” tehti 1968. aastal film, kus ennast Tiinana jäädvustas me rahva meelde nüüd Pariisis elav Ene Rämmeld. Margust mängis Evald Hermaküla.
Sergei Potapovi „Libahunt“ esietendub Viinistu katlamajas 8.juulil. Tiina – Kristiina Hortensia Port, Mari – Liisa Pulk, Margus – Kristo Viiding, Vanaema – Mari Lill. Produtsent Märt Meos  ja R.A.A.A.M.

EeZH6BuHYX3iYEIVceeIeMbJlyTRabFXPQS3U9L9kHALugu ilmus pisut lühemana 18.juuni Maalehes.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga