Lembitu – piiratud vabadus

Täna esietendub Lõhavere linnamäel suur vabaõhulavastus „Lembitu”. Kolmekõne katkendid lavastaja ja dramaturgiga on võetud viis päeva varem räägitud varahommikusest jutuajamisest.

Lavastaja Peep Maasik Lõhavere linnamäel lavastuse ühes viimastest proovidest. PIldistas: Kevin Kohjus

Näidendi autor Urmas Lennuk, ühes esimestest proovidest.

Kõigil meil kolmel on oma mured. Lavastaja Peep  Maasik (25) on kõige rõõmsam. Ütleb, et läks esimesse proovi peaaegu kombainiroolist tõustes.

Lembitu näitemängu autot Urmas Lennuk katsub aegajalt südant ja teeb kibedat nägu – ta on oma kodus Rakveres ette võtnud ise põrandad ära vahetada ja on saanud hiljuti põrandalihvijaga tou rinnakorvi.

Minule ei anna rahu, et olen mutrike teatriturunduse masinas. (Esmaspäeva hommikul, kui mul meel koos, kuidas seda lugu kirjutan, tuleb teade, et „Lembitu” kõik etendused on enam vähem välja müüdud. Ohkan kergendatult.)

Jajah, ometi kord on Eesti teatripilti ilmunud mees, kes on Olustvere kooli lõpetanud agronoom-talujuht. Peep Maasik ütleb, et selle ametinimetuse taga on kõikvõimalikud tunnistused ja sertifikaadid, mis lubavad töötada mis tahes paigas Euroopa Liidus. Lavastajaks noormees alles õpib Viljandi kultuuriakadeemias. Nüüd kolmandal kursusel. Suure publiku ette ilmus ta suure lavastusega juba eelmisel aastal, lavastades “Tom Sawyeri seiklused”  Tartu seikluspargis.

Põllult teatrisse…

Urmas Lennuk (minu jaoks on uudis see, et ta on nüüd taas Rakvere teatris tööl, lavastaja-dramaturgina) ütleb, et ta ei ole näidendite ja seriaalide ja dramatiseeringute ja kodu remondi kõrval lavastamist maha jätnud. Ja see ta Rakveresse taastuleku esimene lavastus äratab juba napi tutvustuse järele soovi seda näha. Lavastuse pealkiri on „Ükssarvikute farm”. Lennuk ei taha sellest väga veel kõnelda, ütleb irooniliselt hoopis, kui nendin, et pole sellest midagi kuulnud: „Sellest sa ei peagi kuulma, seda peab nägema. Saa aru, pole veel turundusaeg.” Ma käin peale ja siis ta midagi ütleb. „Kirjutasin jah selle näidendi. Kolm meest – Oskar Luts, Tammsaare ja Eduard Vilde aitasid kaasa. Kolm naistegelast nende loomingus. Neil on kõrini sellest trafaretsest lähenemisest, nad tahavad varvast visata kirjandusloost. Tahavad kapist välja. Raja Teele, Tammsaare Tiina ja Mäeküla piimanaine Prillopi Mari. Lavastus tuleb sügisel välja, me jõuame veel sellest rääkida.”

Küsin agronoom-talujuhilt, kas tal oma labidas on. Ta vastab, et jah, teadmata selle küsimuse tausta. Nimelt just nii küsib Ülo Vooglaid minult, kui maailmas ja meie vabariigis väga ärevaks läheb. Kui labidas on, jääd ellu. „Ma olen maapoiss. Kui sain 12, siis isa viis mu suvel Karksi-Nuia ühte tallu sulaseks. Karjapoisiks. Ma olen hiljem mõelnud, et millest selline käik. Ta tahtis teada, kas ma saan hakkama ja mõistan tööd teha. Et ma varakult õpiks. Ma olengi tänulik selle eest, ma armastan maatööd ja elu.” Poiss ütleb, et nii ta elu kulges ja kulgeb ka täna, sügisest kevadeni teeb teatrit, suvel põllumajandust. Eelmisel aastal läks teisiti. „Korra sain kombainirooli istuda. Aga sellel suvel, mai lõpus sai kool läbi, kohe läksin põllu pääle. Päev enne prooviprotsessi algust tulin põllu pealt ära.”

Ma kohendan oma kultuurikuuri seina peale olevat punast kella kohvi tehes õigesse asendisse. Lennuk räägib: „Mu vend tõi kord oma vana seinakella Raplasse parandada. See tehti korda. Ja kellassepp oli öelnud, et sellel kellal on nüüd eluaegne garantii. Läks mõni aasta mööda ja kell jäi seisma. Hiljem selgus, et kell jäi seisma siis, kui kellasseppmeister suri. Selline ongi eluaegne garantii…”

Peep ütleb, et talus õpib nii palju. Me räägime teatrikunstnik Kristjan Suitsust, kes oskab teatrikujunduse ise vamis ehitada, ei tee seda vaid arvutis ja paberil. „See suur konstruktsioon, mis on Lembitu lavastuse jaoks Lõhavere linnamäele ehitatud… Ma olen oma käe sinna kõvasti külge pannud. Pealik on muidugi mu kaaskunstnik Marko Aatonen, tema on õppinud rahvuslikku ehitust, aga ma mõistan ka mõelda nendest asjadest.” Selgub, et nii Kristjan Suits kui Peep Maasik on Välustest pärit. „Mäletan Kristjanit sest ajast, kui olin väike poisipõnn,” ütleb Peep ja mina mõtlen eeskujudest. Räägin ka sellest, kuidas mind rõõmustab see, et taas on noorte seas au sees oskus oma kätega midagi teha. Peep ütleb, et on oma koju mööbli ka ise teinud. Noore mehena lisab, et ta tüdruk, kui seda esimest korda nägi, ütles vau!

Urmas Lennuk räägib oma kätega kodus põrandate vahetamise kohta: „Puhas vaesus! Ega see majade ehitamine ole… Vaatasin kord pealt, kuidas kaks venda istusid, pahteldasid ja värvisid kaks tuba ära ja küsisid siis selle eest 20 000 krooni. Siis mõtlesin, et kurat võtaks, selliste asjadega peaks ometi ise hakkama saama. Siis tekkisid tööriistad. Tead, ega mulle ei meeldi küll, see kolm nädalat. Vennaga tegime päevas 16 tundi jutti… Ah, suveaeg, eks inimesed peavadki puhkama.” Peep kommenteerib: ”Eks see eeltöö ole kõige hullem. Ja nii sünnivad kõige paremad asjad.”

Tänapäeva Lembitu…

Kuhugi me jutu sekka eksib see, et Peep ja tema sõbrad lavastusmeeskonnast peavad hetkel läbirääkimisi muinsuskaitsega, et Lembitu dekoratsiooni nende ehitatud konstruktsioon võiks mäele jääda kuni järgmise suveni. See jutt reedab plaani lavastust ka järgmisel aastal mängida.

Peep katkestab järgmisele suvele mõtlemise üsna järsult ja ütleb, et tal on pool hektarit lava mäe otsas. „See tuleb mõtete ja tegevusega täita. No hetkel küll üleminekud haakima panna täpselt. Kui teha, siis teha ja teeme korralikult. Tühi mägi, alustasime nullist.” Ma näen, kuidas Urmas Lennuki silmad Peebu juttu kuulates särama lähevad, kui Peep räägib: „See on nii äge. Eile kerkis sinna Led-ekraan, täna saame surround heli korda… Kolmsada inimest… ristirüütlid tulevad. Millised võimalused! See sütitab, kuidas panna kõik see omavahel tööle, ajalugu ja tänapäev…” „Noored on hullud. Nad ei karda mitte midagi,” ütleb Urmas mulle vaikselt. „Ma ei saa öelda, et ma ei karda midagi. Kardan ikka,” ütleb Peep. „Ära seda räägi!” katkestab Urmas.

Peep ei räägi. Räägib hoopis ilusa loo päevast enne „Lembitu” prooviprotsessi algust. „Ma võtsin päeva töölt vabaks ja sõitsime Jaunega (Jaune Kimmel, Rakvere teatri näitleja MM) Võrtsu äärde, tegime talle ringi peale. Jäime järve äärde ööseks. Süda ei andnud rahu. Sirvisin tekstiraamatut ja kirjutasin tiitellehele oma mõtteid, kuidas alustada.” Sinna läksid ka filosoofilised mõtted. Ja siis nad kirjutasid sellele lehele „Palju õnne!”, lisasid kontaktid ja jutu, et kes selle kirja leiab, saab pääsmed etendusele. Tiitelleht pandi pudelisse ja pudel läks Võrtsjärve. „No tegemist oli palju ja see kippus ununema. Ja siis ühes proovis hüppas Jaune püsti, kiljudes. Meie pudel leiti üles. Toredad inimesed helistasid, saatsid pildi ja tulevad etendusele.” Tähelepanuväärne on loole lisaks, et Peep ei jõua veel seda lugu lõpetada, kui heliseb telefon ja helistab Jaune. Ma mõtlen eluaegsest garantiist.

Ütlen oma vestluskaaslastele, et ma ei tea, kuidas seda vestlust serveerida. Lennuk torkab: „Aga see ei omagi tähtsust.” Tõepoolest, mõtlen ja ütlen, tähtis on kokku saada.  Mõtleb ja jätkab: ”Lembitu tegemine, kirjutamine… Suvel inimesed tulevad kokku, me ei saa neile tõsiusklikult pakkuda röövellikku pilti metsikust elust, mida elati. Ikkagi tuleb see läbi väikese filtri. Ega see ilus aateaeg 800 aastat tagasi, see priiusepõlv ei olnud sugugi nii prii. Ikka olid samad probleemid, kas ühtehoidmine tuleb meil välja või ei tule.” Urmas ütleb, et ajaloost ka palju targemaks ei saa – mida rohkem sa loed, seda enam tunned, et keegi ei tea mitte midagi.

Peep küsib meilt äkki oma kursusevenna piiskop Albertit mängiva Elar Vahtre (õpib samuti lavastajaks MM) küsimuse: „Kes on tänapäeva Lembitu?” Urmas teab vastust: „Tänapäeval ongi see häda, et sellist Lembitut, kes püüaks meid ühendada, polegi.”

Ja siis loetleb Peep Maasik oma esietenduseelseid „hullusid” päevi. Et tuleks täismäng.

Lembitu – kuningas ilma kuningriigita”

Autor: Urmas Lnnuk

Lavastja: Peep Maasik

* Ajalooliseepilist lavastust mängitakse Lõhavere linnamäel, sellel suvel neli korda.

* Trupis teeb kaasa 17 noort näitlejat Eesti teatritest ja Vljandi lavakoolist. Peaosas on Ott Kartau. Lisaks mängib kaasa üle 50 võitleja ning koor.

* Autori ja lavastaja sõnul räägib lavastus piiratud vabadusest. Peep Maasiku sõnul tähendab piiratud vabaduse tunne seda, et inimestena tunneme, vähemalt võiksime tunda endas kohustust seista oma riigi ja rahva, nõrgemate eest… Urmas Lennuk lisab, et Lembitu võimalused andsid talle sunni Eesti rahvast päästa. Vastutustunne ja kohustus tekib selle pealt, et vabadust on liiga palju.

* Lisaks mõtestatud filosoofiale lubavad autorid võimast visuaalset vaatemängu.

* Esietendub 17.augustil kell 18.

Lavastaja Peep Maasik soovitab:

1. Armasta.

2. Puhka.

3. Kõnni metsas!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga