Lavastaja Homayun Ghanizadehi allkirjaga intervjuu

Shayna Ghassempouri ja Homayun Ghanizadehi, nende taga peeglis tõlk Inga Koppel.

 

Tõlkides tõlkimatut, peeglite ja silmade abil.

Seisan keset Vanemuise vana teatrimaja proovisaali. Otsin toole. Peegelsein peegeldab mind. Olen närvis. Õhtu kulgeb öösse. Laval on just lõppenud Iraani lavastaja Homayun Ghanizadehi Eestis lavastatud „Antigone“. Kalveritool, veel üks tool, see jääb Homayunile. Veel üks tool, see tema assistendile, kes oskab pärsia keelt ja inglise keelt. Ühe tooli leian meie tõlk Inga Koppeli jaoks. Tiibklaveri tool. Tiibadega klaver.

Kuulen ennast hüüdmas: „Märt! Määrt!“. Märt Meos on iraanlase maaletooja. Tema ta kutsus. Julge tegu.

Toolid nüüd on. Peegel peegeldab julmalt reaalsust. Olen närvis ikka. „Kuhu need keeli oskavad naised jäävad?“

Homayun tuleb ja ütleb sulaselges aktsendiga eesti keeles; „Tüdruku nimi?“. Saan teada, et pärsia keelt oskava tüdruku nimi on Shayna Ghassempouri. See ei jää mulle meelde.

Keeli oskavad tüdrukud istuvad. „Üks tool on puudu.“ Kristiina Reidolv ei tee tooli puudumist märkama, ta on Etendusasutuste liidu tegevjuht, sellepärast, ja on muidu jube sümpaatne nagunii. Istub peeglite alla maha.

Shayna ja Homayun räägivad omavahel ja see on linnulaulu moodi kuulatav keel kindlasti. Muusika. Iraanlased näevad välja nagu tegelased tuhande ja ühe öö muinasjutust.

 

 

 

 

Mu esimesed küsimused lähevad aia taha. Hilisemad ka. Ma ei oska neid sõnastada. Inga ei oska neid tõlkida. Vaatab mulle imestades otsa. Püüab minu jutustavaid lauseid küsimärgiga lõpetada. On nõutu.

Küsimus peab lõppema küsimärgiga. Tean ju küll, aga… Ma ka olen nõutu. Õhtu kulgeb öösse, ma kuulen seda füüsiliselt. Ma näen oma segadust peegelduvat balletisaali suurest peeglist. Kui saaks, jookseks.

Formuleerin esimese tõlgitava küsimuse. Inga tõlgib, Shayna tõlgib ja nii edasi-tagasi, edasi-tagasi… aeglaselt aga kindlalt vormub see kummaline teineteisemõistmatus miskisuguseks kummaliseks me kõigi jaoks äratuntavaks sõbralikuks mõistmiseks.

Homayun Ghanizadeh (28) on üks Iraani kuulsamaid noori lavastajaid; tema senised neli tööd (Godot´d oodates, Daidalos ja Ikaros, Agamemnon ning Caligula) on oma jõuliste sõnumite ja spetsiifiliste sümboolsete tegevuspaikadega saanud Iraanis väga palju tähelepanu. Juba oma teise töö (Daidalos ja Ikaros) eest pärjati ta 2007. aastal parimaks Iraani lavastajaks. Ghanizadeh´ lavastajaisiksust iseloomustavad tugevad kontseptsioonid ja poeetilised kujundid. Tema viis lugusid ja sõnumeid edastada on pigem visuaalne kui verbaalne. Oma tegelasi luues alustab ta iga näitleja isikuomadustest ning tekst pannakse kokku alles proovide käigus.

Iraani lavastaja tutvustus on pärit Eesti teatri festivali 2011 „Allkirjaga teater“ koduleheküljelt.

 

 

 

Homayun, kui me kohtuksime kusagil, kus ei oleks tõlke, kas me saaksime teineteisest aru?

Ma arvan, et saaksime küll. Kindlasti paremini kui nüüd, kus meid tõlgitakse.

 

Kui ma satuksin teie juurde külla, kuhu sa mind viiksid, et ma mõistaksin, mis maa see on?

(Vaatame Homayuniga teineteisele pikalt otsa. Ta kas ei saa küsimusest aru või ei taha saada. Miski iraanlases annab mõista, et, mees, ära roni mu maale poliitiliste küsimustega. Mees, ära küsi mu käest, kas ma olen moslem. Jäta sellest loost poliitika eemale.)

 

Millist teatrit sa mulle Teheranis näitaks?

Ma näitaksin sulle oma lavastusi. Ja oma sõprade lavastusi. Minu põlvkonna lavastajate jaoks ei ole minevikku ja vanemat generatsiooni. Me kõik otsime oma nägu, oleme omanäolised, meil on oma käekiri. Ma siin toonitan, et see on minu isiklik seisukoht, teised ehk räägiksid teist juttu. (Ja taas on mul tunne, et Homayun ei taha rääkida Pärsia teatri religioossetest traditsioonidest, millegipärast. Teadagi, sealkandis… selle lause saab lõpetada mitmete pead vangutama panevate näidetega, abielurikkujate naiste ja meeste kividega surnuksloopimine 21. sajandil, ei ole neist kõige trastilisem.).

Me teatritraditsioonis ei ole mingit järjepidevust, lavastajad vahel tunnevad, kujutavad ette, et jäljendavad maailmateatrit, neil on eeskujusid läänest, aga ega seegi ei ole päriselt nõnda.

 

Mis sind inspireerib?

Mind inspireerivad näiteks mu lapsepõlve mängud, raamatud, mida loen, mõttelised pildid, mis silme ette tulevad, kui vaatan filme, loodust, inimesi… Ei, ei, ma ei järgi mingeid eeskujusid, ma ise loon oma mõttemaailma ja lavastused.

 

Palun kirjelda enda ja oma mõttekaaslaste maailmavaadet?

(Jõuan juba seda küsides mõelda, et siit ma vastust ei saa. Inga tõlgib püüdlikult. Ma ootan. Ja vastus on põiklev, muidugi.).

Meil ei ole ühtset koolkonda ega ühte platvormi, millest lähtuksime, me oleme eripalgelised.

 

Mis sinu jaoks praegu on tähtis teema? Mis õhus on?

(Inga vaikib pikalt. Ei tõlgi. Ohkab kuuldavalt. Selgitab, et nii ei saa küsida. Palub mul küsimus uuesti sõnastada. Mul on kehv tunne. Selline õpilase tunne, kes ei ole eksamiks valmistunud. Aga ma ei ohka.)

 

Mis sinu jaoks on maailmas praegu need erutavad teemad, mida sa tahaks lavale panna teatris?

Täna on minu jaoks kõige tähtsam Eesti teatripublik. (Tõlk Inga kutsub Kristiina appi:„Aita mul küsimusi sõnastada, sina oled Iraanis käinud.“ Inga on segaduses ja nõutu. Ütleb, et tõlgi otse. Äkki ma enam ei pabista. Vahime Homayuniga teineteist tähelepanelikult ja huviga taas.

Inga tõlgib mu küsimust veel kord, küsides, millest Homayun oma loomingu jaoks jõudu saab?)

Need on väikesed asjad, hea toit, hea seltskond, kellegi naeratus… Vahetevahel käivitab mind ka soov äratada teiste inimeste tähelepanu. (Tõlk Inga tõlgib nüüd mulle lavastaja mõtet, öeldes: „Ta ikkagi tahab öelda, et lavastused tekkivad väikestest asjadest, mingi kujund hakkab kerima ja sellest saab kõik alguse.“)

Ma saan inspiratsiooni hetkedest. Igast hetkest. Näiteks vaadates sind, Margus, ma mõtlen Tšehhovi näidendist „Ivanov“. Selles Ivanov võiks olla täpselt nagu sina siin ja praegu. Ivanovi käes võiks olla diktofon. Ta oleks pisut paranoiline tegelane, kes salvestab kõik ja hiljem kuulab salvestatud lõike endale ette. Kustutab ja salvestab ja kuulab…

 

Ma hea meelega tulen Teherani seda osa mängima, oleme kokku leppinud. (Seda Inga ei tõlgi millegipärast. )

Minu meelest teater just niimoodi tekib, ma vaatan elus inimesi ja asju, panen tähele, leian detaili, arendan seda. Ma näeb inimesi enda ümber nagu näidendi tegelasi. (Iraanlase lavastuses „Antigone“ on läbivaks kujundiks muna. Mune praetakse ja munad on tegelaste mütside all. Muna tuleb hoida, muna võib puruneda. Muna on maailm, muna on elu, mis võib hukkuda, kui teda ei hoia ja tema eest ei hoolitse…)

 

Loed sa näidendeid, kas palju?

Ma loen palju küll, mitte ainult näidendeid. Loen ilukirjandust, romaane novelle, luuletusi. (Inga kommenteerib, et talle tundub Homayun selline lavastaja, kes imeb endasse ümbritsevat keskkonda läbi naha ja töötleb siis seda, mida näeb ja tunneb.) Ma loen ka poliitilisi esseesid ja traktaate, leian sealt detaile oma loomingu tarvis. Ja õhtul, enne magama jäämist ma lasen kõik päeval nähtu oma vaimusilmade eest läbi ja sealt settib mõtteid, tekivad visuaalsed pildid. Need aitavad edasi. Ja siis kõik minus settib minu enda omaks.

 

Miks sa kirjutad oma lavastuste tarvis uusi tekste, miks sa ei kasuta vanasid ajas proovi läbi teinud tekste?

Ma ei taha näidendeid ja lugusid ümber kirjutada, aga teen seda. (Inga kommenteerib pikemat vastust kujundlikult, et süüa tehes on kokal retsept ees, aga iga loominguline, hea kokk lisab sellele midagi oma, lisab saladuse ja saab veel parema toidu. Ta tõlgib oma mõttekäigu ka inglise keelde ja …)

Ma püüan lugeda näidendeid lojaalselt, aga see alati ei õnnestu. Mõnikord ma mõtlen, et mul on eilsest mõni toit üle jäänud ja kasutan seda oma tänases supis ja pudrus. Ja saab hea.

Mu mõte liigub ehk harjumatult, aga ütleme, et kui ma lavastaksin Othellot, siis tahaksin, et peategelasel oleks akvaarium ja selles kala. Kuldkala. See kala võiks olla näitleja. Ja kohe tekib küsimus, miks Othello peab tapma just Desdemona? Ta võiks tappa kellegi teise ja nii tekib teine tegelane, kes võiks olla ka Kala. Mu kujutlusvõime teeb uperpalle ja ma ei suuda sellele vastu astuda. Mul on lavastust tegema hakates päris head kavatsused autori teksti suhtes, aga siis käivitub fantaasia ja ma ei tahagi seda pidurdada. (Jälgin, kuidas lavastaja Homayun oma keeles rääkides sõnu zestidega illustreerib, ja saan aru. Inga tõlgib mu arusaamise kinnituseks.) Kui Othellol on akvaarium, siis ta ei kägista mu lavastuses Desdemonat vaid uputab ta ja see kala , kes akvaariumis, püüab teda iga hinna eest päästa. See ei õnnestu.

Inga Koppel, Homayun, Shayna ja Kristiina Reidolv.

 

Kas hea lavastaja peab olema ka hea näitleja?

Lavastaja peab hea näitleja ära tundma. Ta ei pea ise olema hea näitleja.

 

Kas sina oled laval näitlejana esinenud?

Jah, ma olen mänginud kaasa oma lavastustes.

 

Keda sa mängisid?

Lavastuses „Godot´d oodates“ mängisin Pozzod.

 

Kuidas sa arvad, millised rollid sulle sobiksid?

Hea meelega mängiksin „Kirsiaia“ Firssi. Või meest, kes süütab tänavalaternaid seal lava taga. Mängiksin vanamehi, kes teavad enam kui nad välja ütlevad ja näitavad. Väärikaid vanamehi. Elutarkasid vanamehi, kes naeratavad meile pisut üleolevalt.

Ma arvan, et kogu maailmas tekitavad vanamehed kahetist suhtumist. Ühelt poolt nad lõhnavad halvasti ja ei saa käimisega hakkama, teiselt poolt on neis see miski, mis äratab usaldust, austust ja omamoodi poolehoidu, huvi.

Muide, nägin eile lavastust „Peeter Volkonski viimane suudlus“. See meeldis mulle väga. Teie Peeter on suur näitleja. See, mida nägin, oli huvitav. Ma ei saanud muidugi midagi aru, aga juba see visuaalne joonis ja intonatsioonid, mida kuulsin ja nägin, olid muljet avaldavad.

Mul oleks suur au anda tööd Eesti vanadele näitlejatele andke nad mulle, ma leian nendele tööd.

 

Mulle tundub, et hea teater ongi nagu muusika. Keelest aru saamine ei ole kõige tähtsam.

Jah. Teater peab mõjuma meeltele.

(Vaatan, kuidas Homayun jälgib mind seletamas tõlkidele, kuidas Peeter Volkonski mängib igavust. Mängib, viies publiku peaaegu haigutamiseni ja siis klõksti äratab ta üles uue intonatsiooni või zestiga. Lavastaja vaatab, tüdrukud kuulavad… See käivitab mind, esinen ja tunnen sellest mõnu. Peegel peegeldab kõike ja ma saan aru, et enam ma ei pabista tõesti.

 

Mis teatris kõige tähtsam on? (Inga tõlgib: „Margus on mees, kes ei tee palju sõnu ja sellepärast on küsimus lühike.“ See on mõnus ja mõistetav iroonia kõigile.)

Kõige tähtsam on vorm. Jah, kõige tähtsam on vorm.

 

Kas see su veendumus võib ajas muutuda?

Jah, ma olen rahutu inimene. Ainult rumal inimene ei muutu. Muutumine on paratamatu. (Inga ütleb, et see oleks ilus lõpp loole. On, aga ma ei saa veel lõpetada.)

 

Ma näen, Homayun, kui raske meil on tänu tõlkidele teineteisest aru saada. („Kuidas nii?“imestab Inga ja naerab“). Kuidas sa said samasuguses olukorras hakkama, tehes tööd eesti näitlejatega?

Väga tagasihoidliku inimesena ütlesin ma läbi tõlgi näitlejatele suhteliselt kesiseid märkusi. Tõlkija tõlkis ja mulle endalegi üllatuseks tuli lavastus välja suurepärane. See, kuidas publik reageeris, oli mulle suureks rõõmuks. Tekkis minu enda jaoks midagi uut ja ettearvamatut. Kõik kulges…

 

…loominguliselt.

 

 

Läbi peegli.

**********

Äkki Tinna ongi libahunt ja teeb halba

 

Produtsent Märt Meos lasi meie tõlgil Inga Koppelil August Kitzbergi näidendi “Libahunt“ tõlkida inglise keelde. Plaan on, et äkki Homayun Ghanizadeh lavastab selle Eestis.

 

Kuidas see näidend sulle meeldis?

Ma küsin vastu, miks just see näidend teile, eestlastele nii tähtis on?

 

Ses näidendis on oma ja võõra teema. Võõras on süüdi, võõras visatakse välja, võõras veri ja meie sugu ja võsa.

Mulle tuletab see näidend meelde Eugčne Ionesco näidendit „Ninasarvik“. Nad on sarnased mu jaoks. Me oleme Märt Meosega tõesti sellest näidendist rääkinud, mul on mõned ideed, mõtted, aga ma ei tahaks neist veel rääkida.

 

Räägi ikka, see on huvitav.

Ma olen mõelnud, et Tammaru peret ei peaks sellepärast hukka mõistma, et nad Tiina endi seast välja arvavad. Äkki Tiina ongi libahunt ja teeb halba. On ju olnud kohtuprotsesse, kus inimesed on tunnistanud ise ennast libahundiks. Kõik on suhteline, ka tõde.

Oma kodu ja lähedaste kaitsmine, leiva ja pere koos hoidmine on ju õiged asjad. Aga need on veel esialgsed mõtted, kõik muutub, nagu me ennegi rääkisime.

Üks, mis on kindel ma muudan seda näidendit, ma töötan sellega ja sellest tuleb kindlasti midagi tavapäratut ja uut. Kuna see näidend on eestlaste jaoks nii oluline, teen selle ainult siis, kui tean, et sellest tuleb midagi väga teistsugust ja head.

 

Kui sul oleks võimalus mind palgata mängima „Libahundi“ truppi, siis keda ma sinu silmis võiksin mängida seal?

Ma usun, Margus mängiks ikka Margust selles tükis.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga