Lapse ime

Priit Võigemast: See lapse ime… Näiteks ühel õhtul, ma olin nii väsinud, panin last magama, mõtlesin, et hüpnotiseerin ta ära. Vaatasin teda hästi väsinud ja tuima näoga, haigutasin. Ei, ta võttis uskumatuid poose, trillitas ja trallitas. Tõstis jala võrevoodi ääre peale juba. Ma juba peaaegu magasin, kui äkki nägin, et ta oli kuidagi varvastega roninud mööda pulkasid üles. Kükitas juba peaaegu nagu kana õrrel, hoides jalgade ja kätega voodist kinni. Ja juba käis nõksakas, mina infarkti äärel, kargasin ta juurde ja tõstsin ta voodisse tagasi. Olin uhke, mõtle millise õnnetuse ma ära hoidsin.

Ja siis hakkasin kahetsema hoopis: milline muutus oleks toimunud me lapse eneseteadvuses, kui ta oleks just nüüd, just sellel õhtul sealt vangist vabadusse pääsenud! Oleks välja saanud, aga mina lihtsalt julmalt lükkasin selle hetke edasi. Tema enesehinnang oleks tõusnud. Tema maailm oleks ju tohutult avardunud! (Ohates) Aga midagi ei ole teha, ma ei saanud talle või endale seda lubada. Oleks seal midagi pehmet all olnud…

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga