Margus Mikomägi 

Kolm aastat tagasi, kui Teatrikülgede plaani pidasin, mõtlesin kohe Priit Võigemasti peale. Et Rapla poiss. Mõtlesin, et ootan ära, kui temast ei kirjutata enam, ja siis. Ootasin ja ootasin… Jäi kirjutamata kogu aeg. Teised kirjutasid. Kuidas Priit teeb bändi, kuidas Priit võtab Evelini naiseks, kuidas Priit teeb muusikali, kuidas Priit Carmen Kassiga filmi teeb, kuidas Priit tuleb Ugalast ära Linnateatrisse, kuidas Priit Evelinilt lapse saab, kuidas Priit autoga sõidab… Evelin Pang hiilgas “Õnne 13” ja Priit trallitas Buratinot televiisoris. Mina ootasin.

 

 

*Evelin Pang ja Priit Võigemast on paar. Mitte kordagi ei kasuta nad jutus sõna armastus ja ometi on kõik sõnad kantud hoolivusest ja armastusest.

 

 

Kas see meediapildis olemine on olnud te teadlik tegevus?

Priit: Vägisi ei ole küll esirinda trüginud, pigem kulub aur mõttetu tähelepanu vältimisele. Võib-olla jah päris alguses, kui me Viljandisse läksime, siis… tahtsin nagu kuidagi…

Evelin: …jala ukse vahele saada. Aga ikkagi mitte niimoodi, et ole hea, tee must nüüd lugu. Mitte nii.

Priit: Nüüd on tulnud oskus, julgus, kogemus ja ka tarkus ära öelda. (Evelin ja Priit lõpetasid lavakooli 20. lennu.) Kui paar litakat vastu pead saad, siis muutud ettevaatlikuks. Kui ikka loed lehest pealkirja, kuhu kadusid Võigemasti kümme kilo, siis mõtled, et paras mulle, ise olen loll. Teinekord hoian suu kinni. Ja üleüldse, keda see huvitab? Ma mõtlen, päris siiralt huvitab? Mõnda perverti võib-olla.

Evelin: See “meelelahutuslik” meedia on lihtsalt nüri. Samamoodi, kelle asi on see, et Priit Evelini naiseks võttis! Ega kõike, mida sinust pajatatakse, olegi võimalik kontrollida. Aga alati on võimalus mitte meelega objektiivide ette viskuda.

Mul on hea meel just sellepärast, et saan teiega elust ja teatrist rääkida koos, et just see on mulle huvitav. Olete te teatrilugudes koos pildil olnud?

Priit: Ei, ei.

Evelin: Ühele pereajakirjale me koos rääkisime sellest, kuidas lapse sünd meie elu muutnud on, aga teatrist…

Priit: …keegi pole tahtnud.

Olete te konkurendid teatris?

Priit: Vist mitte.

Evelin: (Naerdes) Ei ole. Koos olemine teatris hoiab vormis. Ma tundsin lavaka-ajal seda küünarnukitunnet, heas mõttes konkurentsi. Aga Priiduga? (Sõnu otsides) Ma vahel jään küll teda imetlema, mingi töö puhul. Hea meel on, kui tal hästi läheb.

Priit: Koos olles harjud kõigega. Vigadega ja voorustega. Ei oska erilist enam märgata, aga vaatad järsku seda inimest, kellega päevast päeva ninapidi koos oled, teatris või filmis või televisioonis midagi sellist tegemas, mis tõeliselt üllatab. Mõnikord isegi ehmatab. Heas mõttes. Appi, kust kohast see nüüd tuli, kuidas ta niimoodi oskab!

Evelin: Näed inimest enda kõrval teise kandi pealt ja see lööbki värskeks.

 

Priit: Ega me ei ole Eveliniga suurt midagi koos mänginud. “Rujas” olime koos, aga ega me koos ei mänginud. Päris lavapartnerid ei olegi olnud.

 

Evelin: „Laternas“ oli ju natuke. Näed, sa ei mäleta. Aga see oli tõesti üsna väike stseenike. Priit lavastab teatris praegu neljandat tükki ja ma ei ole kunagi tema lavastustes ka mänginud.

 

Priit, mida sa lavastad? 

Lavastuse aluseks ei olegi mingi konkreetne tekst. On idee, on mitu ideed. Teeme etüüde, katsetame. Nüüdseks on materjali juba päris palju kogunenud, see tuleb kokku monteerida ja tervikuks vormida. Lavastuse pealkiri on “Hecuba pärast”. Ma ei ole poliitik ega mingi mõttehiiglane. Olen näitleja, kes mõtleb iga päev oma väikseid näitleja mõtteid. Need mõtted ja seosed avalduvadki selles lavastuses. Ma ei oska ega taha praegusel hetkel maailma kellegi teise mätta otsast vaadata. Selles mõttes jah eks ta natuke nagu eneserahuldamine on või oma nabas urgitsemine, aga mis mõttega ma hakkan teatris kellegi teise probleeme lahkama, või veel enam lahendama, kui ma isegi ei ole päris kindel, kes ma olen ja miks ma seda kõike teen.

 

Ajad oma asja?

Nii ma jah mõtlesin ja mõtlen. Kas vanus… või midagi on, et tekivad sellised küsimused.

 

Väga võimas, siin võiks jutu lõpetada ja küsida, et millal esietendus on. Oleksin neid küsimusi nagunii küsinud teie käest. Olete teatris juba seitsmendat aastat, kas ideaalid hakkavad kaduma?

Priit: Ma ei tea, millegipärast ma just viimasel ajal olen hakanud ideaalide peale rohkem mõtlema. Ma ei tahaks väga pateetiliseks muutuda. On olnud väga tore teatris töötada, teha erinevaid asju, nalja ja natuke vähem nalja ja kirge ja… Ühel hetkel, kui seda kõike saab liiga palju, siis on paras hetk aeg maha võtta ja mõelda. Jälle kord juurte juurde tagasi minna. Küsida, millest see kõik algas?

Me nüüd proovis oleme rääkinud sellest, et kui noor inimene läheb lavakasse katsetele, ei ole tal mingit kostüümi, valgust, grimmi ega lavakujundust. Astub lavale, loeb oma luuletuse ja kui läheb hästi, siis palutakse tal seda luuletust korrata, kuid siis juba lähtudes mingist uuest ülesandest. Need ülesanded võivad tunduda väga lollakad. Kuid kui sisseastujal vähegi oidu on, siis ta ei sea sellel hetkel nende ülesannete pädevust kahtluse alla, vaid teeb. Täidab ülesande mitte saja-, vaid kahesaja-protsendiliselt.

Millegipärast on niimoodi, et kui oled juba mõnda aega teatris olnud, kaob see 200% ära. Ja hakataksegi, mulle tundub kohati, üleliigseid küsimusi esitama.

 

Evelin: Näitleja peab mõtlema. Ta ei saa…

 

Priit just ju väitis vastupidist?

Evelin: Need n-ö üleliigsed küsimused ei tule sellest, et tahadki teada… seal on miski muu… Näitleja võib vahel peita ennast nende pseudoküsimuste taha.

 

Priit: Kas ma esitan küsimusi sellepärast, et ma tõesti tahan teada ja paremini mängida, tahan, et lavastus saaks parem. Või tahan enda elu lihtsalt mugavamaks teha, et ei peaks midagi uut hakkama proovima, et saaks selle rolli kuidagi enda sarnaseks painutada.

 

Jah, sellest ma saan oma töös hästi aru.

Priit: Lõpuks taandub kõik usaldusele. Kui see, kes läheb lavaka katsetele, meeletult kahtleks, siis talle öeldaks: aitäh, palun järgmine.

 

Siis ikka – loll näitleja on kõige parem näitleja. Ta ei esita küsimusi.

Evelin: Ei ole.

 

Priit: Mitte päris nii. Ma mõtlen, et lõhkuda on lihtsam kui luua. Sellepärast peab proovima.

 

No see ongi proovimise mõte, et kodus mõtled, proovis proovid ja täpsustad.

Evelin: Just nimelt, tuled proovi proovima.

 

Priit: Tegelikult ma ju räägin iseendast, mitte kellestki teisest. See, et ma siin oma mõtetest heietan, ei tähenda, et ma ise puhas poiss oleksin.

 

Evelin: Eks lavastamine annabki võimaluse selle töö teist külge ka näha. Me räägime kodus üsna palju neist asjust. Kui näitleja lavastaja pakutud variandi ära proovib, siis võib selguda, et see variant ei tööta. Aga enne peab proovima, mitte ainult rääkima. Ma olen saanud palju olulist kõrva taha panna tänu sellele, mis Priit kodus rääkinud on.

 

Priit: Mulle tundub, et üks pöördeline moment oli siis, kui Mart Koldits lavastas siin „Ohvrit mängides“. Siis seadsin endale sellise ülesande, et ükskõik, mis ettekujutus on minul sellest materjalist, oma tegelasest, lavakujundusest või lavastuse mõttest tervikuna… ma unustan selle ära. Täidan need ülesanded, mis Mart mulle annab, ükskõik kui suured või väikesed need siis on. Ma ei punni vastu.

 

See ongi usaldus. Proovis tuleb julgeda eksida. Kuidas koolis oli?

Evelin: Mina ei julgenud. Elmo rääkis meile kogu aeg, et julgege eksida, aga…

 

Priit: Jah, et proov on proovitegemise koht, seal tuleb julgeda eksida, ei ole olemas “õiget” ega “valet”. Tagantjärele mulle tundub, et kuna sellest räägiti nii palju, siis tekkis hoopis vastupidine efekt. Mingi üleliigne mõttekramp sellest olematust õigest ja valest. Ikkagi kriipis kuklas, et äkki ma ei tee õigesti.

Selles tükis, millega me praegu proove teeme, on kõik noored mehed. Ma ei oleks julgenud omale truppi kutsuda korüfeesid ja alustada esimest proovi jutuga, et teate, mul osaraamatut anda ei ole, aga mul on idee, vaimustuge nüüd kõik sellest ja hakkame etüüde tegema.

 

Evelin: Omade seltsis on proovimise vabadus ka suurem… Mina olen seda vabadust tundnud teinekord koduteatrist väljaspool asju tehes. Omad inimesed teavad rohkem nii minu voorusi kui ka puudusi. Natuke võõramas seltskonnas on asi kuidagi pingevabam.

Ehk see on ka sellepärast nii, et ma siin majas tunnen aukartust, kes siin kõrval kõik on ja kes on olnud.

Aga rõõm mängimisest, mängurõõm, see peaks küll ühes näitlejas alati olemas olema!

 

Ma tahtsin te käest küsida, kas te olete juba endas leidnud selle oskuse, kuidas ebameeldivaid asju teha rõõmuga, mõnuga. Eelnev kinnitab, et te teategi ja oskategi.

Evelin: Selge see, et iga töö ei saa olla kulla kaaluga. On igasuguseid töid ja rolle ja lavastajaid.

Näiteks reklaami lugemine… selge, et seda tehakse raha pärast, mis siin salata. Aga ma ei suhtu sellesse nii, et saaks kaelast ära kuidagi. Võtta tekst, püüda see esitada nii, et mõte oleks arusaadav… Tempo on tavaliselt väga kiire, kes meist ikka kodus nii väga diktsiooniharjutusi teeb – see on ju heas mõttes enda vormis hoidmine. Oskus vallata teksti ja sõna.

 

Priit: Selle asja kohta veel, et miks mul on praegu tunne, et tuleb juurte juurde tagasi tulla või iseenda eksisteerimist mõtestada. See põhjus on laps. Selles pole mingit kahtlust. Pärast lapse sündi on palju kergem vahet teha olulistel ja ebaolulistel asjadel. Korraga jõudis kohale, et kogu selle kaootilise müra keskel on üks palju tähtsam asi, mida siin ilmas tuleks ajada.

 

Sellele lapsele tuleb luua parem maailm?

Priit: Põhimõtteliselt küll, jah.

 

Evelin: Vähemalt oma väikeses kodus saab seda teha. Muide, kaheaastaseks saama hakkav laps on selles eas, kui tal hakkavad tekkima kõikvõimalikud rollimängud. Mul on seda nii põnev jälgida. Kuidas ta on võimeline kõike muud unustama ja oma asja nii süvenenult toimetama. Ja jälle saab oma töö jaoks midagi kõrva taha panna.

 

Priit: Mina olin varem ikka väga skeptiline selle väite suhtes, et noorte- ja koolivägivald tuleb meediast ja kuidas see seksile ja vägivallale rajatud meedia tänapäeva noori kimbutab ja hukatusse saadab. Aga nüüd, kui telekast tuleb mõni multikas, kus tegelased heledate laksudega üksteisel hambaid kurku löövad, siis ma ei ole nõus, et minu laps seda näeb.

 

Evelin: Pooleteiseaastane hakkab selliste asjade peale nutma. Ja su enda vaatenurk muutub igaveseks. On nii palju asju, millele enne ei mõelnud, aga praegu tundub, et peaks teisiti olema... näiteks see, kuidas väikeste kommid pannakse poes nii madalale, et laps selle sealt kätte saaks.

 

Priit: Jah, sest kui lapsel komm juba käes on, siis milline lapsevanem suudab ilma stseeni korraldamata selle kommi riiulisse tagasi panna. Nutt ja hala, jonnimine ja teiste inimeste halvustavad pilgud. Kaval.

 

Evelin: Kogu see suur-suur turumaailm on just lastele üles ehitatud ja meie märkame seda alles nüüd. Aga me läheme oma jutuga teatrist nüüd päris kaugele.

 

Ma muide ei arva nii, et näitlejatega räägitud elujutud üldse teatrikauged olla saavad.

Priit: (Muiates) Ma olen tähele pannud, et teatrijuttudega on nii, et kui me hakkame Eveliniga omavahel või sõpradega teatriasju arutama, siis tegelikult läheb jutt jõle masendavaks.

 

Evelin: Kõik on valesti!

 

Priit: Kõik on nii halvasti. Jutt algab sellega, et kõik teised ümberringi teevad valesti, jõuab ringiga sinna, et ise oleme veel kõige lollimad, lõpeb sellega, et ah, mis sa ikka teed… On nagu on.

 

Evelin: Samas on need vajalikud jutud.

 

Priit: Ongi, see on jalgratta leiutamine.

 

Evelin: Tuletad enda jaoks jälle neid lihtsaid asju meelde, mis muidu argi- ja olmeelus ununema kipuvad.

 

Priit: Teatris on kõikvõimalikke süsteeme. Grotovskid ja Stanislavskid jne, aga mulle on vastumeelne teise leiutatud ja disainitud jalgrattaga sõita. Ma tahan iga kord ise uuesti oma jalgratta leiutada.

 

Sa tahad öelda, et teiste kogemustest pole võimalik õppida?

Priit: Teatris on nii, jah. Ikka enda pealt. Näitleja on muidugi võimeline vaatlema, analüüsima ja siis jäljendama, emotsiooni, käitumist, olekut. Tõeline selgus saabub ikka siis, kui oled sellesama emotsiooni omal nahal ära tundnud.

 

Evelin: Ise oled instrument, teist ei ole.

 

Priit: Ma mängisin “Anna Kareninas” stseeni, kus Anna teatab: ma ootan last. Enda arvates ma mängisin seal väga… noh, mida kõike. Läks aasta mööda ja mul on samasugune isiklik kogemus. Siis sain aru, et mängisin ju täiesti valesti. Väliselt ehk mitte, aga see, mis minu sees toimub, on hoopis teistsugune.

 

Mis lavastus „Ruja“ teie jaoks oli?

Priit: Kummaline. Seda on raske seletada. Proovid olid mitmes järgus ja tegime seda kaua ju. Samas käis see kuidagi kähku. Kõigele lisaks on selline tunne, et see ei juhtunud üldse meiega.

 

Evelin: On jah selline tunne. Nii tihe, nii intensiivne. Pühendumine. Kui proov lõppes, siis tegelikult see ei lõppenud. Õhtul ühikas käisid proovijutud edasi. Kui etendusi mängisime, siis istusime pärast neid õues pargis ja ikka kõik jätkus. Ja kui kõik läbi sai ja me Tartust koju tagasi tulime, siis alles mõtlesime, et tohoh, mis see nüüd oli, mis me tegime… Nüüd vaatasime seda televiisorist ja mingi teistsugune distants on tekkinud, võrreldes teiste asjadega.

 

Priit: Jah, tõesti on selline tunne, et vaatad – kes, mis, kes need seal on? Me ei olnud kumbki Tiit Ojasoo ja Eneliis Semperiga kuigi tihedalt kokku puutunud. Olime ikka absoluutselt kõrvust tõstetud, kui meid kutsuti sinna casting’ule. Siis me jälle leppisime Eveliniga kokku, et ükskõik mis, aga meie oleme kõigeks valmis.

 

Evelin: Mina mõtlesin, et ega Ojasoo ei tea, et selline näitleja nagu Pang on olemas… Kui juba trupp teada oli, siis oli selge, et läheme meeskonda ja oleme meeskonnamängijad. Ja teisest proovist peale me ei pidanud seda endale meelde tuletama. Me haakusime nendega ja trupiga, tekkis harmoonia ja klapp. Mitte ainult näitlejatega, vaid kõigiga, kes osalesid. Kogu tervikuga. Ja ütlemata hea meel on selle pärast, et me ei korda seda enam. See on selline helge kild kusagil. Ka täna.

 

Priit: Midagi seal juhtus, sellist… sellest on Elmo ka korduvalt rääkinud, et mingit rolli või lavastust tehes, kui sa teed esimese sammu õigesti, siis on päris suur tõenäosus, et järgmine samm on ka õige ja kui ka järgmine samm on õige, siis… Mulle tundub, et “Rujaga” läks esimene samm õigesti.

 

Evelin: Seal ma julgesin proovida, ma tundsin ennast vabalt, kõik klappis. Olin pisiosas, aga sain palju-palju emotsionaalset kaasa. Ilmselt mängis minu puhul kaasa ka see, et ma polnud kaks ja pool aastat suurt midagi teinud. Seda suurem oli himu, et noh, hea küll, ühtegi sõna te mul öelda ei lase, mis siis. Ma hoopis laulan nii, nagu torust tuleb. Väga rikastav.

 

Kas näitlemine on töö?

Evelin: Mina olen küll tulnud etendusele nagu tööle, istunud garderoobis ja võtnud hoogu, et kostüüm selga panna. Aga see on ju vana tõde, et nii kui astud lavale, siis kõik unub. Vahel on endale vaja meelde tuletada – sellest ma ju unistasin. Aga see unistus, kui sulle antakse võimalus seda elada, muutub igapäevaseks. Siis on vaja endale öelda, et see pole iseenesest mõistetav. Et ma saan teha seda tööd just nüüd ja just selles teatris.

 

Priit: “Ainsas ja igaveses elus” üks tegelane ütles umbes nii: näitleja amet on kõige raskem amet maailmas, ainult mitte keegi ei usu seda. Kohati nii ongi, kohati võib see olla maailma kergeim amet. Kõik arvavad, et see on raskeim… kuidas teil see tekst pähe jääb?! (Evelin ja Priit naeravad – teksti pähe jäämise jutt on tüüpilisim küsimus, mida näitlejatele esitatakse.)