Lapitekk ja kootud piltvaip

Mikk Jürjens ja Vändra mets 043

Kõigel siin ilmas on algus ja lõpp.  me oleme erinevad, me oleme kõrvuti.

Katse võrrelda võrreldamatut: suure suve järjestikku õhtutel mängis suur teater Vanemuine Obinitsal „Obinitsat”, muusikud Jarek Kasar ja Tõnis Mägi kudusid kahekesi muusikamustreid Tartu Antoniuse hoovis, lavakavaga „Aias”.
Üks, mis neid kaht ühendamatut mu jaoks ühendab, on, et publik tõuseb lavastuse lõpus pea üksmeelselt tänumeeles istumast ja aplodeerib. „Obinitsa” mängupaika ümbritseb laada kirev kauplemine, Antoniuse hoovis niisamamoodi.
„Obinitsa“ algab lõhkumisega. Setu külamehed lõhuvad planku. Korraks tekib mõttekild, et see on eesriie, aga lõhkumine ja kaasnev lärmakus võtavad liiga kaua aega. Lõhkujad mehed avastavad vabariigi valge peidiku.
„Eesriie” avaneb ja tundub, et vaatajale antakse viinapeidiku avastamisega võti, mis lavastuse jälgimisele peaks tuge andma. Järele mõeldes, hiljem hoopis, saan aru, et plankeesriide taga on maja, mis lavastuse üks peategelane, maja, kus hiljem vaatajate eest fragmentidena läbi jooksvad sündmused tõeliselt aset on leidnud.
„Aias” tagarea terrassilt avaneb pilt, kuhu mahub Tartu Jaani kiriku torn, huvitavate, tahaks öelda et agulimajade tagahoov, tänapäevased klaasrõdud, puit, kivi ja metsviinapuu. Kusagil paremal pildi nurgas kasvab kask. Kuulen, et see silmahakkavate rõdudega maja on kunagi olnud Tartu arestimaja. Jarek ja Tõnis ajavad juttu, räägivad publiku muusikat kuulma. Ei lajata. Annavad kuulamiseks mõtte. Mängivad sellele, et Tõnis on napp, sõnaseadev, valiv ja akadeemiline, Jarek ülemeelik, artistlik, mängualdis. Nad on koos enne kui kokku saavad.
„Eesriide“ avanemise juurde ses kujuteldavas aias kuulub (võta nüüd kinni, on see kahe sõbra improvisatsioon) Jareki ütlemine, et tegelikult unustasid nad endi esitatavate lugude pabernimekirja kaasa võtta. No umbes nii, et räägivadki nüüd lavakava lõpuni. Nad saavad oma nimekirja, aga publik on juba nii häälestatud, et kui kontserdil kõlaks vaid üks laul, ei oldaks pettunud.

suitsupaasukeMängult ja päriselt
„Obinitsa” ühele setu pere eluloole annab vungi ja ja seob kilde Eller Brass. Seitse suurepärast muusikut vaskpuhkpillidega. Mehed teevad lavastusele sellise muusikalise kujunduse, mis kohati kipub segama isegi setu elu lugude jälgimist. On võimsaid akstente ja lavalisi leidusid. Näiteks mesilaste imiteerimine pasunahuulikutega. Mil moel küll, aga Brassi esitatud sõjalennukite ülelend toob meelde selle tunde, mis mind tabas hiljuti omas aias, kui kaks Nato hävitajat vaiksel päeval üsna madalalt ja ülihirmutavalt üle lendasid.
Jarek ja Tõnis jõuavad ilmast lauldes ja rääkides Riho Sibula ja Vladislav Koržetsi looni „AED”. Tõnise sõnul on see ainus lugu selles lavakavas, mis pole nende kirjutatud. Jarek arvutab kiiresti välja, et 25 aastat tagasi, kui see lugu sündis, oli ta seitsme-aastane. Nii ongi. Jarekil on esinemiskostüümiks lühikesed püksid ja purjekatega valge särk. Kuulan seda lugu nagu kuuleksin seda esimest korda. Nii seda mulle lauldakse. Tõstan pilgu ja pildid jooksevad. Pilvevirvendus ja päike, kusgil kiljuvad mängivad lapsed… „Ja siis tuli maru,” laulab Tõnis. Vaoshoitult, aga veendunult: on aeg aeda harida. Loo lõppedes lõhub tekkinud vaikuse Jarek, kes ütleb, et iga kord, kui nad seda lugu esitavad, on tal tunne, et teevad midagi erilist. Ses loos saavutab Tõnise ja Jareki hingesugulus, nii muusika- kui mõttemaailmade haakumine tõesti kvintessentsi.
„Obinitsas” kulgevad sündmused kiirmarsil. Pulmad ja matused, pidu ja pillekaar, kadedus ja armusuhted. Liiderlik vene papp, kunstfotograaf, politseiülem, soome pärimuse koguja, kaupmees Ivvan Kalju viis tütart. Number järgneb numbrile. Venelased tulevad, sakslased tulevad ja jälle venelased. Kaljude pere hobuseid tahab endale iga võimumees. Ka ilusad tütred ei jää tähelepanuta. Mosaiigis jääb kõrva Ivvan Kalju öeldu, et vii Tallinna Kollale terviseid. Ja jälle jääb see mõte kahjuks ripakile ‒ lavalt antakse selge vihje Nikolai Kultase ja Ivvani sõprussuhetest, aga sinna see jääb.
Aeda hariv Jarek laulab laulu tühjast kleidist, mis tantsib tuules. Selles loos on taas kord koos valu ja vaimukus. “Selja taga tõuseb tuul – nagu kõikide maailma meeste ohe.” Kust see poiss need mõtted võtab küll!

hallvares2Kole elu ja elu
„Obinitsas” käib sõda. Majakatusel seisab vene mundris sõdur, kes loobib plekk-katusele herneid. Teatraalne ja täpne. Selleks ajaks on selge, et ka fragmentaariumis saab näitleja teha rolli, mis energeetiliselt hiljemgi mälus taastub. Ragne Pekarev on Patsi (Pelageja) Hõpe. On laval nii elus, et teeb kurvaks. Kurvaks sellepärast, et kinnitab ‒ kurjuses, müüdavuses ja maailmavaadete vahetamises on hämmastav elujõud.
Aeda hariv Tõnis laulab: „Meil on suuremad majad, aga väiksemad pered, rohkem mugavust, aga vähem on aega…“ Ja siis juba koos Jarekiga: „See on aeg, mil aknast paistab palju, aga tuba on tühi, nii tühi…“. Kas enne Dalai laama sõnadele loodud laulu „Paradoksid“ või pärast jõuab kuulajateni Poola poeedi Zbignev Herberti mõte, kuidas elevant armub koolibrisse.
„Obinitsa“ lõpeb nii nagu on kogu lavastus ‒ üsna tavaliselt. Tegelased ütlevad, mis neist sai. Minu ootus, et lugu laheneb vabariigi valge salakeldri kohale betoonist müüri ehitamisega seto külas, ei täitunud. Ses lavastuses oli kõike liiga palju. Tundub, et tegijad ei raatsinud teha valikuid ja panid lavale kõik: vaimukuse, isetegevuse, professionaalsuse, klišeed. Sain teada taas kord, et elu Eestis on olnud hädaorg, kus inimesed, ka setod (kellega mu ilmselge vereside kinnitust sai) ei määra midagi.
La – A, Mi- E, Re – D, kolm puhast tooni, mis moodustavad koos mõiste „AED”. Jarek laulab koos Tõnisega sellest, mis „Klaaskuulis”, kus me elame. Kogu ses näiliselt üksikutest lugudest koosnev lavakava meenutab ka täna erinevatest niitidest ja värvidest kootud kihilist piltvaipa, mille pealkiri võiks olla „Siuhh, vikat käis südamest läbi…“. Sest just selle loo tekstis on olemas kogu seda tervikut kandev mõte: „Tunnen kogu hingest ja väest, et elu on elamist väärt!”.
Edasi mõelge ise.

Lugu ilmus 9.juuli Maalehes.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga