Kuristik rabas

 

alt

 

Linnateatri „Kassirabal“ on lavastus, kus peategelaste mõtted, sõnad ja teod mängu juhivad ning rabaatmosfäär ja kõrvaltegelased selle huviga jälgitavaks mängivad.

Mis aga juhib peategelaste Elisabet Reinsalu ja Priit Võigemasti mängitud Hester Swane ja Carthage Kilbride saatust? Kas tõesti on armastus pime?

Kõik naised ses iiri kirjaniku Marina Carri 33 aasta vanuselt kirjutatud loos on nägijad. Näevad ilu, näevad ja kõnelevad külalistega teisest maailmast. Naised sõna otseses mõttes näevad ja kuulevad neid, kes juba läinud. Mehed on aga pimedad. Mehed ei kuule teineteistki, iseendast arusaamisega on raskusi. Kusjuures mehed ses näidendis on tugevad ja tegusad, naised haprad, tundlikud, julged.

Sirgeselgne Hester Swan ei häbene Carthage Kilbride ees põrmu heita ja paluda… kas selleks vaid, et läheks nii, nagu tema tahab, või selleks, et muuta inimestele maises elus ette määratut?

Marina Carr paneb vanakreeka mütoloogiast pärit näidendi nimeks „Kassirabal“ ja Madis Kalmet oma lavastuses arvestab seda. See pole „Medeia“, kus tegu jumalate mängudega. See lugu juhtub inimestega, kes rabakuristikust välja ei saa. Eestlaste jaoks on raba täna see koht, kus kasvavad murakad, kus on laukad, mis inimese endasse imevad, raba on koht, kus ollakse siis, kui miski on untsu läinud. Ometi on kusagil me teadvuses olemas ka see seik, et eestlased hädas olles vaenlaste eest just rabades varju on leidnud. Ma miskipärast tean, et veel sada aastat tagasi elasid rabas targad linnud hakid, ja sedagi, et rabas saavad hakkama ja said hakkama vaid arukad. Inimesed ja linnud on rabast linnadesse jõudnud, et oleks kergem. Aga kas ikka on?

Just siis, kui olen kimpus selle sõnastamisega, miks tapab ema oma lapse, mis tema käitumist ja tegu(sid) juhib… miks üks lugu aegade algusest tänaseni eri variatsioonides meieni jõuab, ilmub? Just siis sõidab argielu kunstiellu sisse: Postimehes ilmub uudis 28aastasest eestlannast, kes eluks ajaks vangi mõisteti vastsündinud kaksikute mõrva eest. Tänane seadus teeb vahet tapmisel ja mõrval, mõrv on ettekavatsetud tegevus. Sisulisi, psühholoogilisi nüansse seadus seletada ei saa ja ilmselt ei oskagi. Selleks, et mõista ja mõelda, on kunst, ka teatrikunst ja igavesed lood.

Kummaline, Madis Kalmeti lavastus ja seal mänginud näitlejad jutustasid mulle selle loo nõnda, et tekib kujutluspilt, kuidas maailm on kuristik ja selle ümber unistuste paik – raba, kuhu pääsevad vaid need, kes oskavad lindude keelt ja lennata. Inimene täna seda ei oska, eesmärgid on teised, maisemad. Plaan ja usk on, et kuristikku või kõrbe saab piisava rabelemisega eluväärilise õnneliku elu luua küll, kuid selleks peame jõudma viie rikkama riigi hulka. Et jõuda, peame püksirihma pingutama. Armastuse maha salgama, petma, kui vaja ja kui pole vaja… Te võite seda mõtet oma fantaasiale vastavalt jätkata Kassirabal käimine on kunst ja see oskus ei tule lihtsalt.

Kolm kindlat asja on maailmas: surm, sünd ja armastus. Surm on neist kõige lõplikum ja kindlam. Andres Raag mängib ses loos tegelast nimega Vaimulemb, ta ilmubki me ette lavastuse alguses ja lõpus, kas Vaimulemb on surma teine nimi?

Linnateatri meeskond ja näitetrupp loovad koos lavastaja Madis Kalmetiga „Kassirabal“ tänase maailma võrdpildi, kordagi kasutamata meie moodsale ajale omast keelt või argiasju.

Trupi ja lavastaja saavutus on, et see lugu kordagi igavaks ei lähe ja see on teatrikunsti vägevuse märk. Selles lavastuses on algusest peale kõik selge, kõik ennustab õudset lõppu. Vaatamata sellele kandub laval olevate suhete pinge saali ja see hoiab publiku tähelepanu, õhus on isegi ootus, et äkki on olemas parem homme.

Hommik Kassirabal algab sellega, et Hester Swane lapsepõlvesõber, rabal pesitsev must luik on surnud ja tuleb maha matta. Päeva mahub Hester Swani armastatud mehe ja lapse isa pulm kauni, noore ja, kuigi ta seda otsesõnul ei ütle, ettenägemisvõimega naisega (Ursula Ratasepp) ja lõpeb surmadega. Lavastuse mehed ei oska asjade sellist käiku aimata ja ei astu vahele. Et nii võis minna? Kas see on lõpp? Või see ongi elu?

Madis Kalmeti lavastus ja näidendi osatäitjad ei lähe kergema lahenduse teed, öeldes, et naine tapab oma lapse armukadedusest või kättemaksuks. Pigem kumab seal taga mõte, et ema ei näe oma lapsele kohta rumaluse maailmas, ei taha talle eluga kaasnevaid kannatusi.

Euripides kirjutas vana müüdi järgi tragöödia „Medeia“, mida mängiti Ateenas juba 431 aastat enne meie aega. Olen sellel aastal näinud kolme lavastust, mis seda müüti tõlgendavad.

Mis on see, mis toob lavastajad ja kirjanikud hoolimata ühiskonna arenguastmest selle loo juurde tagasi? Marina Carri “Kassirabal” esietendus Iiris 1998. aastal. Kama Ginkase Moskva lavastus „Medeia“ esietendus 2009. aastal. Pärnus Monomaffia festivalil nähtud lavastus „Medeial on midagi südamel“ esietendus 2011. aastal New Yorgis. Äkki ikka on nii, et inimkond ei saa kunagi vanaks?

Küllap on inimeste psüühikasse asetatud mingi imegeen, mis maailma tasakaalus hoiab kõigele vaatamata. Või siis on kusagil ikka elamas sellised pimedad selgeltnägijad naised, kes söövad hiiri ja teavad kõike, nagu ses näitemängus näitab Külli Teetamm. Küsige selle näidendi suurepärasesse eesti keelde tõlkinud Anu Lambilt, kui te mind ei usu.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga