Kunstnik Kaido Ole – enda suhtes vastikult rahulolematu

Kaido Ole 31.oktoober 2011 Raplas. Foto Siim Solman

Kunstnik Kaido Ole (s 1963) ütleb enda kohta, et ta on hilise arenguga. Maalimist õpetama hakkas ta kohe pärast kunstiülikooli lõpetamist 1992. aastal, professoriks sai 1998. aastal. Vabakutseliseks hakkas 2010. aastal.
Kunstnik kirjutab Raplamaa kunstikalendris: „Olen Raplas elanud oma elu esimesed 20 aastat, just see vastik teismeliseiga ja jupike sama tobedast noorusest. Sünnikohaks märgin küll kadaklikult Tallinna, sest ema viidi sünnitama pealinna.
Raplas elavad siiani mu vanemad, keda külastan küll perioodiliselt, kuid häbemata harva. Samuti paar sõpra ja/või sugulast, kellega meelsasti lävin. Üldiselt pole paha skoor.
Kunagi ma ei kujutanud ette, et pean Raplast lahkuma, kuid kodunesin Tallinnas väga kiiresti. Tegelikult elaksin vist päris heal meelel ka mõnes Euroopa või maailma kultuurikeskuses a la Berliin, London, N.Y.C. või hoopis hubane Amsterdam.“
Vahepealsesse aega jäävad kunstniku näitused peale eelnimetatud linnade veel Hiinas ja Veneetsias ja… Raplas oli Kaido Ole näitus „John Smith Raplas“ (koos Marko Mäetammega) 2002. aastal.

Kõik on näivus, Kaido Ole?
Üks näivuse põhjus on vist liig kõrge tempo, mida ühest küljest ümbritsev nagu peale sunniks ning mida siis rumalusest aktsepteeritakse. Kiirus ja kiirustamine ei lase süvitsi minna ja enamikust omandatakse seetõttu vaid kest. Kest, mida pole mahti oma isikliku usu ja veendumustega täita.
Tempo pole isegi päris õige põhjus, pigem algab kõik ikka infoküllusest ja selle suht kergest kättesaadavusest. Sellega tutvumine, lootuses võimalikult paljut nuusutada, ajab elamise tempo kõrgeks, ehk siis seda tehakse täiesti vabatahtlikult.
Labase võrdlusena on see sama, mis tohutusse kaubanduskeskusesse minek ilma kodus hästi ettevalmistatud (st põhjendatud) ostunimekirjata. Mitte see keskus pole niivõrd kuradist kui sinu pealiskaudne ja rumal suhtumine sellesse. Rumal on nii kõike ihaldada kui ka tõtakalt ja lahmivalt üldistada ja kritiseerida. Mis on enamlevinud käitumisvõtted sellises olukorras? Sa annad järele või kaitsed end primitiivselt. Mõlemad ei jõua kaugemale näivuse tasandist.

Foto: Erakogust

Mis määrab selle, et lapsest saab loominguline inimene?

Ausalt öeldes ma ei tea. Mõnikord tundub, et see valmisolek on ikkagi kaasasündinud ja ootab mõjule pääsemiseks vaid soodsat keskkonda või juhust. Mis tähendab, et viimaste puudumisel võib see loomingulisus ka avaldumata jääda või avaldub väga vähe.
Mõnikord tundub jälle, et väga palju sõltubki vaid keskkonnast ja juhusest ning veidi teistsuguste asjaolude korral lähebki kõik hoopis teisiti. Iga inimese puhul on tegelikult võimalikud äärmiselt erinevad elud, kuid kohe pärast sünnihetke hakkab väline maailm neid tõenäosusi järjest kasvatama ja kahandama. Selleks hetkeks, kui ise ka midagi teadlikult suunama hakkame, on meie „minaga“ juba juhtunud palju väga olulist, mida indiviid paraku tõlgendab juba selle „loomuliku“ osana.
Häda on ka selles, et loomingulisust tõlgendatakse minu arvates samuti liiga kitsalt (paradoks), mistõttu suur hulk inimesi peab end täiesti veendunult mitteloomingulisteks.

Kuidas sinuga nõnda läks nagu läks?

Tegelikult ka ei tea. Ühest küljest on nagu kõik lihtne. Korduvalt läbi mõeldud ja vastatud, loogiline ning usutav endale ja teistele. Olin sihuke üksik ja unistav tüüp, meeldis joonistada (oo õudust, mihuke klišee, aga tolleaegses kontekstis oli see absoluutne argument). Vanaonu kuulus kunstnik (Eduard Ole, 1898-1995) ja ka isa paras osavkäpp nii joonistamises, maalimises kui ka kõiges muus. Kunst peres au sees, paar head pilti kogu aeg seintel jne. Varsti hakati minugi sirgeldusi kiitma, et ikka väga head ja poisist tuleb ka kindlasti kunstnik. Kui lõpuks enne ERKIt ka korraks TPI ettevalmistusse üritasin minna, sain seal juba kohe aru, et see pole ikka minu jaoks.
Samas… Kui mul oleks olnud sobivas vanuses õdesid ja vendi ning naabermajades ka omaealisi, nii et poleks vaja olnud üksinda mängida või vanaemaga kaarte taguda, kuidas siis? Kindlasti oleksin olnud vähem unistaja ja ka minu tegemised ja mõtlemine oleks juba varakult välja kujunenud kollektiivi tegutsemisloogikat järgivalt.
Siis oleks ehk ära jäänud koolimineku šokk ja kogu areng olnuks rohkem keskmisi/mõistlikke standardeid järgiv. Võimendunud oleksid hoopis teised iseloomutahud, väärtushinnangud oleksid ka kindlasti olnud teisemad ja kokkuvõttes oleks kogu muugi elu võinud kujuneda paljuski teistsuguseks.
Ega peale spekuleerimise ma muud teha ei saagi, sest täisteaduslikku katset sellisel juhul ei tee, jäävad vaid oletused. Aga mingi hiljuti tekkinud kius ei lase mul varasemast erinevalt arvata, nagu oleks kunstnikusaatus mul tänu mõnele seda soosivale seigale olnud kuidagi väga ilmselt ja üheselt määratud.

Õpetaja, see üks ja ainus, kes ehk kõige tähtsam?

Olen ikka autoriteete kummardanud ja eriti koolieas (ka ERKIs) vahtisin pedagoogidele alt üles ja tegin kõik, mis palutud, pluss veel natuke. Olin ideaalilähedane õpilane ja üliõpilane ning oma pahupidisel moel vähendab see ka kõigi õpetajate osakaalu minu elus. Nad ei pidanud oma trumpe välja käima, et minuga hakkama saada, ja sestap on nad enamikus kõik minu jaoks ühte moodi head olnud. Või ühte moodi keskmised. Või sattusid mulle ikka ja alati nii head õpetajad, et hakkasin seda suisa loomulikuks pidama.
Ütlen siinkohal vabanduseks, et olen väga hilise arenguga, vähemalt meeldib mulle endale niimoodi vabanduseks mõelda.

Muutumine ja looming?
Jätkuks eelmise vastuse viimasele väitele: varem olin väga konservatiivne, kuid aastatega muutun järjest, no ehk mitte lausa radikaalsemaks, kuid vähemalt avatumaks, eksperimentide altimaks…
Seega meeldivad mulle üha enam ka muutused ja erinevused enda ümber. Loomulikult ei jaata ma neid kõiki, kuid analüüsimiseks ja mõtlemiseks on maailma kirjusus üha enam teretulnud.

Kas müra või vaikus?

Vaikus, mulle vajalikes annustes ja kohas, on tore, kuid ma aktsepteerin ja naudin kõiki hääli, mis kaasnevad mulle meelepärase elukeskkonnaga. Olen kindlasti linna eelistav ja ma ei tahaks ka vastandada vaikusele müra. On tohutu hulk erinevaid hääli ehk mittevaikust ja müra on sellest vaid väga väike osa. Pigem nimetame me müraks midagi, mille ideed me (siin ja praegu) taunime, kuid see ei tähenda, et asi iseenesest oleks mõttetu.
Seega – kui mulle meeldib (suur)linn, siis on ka tema hääled minu jaoks mitte müra, vaid keskkonna loomulik kaasnähe. Selline mustvalge jagamine ei tööta vist peaaegu kunagi. Tavaline proportsioon on enamasti, et eelistatakse küll pigem üht, kuid kindlasti (kuigi väiksemas mahus) võtame midagi tasakaaluks ka vastasleerist.
Näiteks kõiges mustvalget värvigammat eelistavatel tüüpidel on ka oma värvi-iha ning mõneti isegi teravdunum silm ja närv… värvide peale. Ning kuskil ja millalgi nad neid värve ka raudselt naudinguga pruugivad. Isegi, kui see on vaid mingi suure erksinise maja naudinguga vahtimine.

Kas kunst võib päästa (või on juba päästnud) maailma?

Selline absoluutne küsimusepüstitus ja idealism teevad mu kohe irooniliseks, kuigi ma kaldun ka ise pigem idealismi, sest pean seda heaks mootoriks. Ütleme nii, et minu arvates on kunst (ja muu võimalikult kõrgel tasemel loominguline tegevus) väga eriline võimalus jõuda kaugele ja kõrgele (vaimses mõttes loomulikult). Arvan, et kui mitte kõik, siis enamik terveid inimesi oleksid ideaalis võimelised kaasa lööma suht kõrgtasemel kunstis ning kui hetkel pole nende arv väga suur (isegi tegijad ja publik kokkuliidetuna), siis on viga pigem enamiku ennast piiravas mõtlemises. Lisaks takistavad eluseigad, kui esimeste küsimuste vastustele viidata.
Maailma päästmine on iseenesest väga ohtlik unistus, sest see eeldab mingi ühe (OK: ühtse) visiooni domineerimist, et mida see päästmine siis ikkagi tähendab. Isegi, kui see ühtne visioon on igati viisakas, pole see kindlasti hea.
Ma arvan, et ideaalne maailm on palju toredam paik, eriti tänu oma mitmekülgsusele, kui me siin keegi suudame endale üldse ette kujutadagi. Ning tee selleni viib läbi igaühe püüde eelkõige vaimselt täiustuda ja oma olemise üle juurelda. Selleks sobib tipptasemel kunsti tegemise üritamine suurepäraselt.
Muu hulgas on tippkunsti ülesanne lõhkuda kõikvõimalikke ühtseid ideaale ja visioone. Visioone, kuidas asjad peaksid olema ja käima. Iga kunstnik võiks ja isegi peaks võtma endale kohustuse arendada omaenda läbitunnetatud ideaale ja põhimõtteid, mitte moodustama parteisid sarnaste väärtuste alusel. Niimoodi me päästamegi maailma ning oleks naiivne loota, et keegi meist või meie järeltulijatest seda sellisel ideaalsel valmiskujul näha saab.
Seega pole mingit põhjust ka pettuda, kui 40 aastat individuaalset pingutust pole ülemaailmset olukorda märgatavalt parandanud.

Kellele sa maalid?

Ma teen omi töid eelkõige iseendale ja laiemas kontekstis abstraktsele ideaalsele vaatajale. Selle viimase kohta ütlevad vist religioossed kunstnikud, et nad loovad jumalale. Kindlasti on mulle oluline ka paljude nende inimeste arvamus, kelle professionaalset haistmismeelt ma kõrgelt hindan. Ning loomulikult on mulle mu tööde vastuvõtt tähtis, sest ühe variandina kõigist neist üksikuist vaatajaist moodustubki ideaalne publik.

Kuidas eristada professionaalset ja harrastuskunstnikku?
Professionaali ja mitteprofessionaali vahe on minu jaoks mõtlemises. Esimesed on need, kes reaalset diskussiooni kannavad ehk kelle põhjal moodustub kunstiajalugu. Need, kes suudavad märgata olulist, kes üritavad sõnastada täna seda, mis homme ja ülehomme on juba enesestmõistetav ja loomulik. Sel ajal on nemad oma järjega aga taas juba järjekordse homse ja ülehomse juures. Enamasti on nad pidevalt kriitilised nii olemasoleva kui ka veelgi enam enda suhtes. Vastikult rahulolematud.
Harrastuskunstnikud on need, kes rahulduvad juba olemasolevate vastuste üha ilmekama kordamisega. Sõdurid, kellele meeldib käia ühte jalga. Kultuurikonsumeristid, kel ei saa tüüplahenduste tüüpilisest kordamisest kunagi villand. Diplom sellest ilmtingimata ei päästa (sõltub veidi ka koolist), elukoht samuti mitte, ka mitte head geenid vms.
Vähestest saavad nii-öelda päriskunstnikud, kuid enamik päriskunstnikke muutub varem või hiljem harrastustegijateks. Heroiline minevik ja kogemus jääb neid endiselt eristama teistest, kel pole sedagi ette näidata.
Eelkirjeldatu pole minu silmis mingi maailma lõpp, vaid elu loomulik käik. Oluline on, kuivõrd igaüks suudab endale oma tegemistest enesekriitiliselt aru anda. Panustaksin ise ehk enim adekvaatsele idealistile.

Kas kunst saab olla moes?

Mood, see on ju suuresti objektiivne paratamatus. Enamik, kui mitte kõik loojad üritavad oma sõnumile oma äranägemist mööda miskit väge sisse saada. Ja ühel hetkel, kui nad on piisavalt visad ja lisaks mitmed asjaolud soodsalt kokku langevad, satuvadki nad lõpuks suht rohkearvulise publiku heatahtliku tähelepanu alla. Mida nad vist ka tahtsid, osaliselt. Ja mida nad natuke aega ka naudivad, kuni see mõnda neist hakkab segama.
Moes olekuid on vägagi erinevaid. Mõned on moes (selles kontekstis pigem aktuaalsed) proffide kitsamas ringis ja laiem avalikkus ei tea neist kuigi palju. Mõned on armastatud nii kitsamas kui ka laiemas ringis (pikalt see kaksikabielu niimoodi tavaliselt ei kesta) ning osa on ainult laia ringi staarid ja äärmiselt kriitiliselt arvustatud proffide poolt. Mitte kadedusest, nagu esimesed reeglina väita üritavad. Eelnevalt ma jätsin eristamata kaks lähedast mõistet – populaarsus ja moes olek.

Milline on sinu lemmikaastaaeg, lemmikteema, lemmikkunstnik… -kirjanik, -film, -muusik
?
Tead, ma ei tahaks midagi niimoodi välja tuua. Sest iga konkreetne nimi räägib pigem minu piiratusest. Ükskõik, mis poes ja mis n-ö riiuli ees ma ka ei seisaks, olgu see muusika, raamat vms, tean täiesti kindlalt, et minu potentsiaalsed lemmikud on alles kusagil seal. Mul pole õrna aimugi, millise ümbrise või nime varjus nad end peidavad ja mul pole lihtsalt piisavalt aega ega energiat, et end üritadagi sinna hunnikusse tulemuslikult sisse kaevata.
Kui ma isegi kunstis ja tegijana tajun pidevat ja paratamatut pealiskaudsust, mis siis veel muust rääkida.
Ah jaa, ma eelistan pigem aasta lõppu kui aasta algust. Hilissuvi, sügis ja talve algus on raudselt rohkem „minu“ kui kevad ja varasuvi. Kuigi, mingi bioloogiline sund tekitab ka siis positiivset surinat, nii et päris mustvalge see asi ka pole. Aga dekadents ja hääbumine on toredad. Tundub, et see haagib ka mu enda hilise arenguga. Meenutan vastikusega teismeliseiga ja varast noorust. Nüüd läheb iga aastaga üha mõnusamaks.

Lõpetasid kunstiülikooli maali erialal 1992. aastal. Ja kohe sai sinust sealsamas õppejõud. Hiljem professor. Kummalisel kombel sa lõpetasid õpetamise 2010. aastal. Miks nii?
Oli ka viimane aeg, sest niikuinii oli kogu senine olnud üks loogikavastane tegu. Pärast kooli peaks inimene ju ringi vaatama, korjama kõikjalt kogemusi, rabelema ja mässama, mitte lihtsalt „klassis“ kohe ühe tooli pealt teisele ümber istuma. Kuigi kogu aeg kunstist rääkides, ei teadnud ma tegelikult ise päris lõpuni, millest ma siiski räägin, sest polnud kunagi ise maksimaalselt ainult selle ühe eesmärgi nimel pingutanud.
Samas olen kindel, et nüüd „vanast peast“ oskan ma vabakutselise staatust ja sellest tulenevat keskendumisvõimalust palju rohkem hinnata ja ära kasutada. Ja nooruses oli õppejõuamet kui vanemate kolleegide tunnustus mulle kui vägagi kahtlevale natuurile ülimalt vajalik. Vabandan ainult takkajärgi kõigi oma toonaste tudengite ees, kui värske õppejõuna minust piisavalt palju kasu ei olnud.

Kuidas sa suhtud kunsti eksponeerimisse kaubamajades, restoranides, hotellides… n-ö tänapäeva katedraalides?
Pigem kahtlevalt, kuigi sa isegi mainisid, et käid meelsasti Radissonis, kuna seal on minu maalid.
Mul on tunne, et selline keskkond odavdab pakutavat ja sisimas ei usu keegi, et nähtav võiks midagi eriti head olla. Präänik kunstnikele, et sellisel moel kasvab nende auditoorium oluliselt, on kahe teraga mõõk, sest samal ajal nende tööd ka „tapeedistuvad“, sest sulavad kokku kõige selle muuga, mis antud asutuses veel pakutakse.
Ja kui keegi tahaks teha midagi, mis suudaks end taustast piisavalt üle mängida ja oma reeglid publikule peale suruda, siis seda tõenäoliselt ei aktsepteeritaks koha omanike poolt, sest agressiivsed / sotsiaalsed / uurimuslikud vms kunstipraktikad pole need, mida sellistesse kohtadesse reeglina vajatakse.
Alati on võimalikud mingid üksikud viisakamad erandid, kuid reeglina ei soovitaks.
Maalid Radissonis oli mulle endale esimene kogemus suht euroopalike hindade ja ka suht euroopaliku suhtumisega (mõlemad heas mõttes), millele oli raske vastu seista. Kuid otsustavaks sai ennekõike arhitekt Vilen Künnapu kõikevõitev entusiasm täita oma maja ka meie oma Eesti kunstiga.

Oled alates kunstiülikooli lõpetamisest igal aastal osalenud näitustel, koos teistega ja eraldi. Millal ja kus on järgmine näitus?
Ligi kaks aastat, kohe alates vabakutseliseks saamisest, olen valmistunud peamiselt ja ainult oma isiknäituseks KUMUs, mis avatakse järgmise aasta veebruari esimestel päevadel. Seal on kõik uued tööd, tehtud ainult seda kohta silmas pidades ja oma „uut hingamist“ rakendades. Ootan ka ise põnevusega.

Foto: Erakogust

Inspiratsioon?

Kaido Ole: Olen kindlasti tüüp, kes eelistab süstemaatilist tööd inspiratsiooni ootamisele. Imelik oleks viimast ka täiesti välistada, kuid kasutaksin siinkohal vana head ütlust, et aita end ise ja siis aitab sind ka… Nende punktide kohale võib siis antud kontekstis panna selle miski, ükskõik mida ja kuidas seda keegi ka ei mõista. Minu jaoks on ta enamasti mingi päästev loogikanihe, mis aitab kokku liita ja uuesti käima lükata vahepeal suht lootusetuna näiva olukorra.
Kuid ka sellel näitel saan ma uuesti rõhutada juba eelpool öeldut, et miski peab selle olukorra enne piisavalt kriitiliseks ajama ja niisama oodates see temperatuur tavaliselt punaseni ei tõuse, seega peab enne ise selle nimel pingutama, et asjad kriitilise piirini viia. Kuigi ka siis saabub lahendus tihti n-ö täie mõistuse juures olles ja ratsionaalseid kanaleid pidi. Kuid mõnikord tõepoolest käib ka päästev „plõks“ ja lahendus lihtsalt tuleb su juurde, ning kuigi imelik ja ebaloogiline, saad kohe aru, et loomulikult just nii tulebki teha.

Kaido Ole
1992-1993 Tallinna Kunstiülikooli/EKA joonistuskateedri õpetaja
1993-1998 EKA üldmaali õppetooli õpetaja
1998-2003 EKA maalikunsti osakonna dotsent
2003-2010 EKA professor, maali õppetooli juhataja
2010-…. vabakutseline kunstnik

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga