Kuidas seletada teatrit elusatele küülikutele

Ervin Õunapuu illustratsioon


Sõnu pakkus Rainer Kerge, sõnu seletas Margus Mikomägi

Kui ajakirjanik Rainer Kerge andis „Koguja raamatu“ ilmudes nõu kirjutada lehte väike teatrileksikon, olin mõttega päri just sellepärast, et mulle meenusid Raineri isakodus vaba loomaelu elavad küülikud

 

A

Argus – näitlejate, miks mitte me kõigi hirm, et kui ma sellest osast või intervjuust ära ütlen, siis kaon pildilt. Argus mõelda omamoodi, argus olla täiskasvanu, argus vastanduda. Küülikud Maarja-Magdaleena põllul hunti ei karda.

Aplaus – käte kokkutagumine vaimustuse väljendamiseks. Sellega kaasneb huilgamine ja jalgade trampimine. Tihti ebainimlik. Näitleja Maksim Gorki näidendis „Põhjas“ ütleb, et aplaus on nagu viin, ja tal on õigus. Aplaus hakkab pähe. Õnnestab.

Ma ei julge tänaseni istuma jääda, kui kogu saal mõttetusele halleluuja karjub. Aga peaks.

 

 

B

Blamaaž – kui teatriinimesed ajakirjanduses oma eraelu elavad. Selle asemel, et elada päriselt ja olla õnnelik. Kui see, kes kellega käib, ületab teatris tehtu elamusväärtuse, siis tuleks kannapööre teha ja enne näitamist mõelda. Võpatan alati, kui mõni, keda pean arukaks, Õhtulehes või Postimehes räägib, kuidas ta naist vahetas.

 

C

Caligula – imemees. Vahel peab endale meelde tuletama, et Caligulaid on üks. Igaüks võiks… meelde tuletada.

 

 

D

Depressioon – väljamõeldud seisund, mis iseloomustab olekut, kus inimesel kõik ei lähe nõnda, nagu tema tahaks. Läheb teisiti. Siis võetakse enamasti viina. Tädimõtlemisega inimesed ütlevad, et depressioon eemaldub siis, kui inimene saab lõugava muruniidukiga oma platsi lilledest puhtaks niita. Depressioon riimub sõnaga rentsel. Depressioonist lõikavad kasu lisaks kõigile teistele ka eneseabiõpikute koostajad ja müüajad.

Detailid – pisikesed tähtsad asjad loomingus, mida märgates tunned tervikust suuremat mõnu. Kui lavastajal ja näitlejal puudub detailitaju, detailide nägemise oskus ei ole etendus enamasti inspireeriv. Elu ja inimene ka koosnevad detailidest. Detailitajutus on võrreldav pealiskaudsusega.

 

E

Eeter – raadioeeter ja setueeter – igatahes piirideta olek. Loominguline seisund ka vahel. Ei soovita liialdada.

 

F

Film – vaata märksõnu aplaus ja eeter.

 

 

G

Geen – kuidas kured teavad, kus on lõunamaa, kes neile kaarte joonistab. Vere kutse lavale, tingimusteta, teades, et näitleja saatus ei pruugi olla õnnelik.

 

H

Hüsteeria – kuidas seda küll mängida nii, et ei oleks piinlik vaadata ja oleks usutav?

 

I

Inspitsient – etenduse juht, ideaalis inimene, kes armastab teatrit jäägitult. Võtab näitleja oma hoole alla igaveseks. Tunnen selliseid ja pean lugu.

Arvan, et neist inimestest teatris, kes ei ole vaatajate silmade ees, sõltub teatrikunsti vaimne käekäik palju enam kui me oleme harjunud tunnistama. Õmblejad, lavamehed, rekvisiitorid… Mõelge, noh näiteks Tallinna Linnateatri direktorile.

 

J

Kerge pakub joomine – ma arvan, et teatrites ei ole kunagi rohkem joodud kui näiteks tehastes. Teatris on lihtsalt silmapaistvamad inimesed ja nende valu on valusam. Torkab seepärast silma. Ebameeldiv, kui joomatõbe vabandatakse loomingulisusega. Joob sellepärast, et on boheemlane, kunstnik. Pigem oleks uhke kuulda, et tahaks juua küll silmituks, aga ei saa, sest on vastutus.

Paradoksaalne, aga selleks ajaks, kui näitleja suudab endale näo pähe juua, on aju pehmeks joodud.

 

 

K

Kannatus – inimeseks saamise teel loomulik kaasnähe.

Kultuurkapital – võiks sõltumatum ja sirgeselgsem olla. Avalik raha küll, aga kuidas sa põhjendad head maitset maitsetule. Hetkel tahetakse anda natuke kõigile ja see lahjendab kogu üllast tegevust.

 

L

Lavastaja – eriline anne, haruldane. Elmo Nüganen on muuhulgas loetlenud omadusi, mis peaks olema lavastajal: empaatiavõime… inimeste tundmine, oskus märgata, oskus teha vahet olulise ja ebaolulise vahel, kõhutunne, intuitsioon, mis aitab tajuda seda, mis ümberringi toimub, aitab leida õige näitemängu ka. No ja see, et lavastaja ei peaks mängima demokraati. Ja katsu sa olla diktaator Eestis.

 

M

Mäng- lapsemäng, mängur, poliitilised mängud. Mida teha siis, kui partner mängib üle? Ainus võimalus on vastu mängida. Näitleja jaoks on mäng töö. Kuidas on õigem, kas mängida laval nutmist või nutta? Ma ei salli, kui poliitikat teatriks nimetatakse. Teater on mäng ja mäng on kunst. Vaadake lapsi.

 

N

Näitleja – vist ikka on nii, et peab olema tark ja peab olema isiksus. Rumalat näitlejat on laval igav vaadata igal juhul. Ja hunt sööb rumala näitleja ära. On näitlejad artistid ja näitlejad, kellel on vägi. Viimaseid on vähe. Väega näitlejad panevad ennast esietenduse päeval eriliselt ridesse.

 

 

O

Osa – on näitleja pärisosa. Mõni näitleja kahjuks ei leiagi oma pärisosa. Osa ise leiab näitleja üles, kui näitleja on selleks valmis. Osa on valmisolek. Ja õnne peab ka olema. Heaks näiteks täna on Andrus Vaarik Tallinna Linnateatris. Osad leiavad ta üles, teater leidis tema üles taas.

 

P

Primadonna – kadestamist väärt positsiooniga naine. Võib olla hea näitleja, aga ei pruugi. Mida primadonna armastab?

 

 

Q

Quo vadis? Mul on tunne, et ideaalideta elamise aeg on otsas. Noortel, kes tulnud ja tulemas teatrikunsti ilma, on see üpris selge. Teatri tulevik muidugi sõltub publikust.

 

R

Raha – olemasolu korral annab elementaarse loomevabaduse. Kui pead mõtlema, kuidas kõhtu täis saada ja panagalaenu maksta, siis on üpris raske labastele pakkumistele ei öelda.

 

 

S

Seep – näitlejale võimalus raha teenida. Samas on just kino ja televisioon need, mis näitleja publiku mällu mängivad. Kuidas hoida tasakaalu, vaat see ongi nüüd koht, kus peab olema tark ja taibukas.

 

Š

šlaager – Nõukogude liidu rahvakunstniku Ants Eskola Eesti vabariigi ajal plaadile lauldud lugu „Kes on rikas, kannab seemisnahast kingi, kes on vaene, see käib paljajalu ringi…“ Ses on igavik ja olek koos.

 

Z

Zombie – näitleja, kes ennast ei armasta kohe mitte midagi ja mitte kedagi. Teeb kõike, mille eest makstakse. Zombil ei ole häbi.

 

Ž

Žest – kaabukergitus oravarattast maha astudes. Mida napim, seda meeldejäävam.

 

T

Teater- ma täna ei oska paremini öelda kui Jaan Kaplinski, kes mulle nii vastas: „Teater on midagi ürginimlikku, lähtub meie bioloogiast, inimese võimest teistesse “sisse elada”, mõista teist endasugusena, jagada tema tundeid, mõtteid. See on omadus, mis on teinud inimesest inimese. Teatris on igasuguse kunsti põhilisi lähtekohti, temas on paljude hiljem eraldunud kunstide elemendid: muusika, laul, tants, pilt. Muidugi polnud ürgne teater seda, mis praegune, ürgse teatri analoogiaid võime leida shamaanide seanssides, handi-mansi karupeiedes jms. Miks teater? Ilmselt aitab ta meil siis olla inimesed, võib-olla olla rohkem inimesed, liidab ja lähendab meid üksteisele.“

 

U

Usk – näitleja peab uskuma endasse ja sesse, mida ta teeb laval, muidu ei usu teada mitte keegi. Maine sõna.

 

V

Võsa Peeter – ei ole näitleja. Õnneks. Mängib neil tunnetel, millel hea näitleja ei mängiks.

Vabadus – oli enne seda, kui sõnastati kümme käsku. Pärast seda on seadused meid oma võrku mässinud kaelani.

 

 

W

William – Shakespere. Ühed ütlevad, et kirjutas valmis kõik olnud, olevad ja tulevad näidendid. Mina seda ei usu, meil on Andrus Kivirähk ja maailmas ka mõni näidendikirjutaja mees veel.

 

Õ

Õnn – olla õigel ajal õiges kohas, õigete mõtetega.

Õpetaja – õpetaja ka tuleb näitleja juurde nagu osa. Valmisolek jälle on tähtis.

Õppimine – see jutt, et õpitakse kogu elu ja ikka surrakse lollina, on loll jutt, mis mõeldud selleks, et mitte õppida. Mida targem oled, seda suurem on vastutus.

 

Ä

Ämber – vahend vee toomiseks, kui on alles kaev või allikas.

 

Ö

Öö – taevasse vaatamise aeg. Muidu kohmerdab inimene enamasti, nina maas. Öösel on taevas tähed. Inimene võib saada aurikuks, täheks saamine on enam kui kahtlane.

 

Ü

Üheshingamine – Toominga aegses Ugalas oli see loomulik, et lavale astudes unustati lavakoridorides kooserdamise jutud ja suhted. See kujunes loomulikult, ilma käskude ja keeldudeta.

 

X

X – tundmatu inimene. Iga osa alustab näitleja praktiliselt nullist, või x-ist. Loob x-ist inimese, loob loomuse. Loob inimeselooma. Kui on õige näitleja.

 

Y

Y – Rainer Kerge isa vaatas mind üsna irooniliselt, kui temalt kord küsisin, kuidas rebane ta vabakäigul elavaid küülikuid ära ei söö? Ta oli seletusega napp, öeldes, et ega rebane loll ei ole.

See tähendas, et rebane tahab süüa ka järgmistel päevadel. Tähendas seda, et rebane hoiab oma küülikuid, mis on tegelikult inimeste küülikud… Palju asju tähendas see vana targa mehe jutt. Hea näitleja tarkust saabki iseloomustada tähega Y. Ta teab, aga see, kuidas ta teab ja kui palju ta oma teadmisi välja näitab ja kus, on kunst.

 

***

Ja nüüd, Rainer, ma väga palun, kanna see kõik oma küla küülikutele ette. Nad saavad targemaks ikka. Ei jää rumalamaks.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga