Kuidas pildistada Venemaa parimat lavastajat

See lugu ilmus Maalehes ja LP digis http://lpdigileht.epl.ee/digi/2111#p/32

Eesti Vene teatri kunstiline juht Marat Gatsalov sai parima draamalavastaja Kuldse maski 16. aprillil Moskvas.

alt

Selline on Marat Gatsalovi Kuldne mask.

 

Enne kui tulla kõrge lennuga Vene lavastaja tänasesse päeva Tallinnas, tulevad meelde need teised hetked…

 

Esimene pilt Jänedal

On 2011. aasta suvi, 1. juuli. Projektiteatris R.A.A.A.M. esietendub Urmas Lennuki näidend “Pärast surma Jendalis” lavastab Hendrik Toompere, kujundab Ervin Õunapuu, Jänedal Pullitallis. Selle etenduse vaheajal tutvustab R.A.A.A.M. i produtsent Märt Meos mulle noort džigitti, lavastaja Marat Gatsalovit. Naljakas on nüüd nii kirjutada, aga sellest põgusast hetkest on meeles noore mehe silmad. Kutsusin tookord Marati ja Märti Raelasse külla, oma aeda omal maal, et teatrist kõnelda. Nad ei tulnud.

Just sel ajal tegi Marat proove Eesti näitlejatega Viinistus, kus juuli lõpus esietendus Anna Jablonskaja näidend “Tühermaa”. Pärast seda esietendust kutsusin Marati veel kord endale külla ja kuulsin, et ta päeva pärast sõidab hoopis Novosibirski teatrisse Globus lavastama ameerika näitekirjaniku Tracy Lettsi näidendit “Augustikuu”.

Mäletan, et imestasin. Meil Draamateatris seda näidendit juba mängiti menukalt. Priit Pedajas lavastas ja Ita Ever mängib seal imerollis. Imestasin, sest olin selleks ajaks lugenud, kuidas Marat Gatsalov lavastab vaid uut dramaturgiat ja on Venemaal tuntud kui lavastaja, kes ehmatab oma eksperimentaalsusega. (“Tühermaa” oli just selline.) Samas Tracy Lettsi kirjutatud näidend, mis Novosibirski teatris kannab nime “August. Osage’i krahvkond”, on kirjutatud 2007. aastal (võitis 2008 Pulitzeri preemia). Maratiga kaasas käiva sildi alla lavastab ainult uut dramaturgiat, ta seega siiski mahub…

 

Teine pilt Viinistul

alt

Marat koos tütrega Viinistul peale “Tühermaa” esietendust.

 

Alles nüüd, kui Marat Gatsalov Moskvas Kuldse maski lavastajapreemia sai, tuli tookordne mõttekäik mulle meelde, sest just see tookordne Novosibirski lavastus, mille proovidesse ta Eestist kiirustas, oli nüüd preemia põhjuseks.

Kes seda tookord Viinistus teada võis. Seal oli “Tühermaa” esietenduse pidu, sellest hoolimata Maratiga teatrist rääkisime. Mäletan, kuidas ta kiitis me näitlejaid, Elina Reinoldi, Margus Prangelit, Raimo Passi… Ütles, et me näitlejad jagasid tema valu. Küsisin tookord, mis teemad Vene teatris õhus on. Olen vastuse koos “lisandusega” üles kirjutanud nõnda:

Sellele on võimatu vastata, nii erinevad… Meie vestlusesse sekkub blond kaunis moekas naine, kes kallistab Marati ja ütleb, et see, mida ta nägi, oli geniaalne. Ütleb, et ootab teda siia veel midagi lavastama. Marat vastab, et kui kutsutakse, tuleb ta hea meelega.

… muidugi tahetakse meil ka teatris vaadata seriaale. Aga ometi tuleb aru saada, et meie, näitlejad ja lavastajad, ei ole kelnerid, kellelt tellitakse. Me pole teenindav personal, teater ei ole restoran ega hotell. Palju inimesi ei saa sellest aru, aga on palju ka neid, kes mõistavad…”

 

Kolmas pilt Moskvas

alt

Marat Moskvas “Tühermaa” proovis.

 

Enne tänasesse päeva jõudmist veel üks pilt, mis aastast 2012, märtsikuisest Moskvast: “Tühermaa” trupp teeb enne õhtust etendust proovi, näen pealt, kuidas Marat lavastab üht detailikest, pealtnäha ebaolulistki, mis kestab no ehk pool minutit.

Stseeni paelkiri võiks olla “Sammud katusel ja krudisev lumi”. Kujutan ette, et enamus lavastajaist jätaks selle stseeni lavastamata. Marat ei tee kompromisse, ta on kutsunud neid samme astuma oma kunagise kuulsa rokkbändi kaaslased muusikud. Ta ise annab mobiiltelefoniga katusel ootavatele sõpradele märku, millal liikuma hakata. Proovis jändab ta tempodega, kui kiiresti ja kui aeglaselt tuleks kõndida, et tekiks kogu lavastusest lähtuv rütm.

Erinevalt Viinistu etendusest oli Moskva saali üks sein klaasist akendega. Need olid kinni kaetud musta kilega, etenduse lõpus rebiti need akende eest ära, isa ja poeg jooksid õue ja pidasid lumesõda. Hästi lähedalt sõitis lavapilti sisse (tegelikult etendusemaja kõrvalt mööda) päris rong. Publik oli lummatud. Näitlejaid, lugu ja lavastajat tänati hiigelaplausiga…

 

Neljas pilt Tallinnas

alt

 

Nüüd, eelmisel nädalal Tallinnas tahan, et päris pildi Maratist teeks Maalehe fotograaf Sven Arbet. Helistan talle ja mulle tundub, et tallegi see meeldiks. Ta küsib, kas auhind Kuldne mask on kullast.

Marat on Tallinnas vaid kaks päeva, kuna Moskva kunstiteatris on proovid pooleli. Me kokkulepitud ajal talle Eesti Vene teatri majas ligi ei pääsegi, sest eestlased on lavastaja avastanud raadio, kirjutav press ja televisioon on järjekorras. Väga hea, mõtlen, ehk see toob eestlasedki muutuvasse Vene teatrisse, venelastest rääkimata.

Lõpuks saame Marati kätte. Ta istub palmi all ja ei oska olla. Ajame niisama juttu. Ei taha temalt küsida, mida ta tunneb, sest see on niigi näha. Kui kabinetti tuleb Marati Tallinnas esimeses klassis käiv tütar Mirna, viiulikast näpus, saan hoopis temalt küsida, kuidas ta ennast Eestis tunneb. Saan vastuseks, et siin on hea, aga Moskvas on tema koer ja kass. Marat reageerib otsekohe ja kinnitab lapsele, et need lemmikud tuuakse Tallinna esimesel võimalusel.

Imestan, et Marat ei peagi Moskvasse kolimise plaani, Kuldse maski saamisega kaasnevat pakkumine juhtida mõnd Moskva teatrit. Küsin seda. Saan vastuseks, et tal on meie teatriga kolme-aastane leping ja Eestis paljus asjad pooleli, muu hulgas Viljandi kultuuriakadeemia näitlejakursus, mille ta sügisel vastu võtab.

Istume, Sven pildistab, Mirna jõuab mulle rääkida, et on isa teatris mängimas näinud Barmaleid. Siis Sven palub, et teeme nüüd ühe paraadpildi ka, pakub Vene teatri kaminasaali. Ma kuidagi tunnen, et ta tahaks ikka maski näha. Ma ka tahaks…

Üliuhkes kaminasaalis saab Sven Maratis mu meelest kihvti pildi. Laseks kiirustaval lavastajal minna, kuid Sven ei ole ikka rahul. No küsin siis otse, kas Kuldne mask jäi Moskvasse. Selgub, et see on Tallinna kodus ja siis me otsime autot, et see ikkagi ära tuua. Marat läheb ja jääb…

Lõpuks siiski tuleb, pakib oma Kuldse maski kohvrist välja, asetab klaverile, et vaadake. Sven palub, et ta sellega poseeriks. Marat keeldub kategooriliselt, ütleb, et maskiga koos poseeritakse vaid siis, kui auhind üle antakse. Ta kasutab tooni, mida pole ta suust enne kuulnud.

Pildistame maski, aitan Svenil seda sättida. Marat vaatab pealt, ent äkitselt ärkab temas režissöör. Maski taga on peegel. Marat kamandab Sveni klaveritoolile ja minu enda kõrvale, maskist ja klaverist kaugele… Sven saab pildi, kus nii mask kui meie peegelpilt. Mõtlen: hundid söönud, lambad terved.

Kuid siis ei ole rahul Sven, sest avastab pildile on jäänud ka auhinna klaasil olevad sõrmejäljed. Sven ja Marat asuvad auhinda puhastama. Kõik kordub uuesti.

Teatris ei ole kompromissidel kohta,” ütles Marat ühel me esimesel kohtumisel.

 

alt

Koos pildil, maskiga ja maskita.

 

Oleg Lojevski: Marat otsib neid, kes on tugevamad

alt

Oleg Lojevski Viinistul, pele “Tühermaa” esietendust.

 

Läinud aasta lõpul rääkis Tallinnas käinud Vene teatritark Oleg Lojevski (on kõigele lisaks täna Eesti Vaba lava ühenduse väliskuraator) Eesti Vene teatri kunstilisest juhist Marat Gatsalovist, kellega on koos töötanud, muu hulgas nõnda:

Marat on ehitaja tüüpi inimene. Ta on veel noor, natuke rahmeldav oma ehitamises, aga on karakteriga ja just vastutusjulgus on see, mis teda teistest eristab.

Ta on hea inimene, see on ka tähtis. Ta ei lase inimestel ennast käest lasta ja aitab siis, kui keegi väga hätta jääb. Tähtis on, et ta oma energia keskendab tähtsamale, öeldes, et ma ei ole teile ülemus, vaid sõber, aga olen ülemus ka.

Marat tahab lavastada, koondab enda ümber kaasamõtlejaid. Ta kutsub lavastama just selliseid lavastajaid, kes mõtlevad teistmoodi kui tema. Te ju teate, et väga tihti teatrite pealavastajad otsivad oma lähedusse neid, kes on nõrgemad. Marat otsib neid, kes on tugevamad.

 

Marat Gatsalov

alt

Marat Gatsalov Vene teatris Tallinna vabaduse platsi servapeal,

 

  • Sündis1978. aastal Kirishis Leningradi lähistel. Rahvuselt osseet.

  • Kasvas Kaug -Põhjas Komimaal, Uhtas, enne Moskvasse jõudmist elas ja õppis Põhja-Osseetia pealinnas Vladikavkazis.

  • Näitlejahariduse sai Vene kinoinstituudis 2002. aastal.

  • Lavastajadiplom tuli GITISe teatrikateedrist 2008. aastal.

  • Eesti Vene teatri kunstiline juht 2012. aasta septembrist.

  • Täna teeb Marat Gatsalov Moskva kunstiteatris proove. Sealses väikeses saalis peab 8.mail esietenduma lavastus „Muinasjutt sellest, mida me võime ja mida mitte“.

  • Marat Gatsalovi esimene oma lavastus Eesti Vene Teatris esietendub 14. septembril 2013. Proovid algavad juunis.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga