Kruusvall nagu haiku

alt

Kummal pool on teisel pool?

Foto on tehtud Vigala kandis nädalapäevad tagasi.

Järgnev teatrivinjett ilmus esimest korda ajalehes Maaleht. Hästi õige aeg ja koht tundus selle taasavaldamiseks siin ja praegu.
Palju aastaid tagasi, kui Jaan Kruusvall polnud veel kirjutanud näidendit “Pilvede värvid”, lavastas Jaan Tooming Ugalas tema tüki “Jõgi voolab”.
Lavastaja tuli esimesse proovi, kraamis välja suure pildiraamatu jaapani haikudega. Vaatasime neid kauneid pilte, ja kui ma õigesti mäletan, siis Tooming luges haikusid ette ja ka tõlkis.
Ei saanud ma, noor ja roheline, toona aru, mis seos on Jaan Kruusvalli näidendil, Jaapani luule lühivormil ja kaunitel loodusfotodel. Pisut hiljem proovides selgus, et seda polnudki vaja sõnadesse seletada – need esimesed proovid haikudega andsid tunnetuse, kuidas seda tükki teha ja mängida.
See meenus, kui vaatasin Saueaugu teatritalus Margus Kasterpalu lavastatud kaht Kruusvalli lühinäidendit koondpealkirjaga “Kustutage kuuvalgus”.

Kruusvalli tekst on napp. Oma nappuses räägib autor lugu. Lugu elust, eludest, elu lugu. Et see ka publikule kohale jõuaks, peab olema väga hea näitleja. Ja näitlejal peab peale näitlejakogemuse olema ka elukogemus. Kaie Mihkelsonil ja Aleksander Eelmaal see on.
Millegipärast ei saa ma välja ütelda, et nad mängisid ülihästi. Täpsem oleks öelda, et nad elasid Kruusvalli loos. Aga seegi ei suuda nähtut edasi anda.
Üks pilt ei lähe meelest. Etendusele ja Saueaugule iseloomulik. Publik koguneb, Kaie Mihkelson istub raudahju ees, selg vaatajate poole. Toimetab vett keeta, hiljem saan aru, et ka putru. Siis lendab kuumale raudahjule putukas. Kaie võtab peenikese puukillu ja päästab putuka kuumasurmast. Astub üle läve, putukas puukillul, astub valgusse ja laseb putuka lendu…
Aime Undi täpne lavakujundus, mänguruumis edasi-tagasi saalivad pääsukesed, raadiost kostev uudistesaade… Loojuv päike.
Suured näitlejad, delikaatne lavastaja ja elutark autor rääkisid Saueaugul loo sellest, et miski siin ilmas pole tähtsusetu. Minu jaoks naeruvääristas nähtu meie kõiki ajalikke rabelemisi, ent kinnitas samas, et teisiti siin ilmas ei saa.
Kui etendus lõppes, ei olnud tuju plaksutada, veel vähem nähtust rääkida, õieti ei tahtnud üldse rääkida. Koduteel jooksid auto eest läbi kährik, metskits, jänes ja kassid. Tundus, otsekui oleks see loomade liikumine hilisõhtul etenduse kolmas vaatus. Autotulede vihku jääv habras ja ainukordne elu…
Ma ei tea, kumb on kumma jätk, aga “Eesti ballaadid” Soorinnal ja “Kustutage kuuvalgus” Saueaugul on üks etendus. Üks vaimsus, üks hingus. Erinevad vaid vahendid, millega mõtteid edasi antakse.
Hando Runnel kirjutab oma luuletuses “Jõgi voolab” sellised read:
nüüd on elu jälle
hetke jagu rikkam,
jõgi sest ei muutu,
tema voogab ikka

Just selliseid haruldasi hetki aitab kiirustavas elus kinni püüda ja alles hoida päris teater. Nimevägi kõigele lisaks.
kruus vall, kaster palu
saue augu, soo rinna
eel maa, mihkel son
peeter jalakas, aime unt
jõgi voolab – kuu valgustab

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga