Komöödia kaks otsa

Rakvere teatris esietendus laupäeval vene, Eesti Draamateatris pühapäeval inglise komöödia.

Vene komöödias püstitatakse alevi väljaku ääres olevale tühermaale ausammas. See käivitab loo. Ausamba otsas seisev Kojamees on elus ja hakatuses ennast kangelaseks ei tunnista, ehkki teised talle ausammast nähes isegi salaluuraja sildi külge kleebivad. Kui on ausammas, siis järelikult on ka kangelastegu. Ausambaid püstitatakse kangelastele.
Inglise näidend pole tavaline üheplaaniline olude ja inimese nõrkuste väljanaermine. On traagilise tunnetusega kirjutatud lugu sellest, mis juhtub inimestega kui neil näiliselt kõik õnnelikuks olemiseks olemas on. Igal selle loo tegelasel on oma väline edu ja sisemise edutuse, ehk isegi avaliku õnne ja peidetud õnnetuse lugu elatud elu seljakotis.

Argielu komöödia
Rakvere lavastusele annab aktsendi ausamba jalam teatri fuajees. Postament, kuhu kõik võivad ennast sätitada. Ja muidugi pildistada lasta. Kangelasena!? Tunnistan, et panin tekkinud kiusatusele vastu ja selle postamendi otsa ei roninud. Nüüd pisut kahetsen seda, sest laval rulluvasse sisseelamiseks oleks see olnud abiks kindlasti.

Eduard ja TarmoEt lugejale vene komöödia maitset anda, on paslik tsiteerida üht vaimukat sutsu lavadialoogist. Väikestviisi ärimees Zahar, kojamehe sõber: „(—)Teisi selliseid veidrikke ju alevis ei leidu. Ütle näiteks, miks sa oma koerale viisnurkse kuudi meisterdasid?
Ivan: No kui koera nimi on Pentagon, siis peab tema eluase ka vastav olema. Mis sest, et vähendatud variandis.” Siin on üsna selge paralleel meiegi vabariigi kollasema meedia kangelastega. Mida veidram, seda kangelasem.
Lavalugu areneb omasoodu. Alguses ausambast ehmunud kojamees hakkab ühel hetkel ise uskuma, et on kangelane. Osa ümbritsevaid usuvad seda nagunii. Tema juurde tullakse argimuredega, näiteks, et pangu Ivan alevivalitsuse ees ja käsutuses asjatult seisev buss koolilapsi vedama. Sellised naljad ja inimkannatused.Ets ja Ülle

Näidend ajast maas
Millegipärast on mul tunne, et see kuus aastat tagasi Venes kirjutatud ja seal isegi näidendipreemia saanud lugu on meie teatri ja riigi elule mõeldes vanaks jäänud. Või siis ei osanud lavastaja mu mõtet suunata sellele, mis asja aetakse peale tavalise soovi meelt lahutada? Ee olnud konksu, mis tiriks kaasa mõelda tegelastega, kas pilgatakse, naerdakse välja Vene kaasaegset elu või peaks ma mõtlema ja naerma selle üle, et pole suurt vahet elul Venes ja meie vabas riigis. Pärast vaatamist isegi naiivselt mõtlesin, et äkki võikski meil igas külas olla mitte vabadussõja vaid vaba inimese au sammas.
Mul seekord isegi oli kahju, et kunstnikud olid lavale ehitada lasknud tingliku ruumi, ja tavaarusaamadele kus puudus argiolustik, mis iseloomustaks nende inimeste välist elu. ( No näiteks kinsekoobiga välismaine televiisor, mis ei tööta juba aastatid, aga millelt hoolikalt tolmu pühitakse, nagu seda on kirjutanud näidendi autor.) Samas näitlejad mängisid oma „kangelasi” üsna lihtsas, realistlikusvahest liigagi tavaarusaamadest lähtuvas võtmes. Kuidagi nii, et kui on vene mees, siis joob viina. Kui ei jooks, siis oleks see ebatavaline. Kui on vene naine, siis on baba, mitte just Baba-jaga, aga ilmtingimata on käre, meest halvustav ja allutav, aga lõpuks ikkagi armastav. Kui on koolitüdruk, siis on pioneer, kui valitseija siis arg varas.
Tean, et üsna tõenäoliselt loksub see kujunduse, tegelaste ja tegevuse esmane vastuolu mängides paika. Läheb täpsemaks kindlalt Näitlejad kohanduvad, saavad publikult vastureakstiooni, saavad teada, mis nali lõikab ja mis mitte. Aga sisu poolest ikkagi tundub, et see näidend on meil lavastamiseks ajas hiljaks jäänud. Oleme need äratundmised oma reaalias juba äratundnud.

Ootas oma aja ära
Risti vastupidiselt mõtlen, et Draamateatris esietendunud „Finaal”, mis pühendatud Ita Everi 85. sünnipäevale, on just täna meil mängimiseks oma aja ära oodanud. 1990. aastal, kui Roman Baskin selle esimest korda lavale tõi Vanalinnastuudios, ei olnud meie, teatripublik vast selle mitmekihilise loo vastuvõtmiseks, mõistmiseks veel nii valmis. See kõik võis olla võõras, sest tänaval kuulutati uut õnnelikku elu siis. Ehk oleks pidanud näidendis sündivat siis lavastama kui hoiatust, kuhu ihaldatud heaolu võib välja vedada. Nüüd on see ihaldatud heaolu meil käes ja me ise suures plaanis Inglise komöödia osalised.
Inglise lugu on nagu Vene omagi ehk tavaliste inimeste lugu. Aga olud on teised. Vene komöödia tegelased on oma eluga harjunud ja enne ausammast inimelu mõttekuse üle väga ei mõtiskle. Ollakse harjunud endaga, oma riigiga ja niru eluga, sellega, et miilits kojamehe kainenema viib ja selle eest ta naiselt saadud trahviraha oma tasku paneb.
Inglise loos on tegelased haritud ja väliselt edukad inimesed, sisimas aga ei ole eluga rahul. Kohati tundub, et poleolnudki. Välise taga on sisemine ebakindlus, juuakse maitsvat napsi, kantakse kallist ülikonda, aga maailma talumatu raskus on sellega selga kukkunud. Meie oma Eestis oleme oma vabaduseaastatega elanud sellesse maailma tänaseks, kuhu see näidend meid asetab. Haritud oleme, hästi elame, nägusid teeme, valetame endale ja teistele, et edukad välja paista. Õnnelikud olla ei oska. Jajah, ma tean, et on mitu Eestit ja mitmesuguseid eestlasi. Naera või puruks.

Komöödia on tihti tragöödia
Kui nüüd endalt küsin, kumb lavastustest mind rohkem naerutas, siis ma ei saa vastata. Ülekohtune oleks öelda, et ei kumbki. Siin võib süüdi olla mu isiklik tumemeelsus. Ega kumbki lavastus mind äratundmistele vaatamat lohutanud ka. See ka, et mu meelest „Finaal” oma filosoofilisusega sinna Tšehhovi kanti kisub ja „Ausammas” me ajamärgiks olnud Vanalinnastuudios mängitud „Prügikastide” kanti.
Mõte on, et kas peab üldse komöödiat vaatama minnes mõtlema minema?Ita ja Mait
Ita Ever laval on muidugi ime ja imesid peab nägema. Mait Malmsten teeb taas sellise rolli, mille arengut saab jälgida ja eraldi kirjeldada, on nüansitundlik ja täpne monoloogides ja repliikides. Tegelaskuju avab ennast järkjärgult ja on muutumistes üllatav mitte lihtsalt tekstipõhiselt naljakas.. Etenduse järel kummardades laseb just tema välja paista rõõmul, et sai mängida koos Ita Everiga. Tähenduslik igati, kui mõelda, et selles lavastuses ta esimest korda lavale astudes komistab… ja siis ennast analüüsima ehk õigustama asub.
Niisama uhke osa teeb Aleksander Eelmaa vaikiva isa rollis. Kusjuures esimesel hetkel äratundmatu grimmiga. Ma ei imestanud mõtte üle, et tugitoolis istuv mees mulle kunstnik Valdur Ohakat, Ita ja Sassõigemini tema üht autoportreed meenutas. Esimese vaatuse lõpus Eelmaa mängitud tegelane uriseb. Etenduse lõpul ütleb, et uks on lahti. Mida see tähendab, kas seda, et uks tuleb kinni panna, või hoopis seda, et kõik võib muutuda? Eelmaa mu meelest meelega ei anna meile vastust, ometi rullub just tema ees lahti oma järglaste untsu läinud elu. Ka selles osas ilmneb näitleja Eelmaa võime laval vaikida ja ometi vaataja jaoks energeetiliselt kohal olla, ikka läheb pilk talle. Ka siis, kui teised tegelased teda tähele ei pane.
Külalisena Draamas kaasa mängiv Liina Olmaru teeb meeldejääva ja ehk isegi märgilise vampnaise rolli.
***
Kaht komöödiat me teatripildis üsna kõrvuti vaadates süvenes mus arusaam, et suurte rollide sünniks ei piisa ainult näitleja ja lavastaja andekusest. Esimene tingimus on ikkagi näidend, mõtted,. Selle elusus ja kirjaniku võime kirjutada rollid nii, et neis on areng sees. Ja siis, kui see elu on, ei ole vahet, kas mängitav on sildistatud komöödiaks või tragöödiaks. Elus inimestes, elusas elus ei ole selget vahet. Ei kunagi.
„Ausamba” saladuse ma meelega jätsin ses loos rääkimata. Selle saate teada Toomas Suumani suu läbi Rakvere etendust vaadates. „Finaalis” aga on üsna tihe eksistentsiaalsete küsimuste galerii, et puudutada meist kelle tahes tundemaailma.

altRoman Baskin soovitab;
Tööd on nii tihedalt olnud, et pole jõudnud ringi vaadata, aga …mis esimesena pähe tuleb…
1. Kino Sõprus retroprogrammid on väga head…
2. Kerese raamat /Kivine/ on superhea ja …
3. Bruckneri 5 Sümfoonia Paavo Järvi esituses…

***

filipp1Kultuurisoovitus: Lavastaja Filipp Los
Mul on alati olnud väga raske anda sellist nõu, mis sobiks kõigile. Ilmselt see polegi võimalik. Ma hoopis soovitan inimestel ausaks jääda enda vastu ja mitte joosta selle järel, mis moes. Usaldage oma maitset, mitte võõrast.
Kui te ei avastanud enda jaoks midagi uut moekast bestsellerist, kui teid ei kõnetanud reklaamitud näitus või esietendus teatris – uskuge mind, probleem ei ole teis. Enda jaoks kõige tähtsamad asjad me tihti avastame suheldes lähedaste ja sõpradega. Üsna sageli on nii, et parimad, tähtsamad raamatud, lavastused, kunst, filmid… jõuavad meieni just varases nooruses. Vastuvõtlikus eas.
Kunst on suur, aga elu on ikkagi sellest suurem kunst.

***

Vladimir Žerebtsov
AUSAMMAS (2010)
(Ühe arusaamatuse lugu)
Vene keelest tõlkinud Tiit Alte

Lavastaja Filipp Los (Venemaa)
Kunstnikud Maret Kukkur ja Filipp Los

Muhhin Ivan Pavlovitš – Eduard Salmistu
Muhhina Marina Semjonovna – Ülle Lichtfeldt
Gorovoi Zahar Jegorovitš – Tarmo Tagamets
Šarafutdinov Marat Zufarovitš – Tarvo Sõmer
Lazareva Jelena Petrovna – Liisa Aibel
Krjukovi eit – Helgi Annast
Maša Kozulina – Natali Lohk või Saara Kadak
Andžela – Marion Mägi-Efert
Šveitser – Tarvo Sõmer
President – Tarmo Tagamets
SIMON GRAY
FINAAL (Close of Play) (1979)
Inglise keelest tõlkinud Ann Must,
toimetanud Jaak Rähesoo

Lavastaja – Roman Baskin
Kunstnik – Pille Jänes

JASPER – Aleksander Eelmaa
DAISY – Ita Ever
HENRY – Tiit Sukk
MARIANNE – Kersti Heinloo
BENEDICT – Mait Malmsten
MARGARET – Liina Olmaru ( külalisena)
JENNY – Hilje Murel
MATTHEW – Karl Tetsmann (külalisena)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga