Urmas Lennuki koduaigatsus

 

alt

Urmas Lennuk. Lähedalt.

Tartus sajab lund. Urmas Lennuk tuleb Rakverest. Seal on tema pere. Vanemuise teatris on vaba päev. Lennuk on selle teatri draamajuht. Urmasel süda valutab, täna. Hiljem on mul tunne, et meest vaevab koduigatsus.

Aga see on hilisem mõte, hetkel on ta just teada saanud, et näitlejal, kes haigena 600 inimesele mängis, võib olla kahepoolne kopsupõletik.

Ära muretse?

Ükskõik, kuidas keegi raha loeb. Aga teatri juures, ma arvan, on ka need inimesed, kes raha loevad, ikkagi kõige õnnelikumad siis, kui tekib niisugune teema, kus ei ole sest rahalugemisest suurt tolku. See on hästi kummaline. Ega teatris ei ole keegi üle makstud. Teeniksid nad (näitlejad) raha, siis võiks ju aru saada, miks nad oma tervise ja perega riskivad. Aga siit ei teeni ka seda. Lihtsam oleks ju meelelahutuses tegutseda.

Venemaal olla president neljas teatris palgad neljakordseks tõstnud, et kas siis tuleb kultuuri. Mitte midagi ei olnud muutunud…

Jah, ega vist raha ei muuda. Kahjuks või õnneks, pigem ikka õnneks. Kes on rikas, see on rikas, seda ei saa ära võtta. Isegi, kui raha ei ole, ikka on rikas. (Siin Lennuk naeratab esimest korda).

Ma olen mõelnud, mis vaevab näitlejaid ja lavastajaid, kõiki loomingulisi inimesi. See on ikka mingisugune haigus, aga ta on tolereeritud selles mõttes… Sa tohid riskida oma elu, tervise, pere… kuidas öelda, kõige ühiskonnas normaalseks tunnistatuga. Sa tohid seada löökide alla oma lähedased, omaenda isiku, mõistusegi. Kõike tohib. Ja lausa eeldatakse. Kahjuks. (Ohkab).

Eks ta ole, peab olema tänulik, et vähemalt risti ei lööda. Mäletan, kuidas noorena, kui äge oli olla natukene hull, teistsugune. Ühel hetkel ei ole hull olemisel enam mõtet. Hakkad asja sisusse vaatama. Saad aru ka sellest, et kui vaadata selle olemise plusse ja miinuseid, siis plusse on väga vähe. Ja ikka teed, miskipärast. Pragmaatilisus, pragmaatiline mõistus ei loe kultuuris, loomingulises vallas midagi.

Miks sina teatriasja õppima läksid, ei läinud inseneriks või ärimeheks?

Mul oli väga konkreetne põhjus. Vend ütles, et mine. On ka teine põhjus. Ma käisin kümne-aastaselt Tamsalus, kus me elasime, teatris. Siis ma ei teadnud, et see, mida nägin, oli Kalju Komissarovi lavastus „Hamleti lavastamine Alamkolka külas“. Ma ei mäleta, kes seal mängisid, mind hämmastas muu.

Tamsalu on väike tööstuslinnake raudtee ääres, kuhu ehitati tohutusuur kultuurimaja kaheksakümnendatel. Ja vend siis mind vedas seda Noorsooteatri külalisetendust vaatama. Ega aru vist suurt midagi ei saanud, aga mul oli tunne, et kõik need inimesed elavad selle kultuurimaja sees, publik ja näitlejad, kogu see küla. Mõtlesin, kuidas nad sinna elama mahuvad. See oligi – aja ja ruumi ebareaalne tajumine.

Ilus.

Siis hakkasime teatriõhtuid vaatama. Ma tunnengi ennast dinosaurusena teatris. Olen üles kasvanud teleteatriga. Kõik see maailmade loomine sinna taha oli esmane, mis mõjus ja mõjutas. Praegune teater suundub kuskile mujale, aga eks ma võtan sealt lapsepõlvest mingeid noppeid üle. Adun muidugi, kuidas võiks ägedalt teha… mulle meeldib teater, mis puudutab südant. Kui ka mõistust, on normaalne, aga kui ta haarab munadest ja pigistab, kui kõik jõuab kohale kubeme kaudu, siis ei meeldi.

Küllap selliseid on ka teisi ja sinna ma kuulun, kes nii mõtlevad. Rääkisime sellest Uku Uusbergiga, kui ta Tartus oma „Karjääri“ tegi, ja mind isegi hämmastas, et ta noorema, jõulise ja väga andeka mehena ka sinna kuulub. Uku valib oma vahendeid seinast seina, aga ta läheb asjade ligi ikkagi südame kaudu. See on mingi parameeter: et süda oleks rahul.

Ma vaatasin su lavastust “Tappa lulurästast“ eile just ja tõesti, seal oli see kirjas küll, millest sa räägid. Paras julgustükk on nii lavastada ja neid asju selles keeles öelda.

Ei ole julgustükk. Ma ei usu. Eks see lavastus liigitu kusagile sinna uussiiruse kanti, mis iganes see siis ka tähendab. (Muigab.)

Minu jaoks oli üheks selle loo lavastamise põhjustest romaani autor Harper Lee, kui looja. Ta sattus tormi epitsentrisse. Kirjutas romaani oma mälestustest, siiralt, ausalt, nagu tema oskas. Kirjutas kõigist neist kompleksidest, mis tema lapsepõlves ühiskonnas valitsesid. See, et romaan muutus ühel hetkel propagandateoseks, jahmatas teda ja ta jäi vait. Ei kirjutanud enam. Ma saan sellest täiesti aru võimu ja vaimu vahekorrad. See, et Harper Lee hirmutati ära kirjutamise juurest, on võimu kuritegu vaimu suhtes.

See on see, mis paneb ööbiku vaikima. Kui ööbik saab aru, et ta muutub masinaks kellegi käes, siis see on hirmus. See, kas sa muutud taparelvaks, ei ole isegi kõige tähtsam. Hoopis see on hirmus, kui sinu lihtsaid, ausaid ja siiraid mõtteid kasutatakse ära vankri ees, mille rattaid sa kunagi ei ole õlitada mõelnud. Romaan muutub kohustuslikuks kirjanduseks ajal, kui neegritest said mustanahalised ja ainus kannataja oli looja Harper Lee.

Millised on tänapäeva eelarvamused… Ma hoopis tunnen ja tunnistan, et pigem jäi selle romaani lavastamisel julgust puudu. Mul jääb alati julgust puudu.

No luba mul arvata teisiti.

Tule parem vaatama „Musta pori näkku“ Ütle, mis sina sellest arvad.

Ma ei taha praegu.

Sina oled ju napsu võtnud elus?

Jah, ülearu.

Vaat, siis äkki sulle jõuab kohale selle loo tragöödia. Minu jaoks ta ongi antiiktragöödia. Täielik.

alt

Urmas Lennuk. Kaugemalt.

Ma lugesin raamatut ja kohati mulle meeldis.

Mihkel Raud, kui oli proovidega liitunud, ütles, et kirjutaks täna mõned peatükid ümber. Kui saad aru, mida sa ohverdad alkoholismi altarile, siis hakkab hirmus. Ses lavastuses on see tugevalt sees.

Jah, eks loobumine on ka raske. Aga üks seltskond joob edasi ja on kohati elusamgi.

Ma olen proovinud ujuda, ma olen proovinud saunas käia, proovinud mediteerida… Aga kui üks näitleja on haige ja mina olen soovitanud tal töö ära teha, siis see ei aita. Ma võin jooksmas käia, aga see mõte vasardab peas ka siis, kui oled läbinud kümme kilomeetrit ja sa ei saa sellest lahti. See kõik, mida räägitakse tervisespordist, on väga ilus, aga andke andeks, mõtlemist-muretsemist spordiga ei muuda.

Ma ei taha olla moraliseeriv, aga sina oskad kirjutada. Sul on valik, sa saad valida.

Ei saa, mul on pere. Mul on tütar ja poeg. Kui inimesel on lapsed on tal vaid üks valik.

Muidugi.

Kui me elaks kuskil suures keeleruumis, siis ma võiksin, jah, kirjutamisest elada. Või hoopis kas ma siis üldse kirjutaksin. Vaata vene kirjanikke, Danil Granin, minu jaoks siiamaani suurkuju. Kui tihe on see tekst, kui tugevalt kirjutati tol ajal, 70-80-ndail läinud sajandil. Loed kümme lehekülge ja oled oimetu. Kui palju seal on mõtteid! Või Bulgakov, keda reklaamimasinad üldse ei vedanud, kes oli surutise all. See on teine maailm. Võin arvata, et kui oleksin mõnes teises ja suuremas keeleruumis, oleks ma tunduvalt viletsamas seisus, kui praegu olengi. Suur keeleruum nõuab ka rohkemat julgust, pühendumist ja andekust.

Äsja oli uudis, et üks eesti koolipoiss kirjutas ingliskeelse romaani ja nüüd tahab sellega jõuda maailmakirjanduse turule.

Me selle otsuse, et nii läheks, tegime siis, kui kirjutasime alla liitumislepingule Euroopa Liiduga. Aga on erilisi andeid. Vene kirjanik Vladimir Nabokov kirjutas ennast kolmes kultuuris kirjanikuks. Täiesti uskumatu, et üks hea autor kolmes keeles vabalt ja väga hästi kirjutab. Loomulikult on selle taga töö ja pühendumine.

Kõik on võimalik, aga küsimus ongi selles, kes siis veel, kui mitte meie, eestlased, kirjutaksime Eestist… Muidugi ei oleks raske kirjutada soomekeelne ajaviiteromaan, pisut kunstilistel alustel, ja siis Soomes läbi lüüa. Küsimus ei ole selles, mida ma siis teen, kui niimoodi käitun. Reedan oma põhiväärtused? Ma olen eestlane, mind huvitab Eesti kaasaeg.

Olen rääkinud noorte dramaturgidega, kes ütlevad nii, et meid nagunii ei lavastata ja me kirjutame nii nagu ise tahame. Vaat see ongi väga õige kirjutada nii nagu ise tahad. See annab vabaduse tulla lagedale huvitavate mõtetega. Hääküll, et need lood on eklektilised, neid on raske lavastada, aga kui sealt tekib õnnestumine, siis see võib sinu ja su loo viia maailmaturule, erinevalt Eesti olustikku kirjeldavast Lennukist. Ja see võimalus on ausam, sest nad ei peta ennast nagu mina teen.

Oot, oot nüüd. Mida see sinu enesepetmine tähendab?

Ma tean, et eesti keelel ei ole tulevikku. Me hääletasime selle poolt, loobusime oma rahast, oma keelest, varsti loobume oma iseseisvusest. Ma tean seda kõike. Aga ma ei taha sellesse uskuda. See on see mida ma mõtlen, kui ütlen, et petan ennast.

Pragmaatikuna võin öelda, et see kõik on juba toimiv protsess, aga inimesena siiski usun, et üks väike kolkarahvas, kes raputab endale tuhka pähe (nagu me teatri Urmas Vadi lavastuses väga sümboolselt näidatakse), elab igavesti. Ma võin teada ühte, aga uskuda teist. See on minu vabadus ja enesepettus.

See sinu pessimism…

… kui ma noortega räägin, kuulan oma poega, vaatan oma tütart, kes ingliskeelsetes terminites tüdruk on vähem kui viiene, juba orienteerub.

…sinu asi ongi siis talle öelda…

Ei tohi. Miks ma võtan temalt võimalused ära, mis minult on ära võetud. Ma pakun oma tütrele seda, et tema saab minuga rääkida kõigest. Aga ma pigem hoiatan teda kõigi nende ohtude eest, mis eestlasena elus on ja mida ma tunnen. Eesti võib armas olla, aga meil pole õigust hukka mõista neid, kes lahkuvad.

Looming ei saa olla ainult puhas egoism, vaid seal on ka terve hunnik kompromisse. Kuidagi nii sa ennast väljendasid. Kaua sa Vanemuises ametis oled olnud?

Varsti saab poolteist aastat.

Sul on Rakveres olemise pikk kogemus, aga oled sa juba aru saanud, et Tartus tee mis imet tahad, Eesti kultuuris pilti jõudmine käib ikkagi ainult Tallinnas?

Me oleme lavastustega „Musta pori näkku“ ja „Tagasi Eestisse“ nii pilti jõudnud, et karju appi. Kaks täiesti omanäolist lavastust.

Ma pole näinud-kuulnud küll ja kriitika neid nahutab.

Mind see ei sega. Eesti kultuurikriitika häda ongi selles, et tullakse vaatama ja nähakse seda, mida tahetakse näha, mitte seda, mida näidatakse. Keegi ei vaevu vaatama seda, mida talle näidatakse.

Tammsaare on mõtisklenud, et teatrikriitik võiks olla see, kes jätab oma isiklikud paranoiad kusagile tagaplaanile. Ta vaatab, mida talle näidatakse, ja püüab samastuda vaatajaskonnaga, kes tol hetkel vaatab. Pärast kodus selekteerib välja, mis on tema arvamus ja mis on vaatajaskonna, publiku arvamus ja paneb selle oma loos resonantsi. Tammsaare arutab, et kuidas see Eestis võimalik oleks? Meil on miljon inimest ja selliste võimetega inimesed ei tee teatrikriitikat, nad teevad riiki. Miljoni seast leida üks talent on raskem kui kümne miljoni seast. Jälle väikese keeleruumi häda, miks me välja sureme.

Miks me välja sureme?

Üks põhjus on selles, et meil pole enam sellist tagalat nagu Vabadussõja ajal oli. Praegu on Eestis suurtalud ja meid on lihtne vallutada. Me pole enam sõltumatud.

Maa ja vabadus võideti tagasi ikkagi sellepärast, et meil oli olemas suhteliselt hajali olev põllumajandus, hajali olev infrastruktuur… Meil oli tagala. See, mis praegu toimub, kuidas liidetakse ja liidetakse, ainult nõrgestab meid tegelikkuses, tulevases vabadusvõitluses. Järelikult ongi see meie poliitiline suund, et parem anda see maa korraga ära, et ei tekiks taas represseerimist ja küüditamist. Ohverdame siis kõik, aga mitte vähest. Mulle kohutavalt meeldib vabariigi esimeste aastakümnete aegne mõtlemine, et ohverdame väikesi asju, aga hoiame suure alles. Praegu on vastupidi. See on mugav, aga pole perspektiivis eriti elujõuline. Areng on toonud meile kaasa väärtuste devalveerumise, mida me ei taha tunnistada. Meil on tekkinud kildkonnad, kes püüavad põhiväärtusi alles hoida, aga tundub, et riik on mujal ja kultuur mujal. Nad on eri suunas liikuvad jõed. Mis meil valik on?

Ära jutusta, sa ise ju ei lepi sellega. See, mida sa kirjutad ja mida lavastades rõhutad, näitab seda.

Mina võin ju mitte leppida, aga mida see muudab. See ei muuda mitte midagi.

Et tallad tühja tuult. Hakka siis ärimeheks.

Ei, mu süda on vaba. Seni, kuni ma tunnen ennast inimesena, suudan seda teha, aga kui ma ühel hetkel upun… Ma sellel nädalal võtan ette elektrilepingu. Püüan aru saada, mis seal toimub tegelikult. Olen juba vaadanud tutvustavaid reklaamlehti, see on nii keeruline, lausa müstiline. Tore muidugi, et meil on vabadus valida, aga ma pole seda vabadust taotlenud. Mu jaoks on need valikud… see on nagu poodi saia ostma minek. Sul on valida 25 saiasordi vahel ja sa ei tea enam, millist osta. Milleks? Ma tahan lihtsalt maitsvat saia või leiba! Mul on tarvis kõht täis saada! Ses mõttes mind kapitalism oma valikute ja näilise vabadusega häirib tegelikult kohutavalt.

Lapsepõlvest ma mäletan lihasaba. Kui sai sardelli, oli hästi, kui sai vorsti, oli ka hea. See ei vähendanud meie õnne elule. Ma olen veendunud marksist ses mõttes. Ma ei poolda muidugi kommunismi terroristlikumat poolt. Mind hiljuti hämmastas see, et kommunismi kuriteod mõisteti hukka, aga kristluse kuriteod jäeti hukka mõistamata. (Kerge irooniaga) See on selge, et tsivilisatsioon on arenenud kompleksini, et me kuidagi suudame aktsepteerida kristlust, aga kommunismi, mille Marx väga lihtsalt sõnastas, ei suuda. Inimesed, kellel on väärtused paigas, ei peaks tundma süüd oma vanemate pattude pärast. See on ka kristliku kultuuri eripära, et peab lunastama oma vanemate tegusid. Ei pea.

Kindlasti ma räägin tütrele, kui ta nende asjade vastu huvi hakkab tundma, et eesti keel ja kultuur on võimas ja vägev asi. On vajalik. Aga ma ei saa talle ka ütlemata jätta, et kui sul on valida, siis vali see, mis sind ennast ellu jätab. Eestlane olla on uhke ja hea, kui see olemine annab sulle südamerahu, aga kui ei anna, siis tee seda, mida sul tegelikult eluks vaja on. Armastust, õnne… Kui inimene seda mujalt leiab, ei saa ta selles süüdi olla.

Sa töötad Vanemuises ikka sellessamas kabinetis, kus istus Kaarel Ird?

Ei tööta. Irdi toas on vastuvõtud ja seal on hea proove teha. Sinna saab etenduse vaheajaks broneerida laua. Seal on loomingulist vaimu säilinud ikka natuke ka. Ja pisut on muuseumi hõngu. Ma pole üldse väga kabinetis töötaja.

Ma seda küsisin mõeldes, et kui Kaarel Ird oleks seda juttu, mis sa mulle räägid, rääkinud omal ajal, ei oleks ta homme enam teatrit juhtinud.

Ei. Mul on see vabadus, et võin rääkida, mida ma tahan. Kedagi isegi ei huvita. Kaarel Irdil seda võimalust ei olnud. Kuigi vaevalt see teda häiris.

See ongi vabadus, et sina, juhtides keset eestikeelset ülikoolilinna suurt draamatruppi, saad avalikult öelda, et me kultuuril on puudu jätkusuutlikkusest.

Ma tean, et see nii läheb, aga ma ei aita sellele kaasa. Me sureme ära suurriikide tahete kätte. Siis muudkui teeme selliseid valikuid, et oleks tõhusam ja rentaablim, ökonoomsem…

Mis ka endal ununema hakkab, on süvenemine. Peeglisse vaadates näen kõigepealt, et süvenemist on vähem. Pealiskaudsust on järjest rohkem. Ma ei usu, et see tuleb sellest, et töötan Vanemuises. Sama hakkasin tajuma enda puhul ka Rakveres. Küllap see tähendab, et tuleb ühel hetkel jälle aeg maha võtta ja uuesti endalt küsida – mida elult tahan.

alt

Urmas Lennuk. Lumi.

Mis sulle Tartus elujõu tagasi annab?

Vanemuise näitlejad. Nad on väga ärkvel. Olen nüüd varsti praktiliselt kõigiga töötanud, siin on kohutavalt ärgas trupp. Nad ehk on olnud vahepeal vaheldumisi liiga raskete ja liiga kergete lugude teenistuses, aga see ei ole neid uinutanud. Loomulikult ka meeskond, kes siin majas töötab, kõigi oma isikupäradega.

Ma arvan, et näitlejatele tuleb anda selliseid rolle, mida armastada. Mida mõnuga teha. Nad on tugev trupp, nad on valmis sööstma, kui keegi annaks neile põhjuse. Tahaksin teatrit vaadates, et kui teatriõhtu lõpeb ja ma saalist väljun, on tunne, et olen saanud mingisuguse puhastatuse, lunastuse, õigustuse oma elule. Et mul oleks põhjust koju minna pisut parema inimesena, kes ei unusta seda, et on väga rikas. Isegi, kui hetkel sentigi taskus pole.

Urmas Lennuk (1971), lõpetas Tamsalu Keskkooli 1990 ja EMA Kõrgem Lavakunstikool (lavastaja eriala) 2000.astal. On abileus, kahe lapse isa.

2011 alates Vanemuine draamajuht. On kirjutanud 15 näidendit, mis on ka erinevate lavastajate käe all lavale jõudnud erinevates teatrites. On dramatiseerinud üle 15 näidendi. Stsenarist sarjale “Õnne 13” 2011 (kevadhooaeg)

Praegused lavastused Vanemuises:

Ronald Harwood “Kontsert diktaatorile” (2011)

Harper Lee “Tappa laulurästast” (2012)

Urmas Lennuk “Remondimees” (2012)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga