Leidsin Rait Avestiku kirjutatud Einari Koppeli (1925‒1978) monograafiast enda jaoks täiesti ootamatu seose: näitleja Einari Koppel oli näitleja Lembit Eelmäe sõber.

Mu jaoks algas tõsisem teatris käimine just siis, kui Einari Koppel Tartust Tallinna tuli ‒ Vanemuisest Draamateatrisse, Irdi juurest Panso juurde… Oli aasta 1973. Mina 17- ja Einari Koppel 48-aastane.

Olen sellele tänaste tippvormis näitlejate puhul palju mõelnud, et kui vanad olid õieti need näitlejad, kes mu jaoks tegid hiigelrolle siis, kui olin kõige vastuvõtlikumas eas. Need, kes just seetõttu, mida nad tegid laval, on mu jaoks eeskujuks tänaseni. Tol ajal olid peale Koppeli Draamateatris ju veel Kaarel Karm, Jüri Järvet, Valdeko Ratasepp, Ants Eskola, Rein Aren… noorematest Juhan Viiding ja kohe oli teatrisse sisenemas seitsmes lend, Peterson, Karusoo, Kibuspuu, Luik, Krjukov… Näitleja oli üliauväärt amet ja lavastajad arvamusliidreiks, kui maailma asjadest kõneldi.

Kord luuletaja Andres Ehin ütles, kui üht koos vaadatud teatrietendust arutasime Rapla rongis, et ta elu suurimad teatrielamused jäävad Tartu ülikoolis õppimise aega, kui ta vaatas Jaan Toominga ja Evald Hermaküla lavastusi. Näitena oli jutuks Jaan Toominga „Laseb käele suud anda“. See oli Andres Ehini sõnul tema kõige vastuvõtlikum iga. Meeleerksus, mis sünnitab seoseid kogu eluks, oli meil seal rongis jutuks…

 

Eredad aastad

Nüüd monograafiaraamatut tagant ettepoole lehitsema asudes avastasin, et olen näinud kõiki Einari Koppeli viie aastaga Draamateatris tehtud rolle. Kõiki lavastusi, mida oli kokku kolmteist! Paljusid vaatasin ka mitu korda, näiteks “Seersant Musgrave tants” Mikk Mikiveri lavastatult. Ita Ever suitsetas eeslaval kiiktoolis piipu, Stalini lemmiktubaka “Zolatoje runo” lõhn levis üle saali. Ja seersant Musgrave oli Einari Koppel. Musgravest on meeles just see, et suurt kasvu tugev sõjamees, võitja igatahes ja üle laipade, on sõja ja vägivalla vastu. Monograafiat lugedes sain kinnitust, autor tsiteerib teatrikriitik Ants Järve: “E. Koppel avab veenvalt Musgrave traagika, pannes ühtlasi jõuliselt kõnelema vägivalla meeletuse, inimese muserdamise nende poolt, kes nimetavad end inimeste kaitsjaks.” See on kaasaegne mu jaoks ka täna. Ma muide mäletan, et olin selle lavastuse etendustelt tulles alati väga rõõmsas tujus.

Ilmselt oli see aeg Eesti teatrile seni üks tihedaim sündmuste poolest ja seega kõige õnnelikum. Uus teatrilaine, lausa teatrimuutus elas kõrvuti vana väga hea ja elusaga.

Tagasi tulles Lembit Eemäe ja Einari Koppeli sõpruse juurde, mille sest raamatust välja lugesin… Koppel oli tuntud ja armastatud näitleja ka enne Draamateatrisse tulekut. Ta sõber Lembit Eelmäe sai kuulsaks ja mängis ennast Eesti teatriloo suurimate hulka alles siis, kui Koppel oli Vanemuisest lahkunud. 1976. aastal tegi Eelmäe oma Põrgupõhja Jürka Jaan Toomingaga ja siis tulid juba Kauka Jumal ja Veli Joonatan… tipprollid.

Ma arvan, et oli 1980. aasta, kui Lembit Eelmäe ja Ugala trupp said teatri aastapreemia „Kihnu Jõnni“ eest. Selle preemia kätteandmise õhtul tõusis saalitäis teatriinimesi püsti, kui Heino Mandri läks oma näitlejapreemiat vastu võtma. Selle ta sai Eugen Jannseni mängimise eest Mikk Mikiveri lavastatud Jaan Krossi mononäidendis “Pöördtoolitund”. Rait Avestik kirjutab oma loos, et seda osa pidi tegema Einari Koppel.

Näitlejatelt küsitakse kohtumistel tihtipeale, kuidas neile tekst pähe jääb. Ka see lugu, kuidas Einari Koppel õppis Eugen Jannseni monoloogi teksti, on Ita Everi suu läbi ses monograafias sees: “Siis ta läks nii elevile ja ütles, et ära sa kellelegi räägi, äkki see tundub mõnele lapsik, aga kuna teksti on palju, siis kirjutasin endale üksikud lehed üles perfokaartidele ja kannan kaasas ja niimoodi õpin.” (Raadiosaade 1978).

 

Pühendumine ennekõike

Üks Avestiku Koppeli monograafia lisaväärtusi mu jaoks on see, et on kasutatud ohtralt tollaste teatrikriitikute arvamusi. Need omakorda juhivad tähelepanu sellele, kui altid olid toonased kirjutajad nõudma näitlejalt uues rollis uut kvaliteeti. Kui seda ei täheldatud, siis seda ka öeldi. Siit omakorda tekib seos, et ka lavastajad, eriti teatrite peanäitejuhid pidid oma näitlejaid tundes ja repertuaari valides arvestma sellega, et osi jagades need mitte lihtsalt ei sobiks, vaid näitlejat ka tema loomingulisel teel edasi aitaks. Aitaks suuremaks saada. Kunstiline tulemus tundus siis olema tähtsam kui saalide täituvus.

Tollele ajale iseloomulikuna toon siin esile kaks fotot paljude seast selles õnnestunud raamatus. Siiski tegi näitleja laiemale publikule tuntuks film ja muidugi ka telelavastused. Telelavastused ei olnud seriaalid ja neis tehti taas suurrolle.

Need pildid kinnitavad, et noorest saab suur siis, kui ta mängib kõrvuti ja võrdselt vanade ja suurtega. See on nagu õppimine õppimata. Raamatu 273. leheküljel on jutt ja pilt filmist “Ühe küla mehed”, fotol Kaarel Karm, Einari Koppel ja Helend Peep. Lehekülg edasi on Koppel pildile jäänud koos Paul Ruubeli ja taas Kaarel Karmiga ning seekord on tegu kaadriga filmist “Jäljed”. Miski põlvkondade ja püsiväärtuste järjepidevusest on neis mõlemas.

Ja veel üks tähtis asi on selles raamatus kõige muu kõrval olemas, nimelt arusaamine, et näitleja on näitleja ja ei pea ei raha pärast ega mingil muul välisel sunnil lavastama. Einari Koppeli pika rollide nimekirja kõrvalt leiab ka kaks lavastust, aga on üpris selge, et suureks näitlejaks saab mängides ja suureks lavastajaks lavastades. Pühendumine ennekõike!

Ainus, mis mulle ses raamatus ei meeldi, on pealkiri. “Kütkestaja” kõlab nagu “Ärapanija” ja lisaks juhib kergema keelega harjunu kohe mõttele, et tegu on raamatuga, kus räägitakse näitleja Koppeli naistemeheks olemisest. See õnneks nii ei ole ja kui pealkiri mõne lugeja juurde toob, on seegi andeks antud.

Kütked seovad, see raamat aga mind hoopis vabastab. Paneb mõtlema mastaapidest ja teatrikunsti osast inimeseks kasvamisel. Kinnitab, et teatris on kõige tähtsam näitleja. Seda ka õpetab see raamat, et vanasse ei tohi takerduda. Tuleb olla uudishimulik, märkamaks uut ja vana. Einari Koppeli elu ja looming on näide sellest kuidas näitleja saab olla ja elada nii, et ta kohta öeldakse ajastu lühikroonika. See on ses raamatus ka olemas.

 

*Einari Koppeli isa oli Julius Koppel(1893 -1935), ehk kuulus kloun Lex, veel kuulsamast Eesti klounipaarist Max ja Lex.

(Lugu ilmus Maalehes)