Isa ja Poeg, poeg on vanem. Peeter Rästas ja Toomas Suumann. Andres ja Indrek kas voonakesed, aga Vargamäel. Foto: Liisa Soolepp
Vargamäe voonake”
– Autor A. H. Tammsaare, Urmas Lennuk
– Lavastaja Urmas Lennuk
– Lavastuskunstnik Liisa Soolepp, Urmas Lennuk
– Muusikaline kujundaja Tarmo Kesküll
– Osades Toomas Suuman, Peeter Rästas, Anneli Rahkema, Liisa Aibel
– Esietendus 28. juulil Vargamäel
See lugu ilmus esimest korda Maalehes.
Kellele on tarvis haridust, mis õpetab soos sood nägema !? Mis kasu on ühel rahval haridusest, kui tema ei õpeta inimesi soos rukist nägema!?“ küsib vana Andres oma pojalt Indrekult 2012. aasta suvel Vargamäel .
Vargamäel mängitakse Urmas Lennuki lavastatud ja kirjutatud näidendit „Vargamäe voonake“ Alguses oli sõna, teab Urmas Lennuk ja nagu kõik varasemad kirjanik A.H.Tammsaare romaanist „Tõde ja õigus“ inspireeritud lavastajad (teiste hulgas Andres Särev, Voldemar Panso ja Elmo Nüganen), kirjutas ka tema, dramatiseeringu (ma siinkohal tahaks lavastaja kirjutatud teksti kohta öelda näidend) ise.
Lavastaja ja loo autor Lennuk, koos nelja näitlejaga, küsib Tammsaare muuseumis keset Eestimaad seistes, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme. Urmas Lennuki nägemus meist on Tammsaare toel, või hoopis vastupidi, elulootust andev.
Indrek, Karin ja Tiina, mustad inglitiivad veel seljas.
Pärandkultuuri voonakesed
Lennuki näidend ja lavastus on nii mitmekihiline, et ühe vaatamisega ilmselt kõiki nüansse ei hooma. Küll on laval me eestlaste jaoks tähenduslikud algkujud, maaharija, vürtspoodniku tütar ja haritlane. Omalaadi eestlastest nõiarahva arhetüüp on imedesse uskuv Tiina, kellele Jumal ingli saadab jalgu terveks tegema.
Ette rutates olgu öeldud, et lavastuse lõppedes Tiina jalad tõesti terveks saavad ja soos rukis õitseb… see kõik aga ei lähe sugugi nii libedalt, nagu meie ja selle loo tegelased oma unistustes tahaksid. Nagu eluski.
Hea lavastaja üks tunnus on leida näitlejaid ja vaatajaid puudutav tekst, veel parem, kui lavastaja kirjutab selle ise ja ilmselgelt on kirjutamine lavastamise üks osa.
Kuigi laval on vaid neli tegelast (tõsi, päris uhke õigustusega saab ühes stseenis vanast Andresest Vargmäe Mari), on tegelaste mõtetes ja sõnade taga palju teisi. Näiteks, (ei teagi kas täna koolides lastel „Tõde ja õigust“ lugeda kästakse), mängib lavastuses ülihapralt kaasa Indreku armastus härra Mauruse tütre Ramilda vastu. Tassikõrvad kihlasõrmuseks on üliilus leid, mille näitlejad nüansikalt välja mängivad.
Härra Maurus on Vargamäe saunikukoha seinte vahel mitmel moel, Maurusega koos on näitleja Ants Eskola ja on Aivar Tommingagi hiljutine Maurus… Kohal on Hele Kõrve Karin ja on Indrek Sammuli Indrek Kukenoosi viljaaidast.
Surnud on koos elavatega ja osa elavaid sureb etenduse käigus. Need surnud jäävad lavale elavatega koos ja siit läheb mõte Jaan Toominga aastatetagusele „Põrgupõhja uue vanapagana“ lavastusele, kus seda lahkunute ja olejate kooskõndimist esimest korda mäletan.
Ma ei tea, kas lavastaja Lennuk on selle teadmise saanud lavastaja Jaan Toomingalt, aga see, kuidas ta oma näitlejatelt ei nõua laval olemist nagu elus, ühendab kaht eri põlvkondade meest. „Lehm on laval orgaaniline,“ armastas öelda Jaan Tooming, kui keegi talle lavaorgaanikast rääkima kippus. Vaatajatele paistis vähemalt esietenduse õhtul tribüünilt taamal sööv loomakari ja vähemalt mulle jäi see osaks dekoratsioonist, mis etendusele mõõtme andis. Jälgima ja kuulma sundisid ennast need vähemorgaanilised siis – näitlejad.
Ja veel ühele Toominga põlvkonna teatrimehele Mati Undile tundus Lennuk oma lavastuses kummarduse tegevat. Lavastuse Karin kandis tulipunaseid sukki ja jalutu Tiina tantsis Indrekuga tangot.
Lapsed on vanemad kui vanemad
Need kihid, mida ma oma elatud elust ja nähtud teatrist korjan Voonakesi vaadates on minu omad ja mul on tunne, et see, mis Vargamäel sellel suvel sünnib, sünnib ka siis, kui neid kogemusi ei ole. Raske on ju öelda, kuidas vaatab seda lavastust nö. puhas leht vaataja, kes ei tea midagi Tammsaarest ega tema varasematest avastamistest meil siin Eestis.
Lennuk kirjutajana ja lavastajana on selles näidendis ette näinud nõnda, et poeg Indrek on vanem kui tema isa Andres. See on täpne mõte ja õnnestub lavastuses tänu näitlejatele ülihästi. Indrek on selles lavastuses Toomas Suumann (55) ja vana Andres Peeter Rästa (35). Pea peale pööratud vanused annavad asjale õige mõõdu. Vanem on targem ja haritum, on protestialdis, on maitsekam, on uuemeelne… Lavastuses on stseen, kus vana Andres oma üpris moeka kuue, mille taskul logo, kus koos rist, labidas ja haud, poeg Indrekule selga aitab, kui see Kariniga abiellub. Nõnda siis võib mõista (siinkohal on mõistlik rõhutada sõna “võib”), et lavastusprotsessis osalejad ja autor usuvad küll seda, et poeg isast vanem võib olla, aga ei lase meil siiski arvata, et poeg oma isa varjust lahti saab, olgu ta nii haritud kui tahes. Ja Indrek siis, mis siis, et isa teda selle eest hurjutab, viibki ellu oma isa unistuse – soos õitseb rukis. Milline on haritlasest Indreku enda unistus ja kes selle ellu viib…!? Paus on siin ja mõtlemise koht.
Pääsud
Tiina osas on ses loos Liisa Aibel, Karini omas Anneli Rahkemaa ja nende naiste kokkusaamine osadega on õnnelik. Mu meelest on need rollid neile naistele nende näitlejateel märgilise tähtsusega, mõlemad näitlejad on oma sooritustes huvitavalt naiselikud ja piisavalt erakordsed, et vaatajaid köita.
Nagu naiste tarkasid ja emotsionaalselt köitvaid rollilahendusi, tuleb siinkohal kiita ka lavastuse mehi. Nende mängus on piisavalt eneseirooniat, piisavalt idealismi ja piisavalt absurditaju ning eriolukordades hetkekohandumisi. Ja nagu õnnestunud lavastuse puhul alati, toetab kõike hea muusikaline kujundus ja kunstnike töö, kostüümid ja grimm.
Mõõdu, nagu muide paljude selle suve lavastuste juures, annavad etendusele pääsukesed. Vargamäe pääsukesed kusjuures on kõige vabamad.
Urmas Lennuk on selleks vist liiga suur idealist, et lajatada ja jätta meid, eestlasi, vürtspoodnike rolli siin maailmas, mis siis, et aegajalt ilmas ringi vaadates see just nõnda tundub. Vargamäe usku voonakesed või Tammsaare usku voonakesed – ka selles on küsimus. Millal me, eestlased, pääseme ja kuhu?