Kaduviku mehed teatri ees, ümber ja sees

 

Margus Mikomägi

Neljapäeva hommikul Rakvere poole sõites loen Eesti Ekspressist, et sealses teatris lavastanud Erki Aule on vaat et Eesti parim lavastaja ja „Kooselu väikesed kuritööd“ üks hea lavastus.

Just eelmisel õhtul on Rakvere teatri rändnäitlejad seda tükki Raplas näidanud. Ma siis pärast etendust mõtlesin, et küll on kole, kui teatri juurde on jõudnud inimesed, „lavastajad“, kes isegi seda ei märka, kuidas laval sündiv ise kujundliku lõpu kätte mängib. Lavastaja, kes ei näe näitlejat, on halb lavastaja.

Ma, jah, mõtlesin, et ilmselt lavastaja segas näitlejaid proovides, mitte ei aidanud. Seda ka, et Erik Ruus on raisatud näitleja, talle tuleks kohe anda mõni selline osa, ülesanne, mis vaimustaks, teda pööraks uuele loomerajale.

Sõidan Rakverre päev enne seda, kui seal 2008. aasta parimate teatritegude preemiaid jaotama hakatakse. Oleksin tolles linnas hää meelega kohtunud Peeter Jakobiga ja juttu ajanud Toomas Suumanniga. Juba sõites tean, et Suumann kusagil Oslo lennujaamas möödakiirustavaid rikkaid vahib, tal seal Norras miski filmivõtte päev.

Peeter Jakobi on aga Rakvere tolmu oma jalgadelt raputanud, sõprade sõnul on pensionär, elab Viimsis, teeb teatris kaasa ja hoiab lapselapsi.

 

Teatripäeva auks süttisid ka Rakvere teatri trepialused tuled. 

Mõtlen omaenda kunagisele Rakvere elule, et mis meenub ja… naerma ajab. Mõtlen lugu, mis juhtus aastaid tagasi, siis oli tugevalt rubla aeg veel, Mehukatti ja Royali piirituse hiilgeaeg oli veel ees ja sellest isegi ei unistatud.

No ma siis olin kolinud ja oma toa korda saanud ja mul oli ema kaasa pandud seeni ja miskeid oma maaelu lõpu konserve. Katsin laua, mõtlesin, et saabumist uude elupaika tuleb tähistada. Vanad tuttavad Erik ja Eduard olid kah minuga. Veel oli puudu viin. “Suumannil on,” ütlesid vanad Rakvere semud. “Suumann aga on Soomes. Ta naiselt, näitleja Marika Vernikult tuleb küsida.” Käis muidugi see arutlus kah, et kelle suhtes on Marika sellel hetkel häälestatud kõige sõbralikumalt. Ei mäleta, kes küsima läks ja sai.

Me siis olime pidulikud, pitsid ja puha, ja Erik ütles ilusaid südamest tulevaid sõnu, Eduard niisamuti. Lõime kokku ja jõime… vett. Toomas Suumann nimelt oli juba siis nii kõva mees nagu Jeesus, kes vee viinaks muutis – temal oli õnnestunud viin Marikale märkamatult veeks muuta.

Edasine pole mul enam meeles, aga ega me viinata jäänud, mu Rakvere elu algas hoogsalt. Lahkumine sest linnast oli hoopis kurvem. See oli hoopis hiljem ja on sootuks teine lugu.

 

Rändteatri auto kaduviku teel – Raplas.

 

Nüüd seisan siis üle aastate ses linnas ja säen samme teatri poole. Igasugu mõtteid käib läbi pea. Üks selline unistuste moodi uid, et kõnnin siin hoopis Lembit Petersoni proovi. Ega ma kujuta veel ette, et päev hiljem just tema sealsamas 2008. aasta ja oma teatritegemiste eest suurelt pärjatud saab. Sellele mõtlen ka, et mis osa see võiks mul ses lavastuses olla, aga välja ei mõtle.

 

Ülle Lichtfeldtiga kohtume uksel. Seisame teatrikohvikus leti ees ja ma tahan talle kohvi välja teha. Küsi ikka, mis kohv maksab ka, ütleb Ülle ja räägib loo. Sellest, kuidas ta Tallinnas kirjanduslikku lastehommikut tegi. Et see oli südamlik ja selle eest maksti 500 krooni. Ülle ütleb, et siis maakast näitlejanna läks kirjanikemaja kohvikusse Pegasus koos oma lapsega. Jõi seal kohvi, sõi makarone, laps jättis veel sööki järele, ja maksis, noh, natuke vähem kui 500 krooni. Hea lugu. Rakvere kohvikus on kohvi hind omainimestele kuus krooni tass.

 

Silt Rakvere teatrikohvikus.

 

Palju inimesi sebib teatrikoridorides ringi. Ütlen “tere” igaks juhuks ka võhivõõrastele. Tere võetakse vastu. Ses teatris kõik on uus ja ikka samamoodi. Näitlejate puhkeruumis loetakse Ekspressi väljaprinti ja iratakse selle kallal. Pealtnäha teeb neile nooremapoolsetele teatriinimestele see lora nalja.

Ma ei sekku juttu, hoopis mõtlen neile kordadele, kui siinsamas istus Peeter Jakobi ja telekast tuli mitmeteistkümnes kord „Viimne reliikvia“. Või see kord, kui Erik Ruus mu vait kamandas ja siis koos üht esimest Lennart Mere presidendikõnet kuulasime. Sellest ruumist lähevad näitlejad lavale, seda kah mõtlen.

Istun tühja pimedasse saali ja vahin tühja lava. Ühtegi mõtet ei tule, mida meelde jätta. Hirmus hea tunne on vaid, istuda mõtlemata… Kas ma siin laval olles kord püüdsin vaid oma laokilolekut ja elu varjata või ennast leida? Ei tea.

Hipit märkan lendamas mööda. Püüan ta kinni. Hipi on Elmar Sats, selle teatri elupõline helimees. Omanäoline kidramees Eesti heade soolokitarristide suures pundis ka. Hipi kiirustab, kaupleb elektripirne kelleltki. Saab. Annan talle oma mälupulga ja siis ta salvestab sellele väikseid imesid, lavastuste muusikat, mida on loonud. Mulle ei jää need nimed meelde. Küsin, kas võin seda teatri soundträkki peale selle, et ise kuulan, riputada Teatritasku Muusikamappi, mul, jah, on selline mõte juba ammu peas, ja saan Hipilt noogutava napi “jah”-lubamise.

 

Erik istub ikka puhkeruumis, piip suus, osaraamat käes. Osaraamatu ta just sai, tegelase nimi on Ülo ja lugu tuleb ETVs, see “Klassi” filmi jätkav sari. Siis heliseb telefon ja Erik kaob. On tükk aega ära. Tuleb tagasi ja on silmnähtavalt häiritud. Küsin, kas sai miski huvitava pakkumise uueks tööks. Tema aga pahvatab, et Sõnumileht helistas (eks tegelikult siis Õhtuleht) ja küsis, millal nad Veesaarega abielluvad. Ma siis kah küsin, et millal. Erik vastab, et homme. Pulmad kestvat kaks kuud.

Ütlen siis Erikule, et tal ei tohiks ju midagi au ja kuulsuse vastu olla. Et äkki nüüd saabki kuulsaks sest tähelepanust. Aasiv toon kaob mehe häälest, kui ta ütleb, et on teatris töötanud 26 aastat. Me ei räägi enam abiellumisest ja Sõnumilehest.

Teatri väikese maja katusel ajab asju kamp kevadisi hakke. Üks saab katusekivide vahelt kätte suure tuusti sammalt. Nakitseb seda paremini nokka, tal aega küll. Kui saan fotoka niikaugele, et seda ja teda pildistada, kraaksatab hakk üleolevalt ja lendab oma teed.

Üllar Saaremäe astub suitsetajate tuppa, ütleb tere. „Kohe näha, et Suumann on ära!“ ütleb Saaremäe ja tühjendab konisid kuhjas tuhatoosid suurde prügikasti. „Lähme siis, räägime,“ kutsub Üllar mu kaasa.

Rakveri teatri tagakülg või hoopis esikülg?

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga