Jõgeva kooliteatri vilistlased: Noored on hukas!

Kooliteatrite 2022. aasta suvekool Peipsi ääres Rannal (12.-16.juulini) oli 27. Korraldajad: Jõgeva kooliteater Liblikapüüdja ja Eesti harrastusteatrite liit. Kultuuri osa on ühismälu, mis tekib koostegemisel.

Selle suvekooli algataja ja peakorraldaja tänaseni Lianne -Saage Vahur sõnastab ühe kooliteatri tähtsa omaduse paljude teiste kõrval: „Kooliteater õpetab märkama teisi enese kõrval. Sealt hakkab pihta hoolimine…”.

Mu jaoks jääb Rannal veedetud ühte päeva iseloomustama vähemalt kaks üllatavat emotsiooni. Estonia teatri noore tenori Reigo Tamme kaasahaarav elurõõm, mis iseloomustas kogu laagri ühisolemist, ja kahe noore korraldaja, 20aastase üliõpilase ootamatu avaldus, et nende põlvkond erineb noorematest. Erinevuse tingib see, et 20aastaste põlvkonnal ei olnud lapsena veel nutitelefoni.

Mida õpetab kooliteater?

Need kaks noormeest, Daniel Aganitš ja Kirill Matiitšin, kellega nüüd räägin, on „süüdi”, et ma taas Rannale sattusin. Pean selle ära rääkima, sest just see on mu jaoks peamine. Kui ma veebruaris Jõgeval – Betti Alverile pühendatud luulefestival oli mõni hetk tagasi lõppenud – läbi tühja saali, pisut nostalgiliselt juba, ennast lahkuma sättisin, olid saaliuksel eelnimetatud noored mehed. Mäletasin mõlemat varasemast ka lavalt, nõnda, et jätsime südamlikult nägemiseni. Poisid võtsid mind sõnast ja ütlesid, et nägemiseks on parim koht suvel Rannal, kuhu nad mind ootavad. No ja nii ma siis lubasin.

Poisid räägivad nüüd mulle Ranna suvekooli eelmisest päevast. Kaks tundi vihma ja äikest. Uputas telgid, kus 120 last elasid. Räägivad sellest, kuidas riideid saunas kuivatati ja korraldusega taas järje peale saadi. Varem on kogu selle laagri aju ja vaikne suunaja Lianne Saage-Vahur mulle öelnud, et Jõgevalt sõitsid kohale väiksemate laste vanemad, kes tõid kuivad riided ja telgid. Ei saa rõhutamata jätta, et päev, millest mina räägin, see järgmine, on päikseline ja soe.

Vahelepõikeks kuulasin Rannal Valdur Mikita juttu kohtumisel laagriliste juhendajatega, kus ta muu hulgas ütles, et asi, mille all kannatavad tänapäeva noored, on see, et kõik peab olema mõtestatud. Ma olen Mikitaga väga-väga nõus, et asjad, millel puudub igasugune mõte, on need kõige mõnusamad! Aga selle mõistmiseks tuleb ilmselt vananeda…

Daniel õpib maaülikoolis metsandust. Jõgeva kooliteatris Liblikapüüdja on ta olnud esimesest klassist peale, seega siis nüüd 13 aastat. Ranna suvekool on tal kaheteistkümnes. Kirill õpib Tartu ülikoolis geenitehnoloogiat. Liblikapüüdjas on ta alates viiendast klassist. Poisid räägivad, et üks Ranna suvekool jäi neil ühiselt vahele, sest nad käisid jalgpallivõistlustel Soomes.

Küsin poistelt, kas selline kooliteatri tegemiste staaž ei pannud neid mõtlema, et lähen teatrikooli? Mõlemad analüüsivad ennast ja selgub, et just tänu sellele teavad nad, kuidas nad kahjuks näitlejaks hästi ei sobi. Kirill ütleb, et Liblikapüüdjad on üks suur pere: „Me toetame üksteist. Me ei pea valima elukutseks näitlemist. Me oleme tervik, me oleme koos. Me isegi oma muresid lahendame koos.” Daniel lisab: „Kooliteatrite suurüritused ei saaks toimuda ilma meeskonnata. Meil on see meeskond Jõgeval olemas ja väga hea meeskond.”

Daniel meenutab, et ta juba kolmandas klassis oli suuremate poiste kõrval ja õppis neilt, kuidas teha lavastustele heli. Oli helimees-jooksupoiss! Kirill alustas festivalide korraldamist nii nagu enamasti kõik väikesed liblikapüüdjad – uste valvamisest. See tähendab valvamist, et etenduse ajal keegi saali ei pääseks. Viimased neli aastat on ta olnud luulefestivalide lavameeskonna vanem. „Et kõik käiks nagu ilus käekell!” ütleb Kirill.

Küsimusele, kuidas Jõgeva kooliteatri taustaga poisile tuleb pähe geenitehnoloogiat õppida, vastab Kirill: „Mu esimene plaan oli arstiks õppida. Kahjuks jäin konkursiga välja ja mõtlesin, et geenitehnoloogia on tulevikueriala. Hetkel on plaan pärast bakalaureuse lõpetamist minna edasi õppima biomeditsiini. See on juba sarnane arsti elukutsele. Kui arst uurib inimest, siis biomeditsiin uurib inimese väiksemat osa – rakku.”

Kooliteatri vilistlasi on Rannal tegutsemas poiste arvates koguni 15. Nad usuvad, et suhted, mis tekkisid kooliteatrit tehes, jäävad kestma kogu eluks. Peamine – see on nüüd minu väljanope pikemast mõtete reast – on vähemalt Jõgeva kooliteatri näitel just see, et suured ja väikesed on koos. Ka selles Ranna laagris on koos lapsed alates 5. klassist kuni gümnasistideni. Üksteist toetatakse ja aidatakse, see on kooslus ja käitumisvorm kogu eluks – olla abiks, kui vaja, olla võrdsed, olla kõigele lisaks ka moraalseks toeks väiksematele.

Noored on hukas

Kultuuriline haritus.Ilmselt olen mina see, kes juhib jutu sellele, et kas kultuuriline haritus, mille kooliteatrit tegevad noored omandavad, tegeldes süvenenult luule ja dramaturgiaga – teater sisaldab ju kõiki kunsti elemente – ei tee noori n-ö valgeks vareseks oma ülikoolikaaslaste seas, kes seda teed läbinud pole? Ja Kirill ütlebki selle peale, et neist, 20aastastest noorematega nad tõesti tunnevad erinevust. Muigan ja küsin, kas siis noored on hukas? „Me lapsepõlv oli teistsugune. Polnud nutiseadmeid veel,” ütleb Kirill. „Mulle on öeldud, et mis sa lähed sinna teatrisaali magama, vaata sedasama telefonist! Jajah, nii suhtutakse. Me oleme teistmoodi kasvanud. Me ei küsi, milleks mul seda William Shakespeari vaja on, mis ma sellest saan. Sealt jookseb piir, arusaamise piir,” kinnitab Kirilli juttu Daniel. Mõlemad noored on ära tundnud, et aastaid Jõgeva Liblikapüüdjas on andnud neile ka eestikeelse mõtlemise ja sõnavara. Poisid ei pelga tänapäevaseid teemasid, aga kinnitavad, et asjad elus põhinevad klassikal. „Ranna on kohtumise koht ja õnnelik olemise koht!” võtavad mõlemad kokku kooliteatri suvekooli fenomeni.

Ja taas, see kogemus on mul kaasas ka Jõgeva kuulsatelt Betti Alveri luulepäevadel: ma ei märka selles Peipsiäärses keskonnas lapsi ja noori, kes oleks pilguga süvenenud oma nutitelefoni – nad suhtlevad omavahel ja see on huvitavam.

***

Lianne Saage-Vahur vahendab mulle hiljem emotsioone suvekooli lõpetamiselt. Ütleb, et Narva lapsed olla, pisarad silmas, öelnud, et tahaks, et selline laager kestaks kauem.

Laulja Reigo Tamm pidas kõne, kus muu hulgas ütles, et tema poeg on kahe-aastane ja seega ta tahaks, et Ranna teatrile pühendatud suvepäevad toimuksid ka 47. korda: „Ja siis öeldakse minu poja kohta selles laagris, et näete, ta on selle vana Tamme poeg…”

27. Ranna kooliteatrite suvekool

Suvekoolis osales kokku 120 last, kes Jõgevalt, Narvast, Saaremaalt, Rakverest, Tallinnast, Tartust, Harjumaalt ja Valgamaalt.

Suvekoolis õpetasid: Maarius Pärn – improvisatsioon, Grete Jürgenson, Eduard Tee, Elena Koit – näitlejameisterlikkuse ôpikojad, Reigo Tamm – hääl, Ave Anslan – lavaline liikumine, koreograafia.

Erikülalised: Märt Treier, Margus Mikomägi, Andrus Vaarik, Valdur Mikita, Jaak Allik, Viljar Pohhomov.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.