Jarek Kasar – ma olin Chalice

See lugu ilmus Poatimehes 28.detsembril http://www.postimees.ee/1087232/jarek-kasar-ma-olin-chalice/

alt

Laps Lindmees viiuliga matustel. Fotod: Mats Õun

 

Jarek Kasari „Lindmees“, NO 62 märgiga, on nagu luuletus. Isiklik ja alasti.

Luuletustega aga on nii, et head luuletust ei ole võimalik lühidalt ütle lausessese kokku võtta. Siis luuletus sureb lihtsalt ära. Inimese elu on ka luuletus.

Mul on üks laul, mis mind palju aastaid saadab. See Tõnis Mägi laul on tehtud küll juba 1996. aastal, kui Mikk Mikiver lavastas Tšehhovi „Kolm õde“ Sagadis. Tõnis mängis seal Tusenbachi.

Seoste rida ma tahan kuidagi jõuda „Lindmeheni“, algab mu jaoks sellest, et Šapiro 1973. aasta Draamateatris lavastatud “Kolmes ões” mängis Mikiver ise Veršininit ja Tusenbachi Juhan Viiding. Ma Jarek Kasari laule kuulates tema tekste olen mõelnud sarnaseks Juhan Viidinguga.

Laul, millest räägin, on tehtud Villu Kanguri sõnadele ja selle nimi on „Romanss“.

Juhan Viidingul on luulekogu „Ma olin Jüri Üdi“. Jarek Kasari „Lindmees“ võiks olla “Ma olin Chalice”. Sest see on pihtimus, kus üks ürgselt andekas looja tahab täiskasvanuks saada ja tunneb, et selleks on vaja oma peas olevad luuletused uuesti, uuesti kõva häälega sõnastada. Ta nagu jätaks hüvasti oma lapsepõlvega.

 

alt

 

Kui poleks valu, oleks ELU 24

Hüvastijätud, lahkumised on valusad. Tšehhovil teab Tusenbach ette, et ta eesootaval duellil surma saab. Ja ta valibki vabasurma, ehkki autor jätab talle ka teise võimaluse. Siis laulabki Mägi: / Saatus laob sulle pasjanssi/ kuid kui sa ta kaarte ei näe,/ siis vala valu romanssi/ ning ootama jää… // .

Mul on ammu teadmine, et mis tahes valu ja leina leevendab ainult uus loomine ehk mineviku romanssi valamine aitab edasi. On see siis maal, luuletus, üleskirjutatud mõtete rida, film, puuriit, sepikojas taotud sõlg… See palang leevendab, ei lõpeta, aga aitab meil valuga elada. Just see teadmine on tähtis, et kohe ei juhtu midagi tee oma tegu ära ja siis jää ootama. Elu on targem kui meie.

 

alt

 

Tegu lunastab

Mul on mõned asjad hingel, mida ma andeks ei saa ja millest ma isegi endaga harva kõnelen. Olen mõelnud, et neid asju ei saagi iial andeks. “Lindmeest” vaadates on mul tunne, et Jarek usub enda sisimate valude väljarääkimine laval vabastab. See on tänaste 2030aastaste julgus kõnelda oma kahtlustest, natuke, mulle tundub, ka meie eest ja meie pärast. Ka Jareki läbi aja lauludes on need tunded ja tundevirvendused ühel või teisel moel olemas ja kuuldavad.

Tema “Lindmehe” lugu on puhastuse lugu, et edasi luua. Lootuse lugu, et lindmees ei sure, vaid aitab hoopis elada ja mitte saada “normaalseks meheks”. Aitab teisigi temasuguseid, mis tahes loominguga nad siis ka ei tegeleks ja millisel tasemel, millise pühendumise või endast andmisega…

Paljud inimesed on oma loomisvalu, lähedased, leinad ja kaotused, seljataha jätmised luuletusteks kirjutanud, lauludeks laulnud, ma usun, et ka piltideks maalinud. Siin tekib paralleel nutunaistega, kes haudadel ja matustel on tellitud leina leevendama. Kui enamuse elust on see vana komme mulle tundunud naeruväärsena, siis nüüd ma enam nõnda ei mõtle ‒ eks itkud ole ikka nende jaoks, kes edasi elada tahavad.

Ma ka rõõmustan Jareki pärast ja usun, et pärast „Lindmeest“ tal ongi kergem Jarek Kasarina edasi elada ja veel palju laule luua, mis ei vähenda „Minu inimeste“ hingepuudutavat osa mu jaoks.

Etendus lõppes lauluga, kus sõnad: „palun andeks, ma olen uus“. Äkki selles ongi me elusamalt elatava elu võti?

 

alt

 

Romanss

Tõnis Mägi / Villu Kangur

 

Mähkuvad ämblikuvõrku

koidu eel karged alleed.

Üks nendest eemale põrkub,

teine läeb oma teed.

 

Saatus laob sulle pasjanssi,

kuid kui sa ta kaarte ei näe,

siis vala valu romanssi

ning ootama jää…

 

Ahetab hommikuid kurbi,

kõiksus on kõigest vaid viiv.

Soo kohal koguneb kurgi,

homme neid pole siin.

 

Saatus laob sulle pasjanssi,

kuid kui sa ta kaarte ei näe,

siis vala valu romanssi

ning ootama jää…

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga