Jalg kasvab hauast välja

Lugu ilmus Maalehes. Ervin Õunapuu tehtud fotol on Narva garnisoni kalmistu.

Mulle ei meenu, et isa oleks, kui olin laps, sõnaselgelt keelanud nõrgematele liiga tegemise. Seda juttu, et jalg kasvab hauast välja, küll mäletan. Seda ka mäletan, et surnuaiale sattudes pilguga haudadest välja kasvavaid jalgu otsisin. No ei olnud. Küllap siis pisike pea tegi järelduse, et suured inimesed kedagi jalaga ei löö.

„Sealt peale kui ma midagi mäletan kordas ta ikka: „See on keelatud.” Kõik, mida ma tahtsin teha, oli üleastumine. Ma ei tohtinud joonistada ega maalida inimest – see rikkus teist käsku. Ei tohtinud kaevata teiste poiste peale – see oli laim. Ei tohtinud kellegi üle naerda – see oli pilkamine. Ei tohtinud välja mõelda lugusid – see kujutas endast valet,” kirjeldab Aaron Greidinger enda elu 1930. aastate juudi getos Poolas. Tsitaat on pärit Isaac Bashevis Singeri romaanist „Šoša”. Saksamaal oli võimule tulnud Hitler, kes ähvardas hävitada kõik Poola juudid.

Teisipäeval 27. detsembril 2018. aastal on maailma meedia peauudis, et Ukraina kuulutas välja sõjaseisukorra. Mu vana sõber on Kiievis.

Me peame väga tasa käima

Esmaspäeval mindi Eesti vabariigi parlamendi ees avalikult eestlasele kallale. Eestlased läksid. Mis sünnib seal, kuhu me tähelepanu ei keskendu?

Isaac Singer kirjutab: „Aga inimkonna ajalugu on üks pikkade sõdade jada.”

„Miks see nii on? Mis haritud inimesed ütlevad – need, kes kirjutavad raamatuid?”

„Nad pole välja mõelnud midagi paremat kui see, et kui poleks sõdu, epideemiaid ja näljahädasid, paljuneksid inimesed nagu küülikud ja varsti poleks enam kõigile süüa.”

Seal on see küsimus ka, et miks Jumal pole teinud nii, et kõigile leivavilja jätkuks. „Sellele ei oska ma vastata,” on aus vastus selles dialoogis.

Noore Jaan Kaplinski luulekogus „Tolmust ja värvidest” (ilmus 1967. aastal Loomingu raamatukogus) on luuletus, mis algab mõttega: „Me peame ju väga tasa käima, silmad maas.” Noor Jaan luuletab indiaanlastest. Ta ilmselt ei osanud siis mõelda, et vähem kui viiekümne aasta pärast ütlevad teadlased, et meil eestlastel ja indiaanlastel on sarnased geenid. „Meie / peame väga tasa käima, silmad maas, sest mõnikord/ toob traktor mulla mustast põhjast pinnale/ laste luid ja nooleotsi. Kuid/ tunnistajaid ei ole. Surnud/ on head indiaanlased. Võtke naisi./Minge mehele. Saage lapsi. Tapke. Katsuge/ õnnelikud olla. Katsuge õnnelikud olla, kui suudate.// ”

Luuletaja Doris Kareva, kes eelmisel nädalal Jõgeval gümnasiste Jaan Kaplinski ja ta enda luuletusi esitamas kuulas, tõdes, et noortel on Kaplinskinit raske jõuda , puudu jääb meditatiivsest vaikusest. Jah tõesti, noored täidavad vaikuse hoo ja emotsioonidega.

Imelik, miks lihtlabast alandavat peksmist nimetatakse meil vägivallaks, niisama nagu Venemaa käitumist Krimmis. Ja kõik kõneisikud mõistavad vägivalla hukka ja kõneisikud alustavad agressiooni. Ja kui Toompea lossi platsil oleks mikrofon välja lülitatud, räägitaks kindlasti vaimsest vägivallast.

Keelud ja käsud

Sa ei pea ja sa ei tohi. Mu mõttekäik ikka sinna kusagile sesse aega jõuab, kus ma veel isa keelata ja käskida olin. Ema mind ei kamandanud, teda ma kuulasin nagunii. No vähemalt ma tean, et isale ei sobinud paljud asjad, mida ma tegin. Tema oleks tahtnud, et must saab tubli sportlane, mina kuulasin muusikat, mis teda ärritas. Õigemini, mida tema ei kuulanud. Ärritas teda ikka see, et ma Stepenwolffi liiga kõvasti kuulasin. Nojah, ega mulgi ei ole täna mõistmist, kui tümakas põhja keeratakse kusagil.

Olen aru saanud, et nii, nagu mina omal ajal lugesin Seiklusjutte maalt ja merelt ühe hingetõmbega ja vahet pidamata, mängivad tänased teismelised põnevaid arvutimänge. Tahan öelda, et kui ennast lapseks tagasi mõelda, siis pole suurt põhjust tänaste noorte ja laste peale murega mõelda. Veel vähem selle peale, mida nutitelefon, Google, Vikipeedia, arvuti ja mis kõik veel nendega teevad. Pigem võiks himuga elada, et näha, mis nemad nende tehnikavidinatega tegema hakkavad. Keegi võiks teha ülevaate täna ilmuvast ulmekirjandusest, see võiks ehk pisut avada kardinat tulevikuilma.

Söögilauas ei loeta

Tsiteerin veel Isaac Singeri „Šošat”, nii hea on see: „Moiša rääkis isa häälega. Veel mõne aasta eest oli isa minuga kurjustanud: „Sa võid tilgutada tinti, aga sellest ei tule veel kirja. Uskmatud pole üksnes patused, vaid ka lollid.”

Mulle on asjaomased järjekindlalt püüdnud selgitada tänase digipõlvkonna lugemisharjumusi. Sinna hulka käib see, et poeetilistest pealkirjadest ei saada aru, need ei kutsu lugema. Jõgeval, kus koos ligi kolmsada tänast noort, ma hoopis märkasin luulelugemise vaheaegadel nutiseadmetesse sukelduvaid vanema põlvkonna digisõltlasi. Noortel paistis olevat omavahel huvitavam. Kallistamine ja kaaslastele naeratamine kaalus üles kiire teadasaamise, mis sünnib üksteist vähemalt argiste pealkirjadega ületrumpava veebimeedia põllul.

Eesti keele ja kirjanduse õpetaja Lianne Saage Vahur on 26 aastat leidnud Jõgeval neid õpilasi, kes vaimustuvad poeesiast, luulest nii, et on valmis korraldama luulepäevi. Ma küll usun, et 26 aasta jooksul Jõgeval luuletusi esitanud vähemalt 5000 noort eestlast on kasvanud haritlasteks. Ja neil on sõbrad ja tuttavad ja lisaks on Jõgeval ka Alo Mattiisenile pühendatud muusikapäevad, kui jääda vaid Jõgevale. Miskipärast vehivad ka erakonnad enne valimisi magedate lihtlausetega. Mulle tundub see valijate alahindamisena.

Söögilauas ei loeta!!!” tuleb ikka meelde mu isa käsk. See seletus ka, et rikun silmi. Käsk tuleb meelde ka siis, kui oma üle keskea nutisõltlastest sõpradega ühe kohviku- või koosolekulaua taha istuma satun. „Pulm möödus kakluseta. Restoranis oli tasuta WIFI,” meenus venelasest sõbra mõni aasta tagasi räägitud anekdoot.

Me peame ju väga tasa käima, silmad maas, et jalg hauast välja ei kasvaks. Ikka peab olema aega ka vitriine vahtida, aga poeesia jääb säravate vaateakende-ekraanide kõrvale ja taha.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga