Jaan Kaplinski Vene viltide ja Hiina puhvaikaga Eesti talves

 

 

Riputan siia aastalõpus Maalehes ilmunud loo Jaan Kaplinskiga. Lugu on leheruumist tingitud kärbeteta ja seepärast pisut pikem.

Oleme kinni progressi masinavärgis, ütleb mõtleja Jaan Kaplinski.

 

Jaan Kaplinski kirjeldus, kuidas teda tema maalt üles leida, on nagu luuletus: “Meile saab Tartu–Võru teed… läbi metsatuka. Kui mets paremal lõpeb, tuleb postkast, suur maakivi, tee üle põllu paremale, tee ääres noored pärnakesed. See tee viib meile, maja on Rootsi punane, kivikatusega, ümber park.”

Õues on üle kümne kraadi külma. Õhk sillerdab päikesest.

 

Jaan, kui kaua te nüüd kütsite, enne kui Mutiku talu soojaks läks?

Me olime, jah, naisega soojal maal. Olime selleks, et sooja saada ja olla rahulikult eemal. Naisel oli üks raamat lõpetada. Ta (Tiia Toomet – toim) oli mänguasjamuuseumi juhataja. Sellest on tulnud karuraamat ja mingid mänguasjade lood. Kõige põnevam, mis minu meelest tahab veel tööd, on mänguasjade lood, mis on inimeste lood.

Näiteks mingi neiu läheb Peterburisse guvernandiks. Juhtub nii, et ta satub rikka kaupmehe perre. Juhtub nii, et kaupmehe poeg armub temasse ülepeakaela ja vanemad ei olegi vastu. Siis tuleb revolutsioon ja nad põgenevad Eestisse.


 

Sellised lood, hiigla põnevad. Ja kõigest sellest on siis kuidagiviisi alles nukk, kes jutustab oma loo.

Mina kirjutasin ka, palju lõpetamata asju on.

 

Et noorepõlve mõtted vaja lõpetada?

Ei, mis noorepõlve. Noorepõlve asju ei saa enam edasi arendada, sest ma ei ole enam see inimene, kes ma olin 20–30aastaselt. See ei tule kuidagi välja.

 

Kas nii on kõigi inimestega?

Mina ei tea. Põhiliselt ma olen esseist, mõtleja… mõni nimetab isegi filosoofiks. See, mida tookord mõtlesid, on nii teistmoodi, et ei saa. Võiks siis ehk endaga dialoogi pidada. Päris hea mõte – noor Jaan ja vana Jaan vastamisi.

Vanadus toob kaasa… vaatan, et muutun konservatiivsemaks ja pessimistlikumaks. Nii see käib.

 

Mis pessimismiga leppimiseks jõudu annab?

Ma näiteks ostsin endale esimest korda elus uisud. Enne teie tulekut olingi ametis, lükkan tiigi peale endale ühe raja ja vaatan. Uisud on küll teritamata ja seda ma ise ei oska teha, aga lasen teritada. Sellised asjad aitavad elada.

Ja muidugi lapsed ja lapselapsed. Eks nendega on muidugi muresid ka, aga on palju rõõme. Kui ikka väike tütretütar võttis ja kirjutas meile Portugali. Kirjavigadega, aga ise arvuti peal kirjutas. Tore oli lugeda.

 

Mis veel?

Ma olen kirjutamisest mõnevõrra väsinud. Eriti siis veel, kui muudkui käiakse peale, et kirjutage meile midagi, kirjutage midagi. Ma olen viiskümmend aastat kirjutanud, peaks vahet ka pidama.

Siis fotoasi mind aitab. Ma olen isegi Tartus käinud niimoodi kaameraga jalutamas, lihtsalt. Ja äkitselt oma kodulinnas, kus ma olen tõesti kõik tänavad läbi käinud lapsepõlves, näed asju, mida pole märganud – maju, detaile, karniise… Öeldakse, et muudkui klõpsutatakse ja siis ei näe. Mina olen just klõpsutades õppinud nägema asju. Ja see on tore.

 

Aga kui kaua siis ikkagi läks kütmisega aega, kui tulite Atlandi-äärsest 20kraadisest soojast Läänemere-äärsesse 20kraadisesse kodusesse külma?

Siis veel 20 ei olnud, see tuli järgmisel päeval. Siin poeg käis kütmas. Kui mina jõudsin, oli majas pluss kolm kraadi. Rehetoas, kus õunad seisavad, oli miinus kolm. Õunad õnneks ära polnud külmunud. Siis ma kukkusin kütma. Käisingi siin, kütsin ja sõitsin Tartu tagasi. Kui järgmisel päeval tagasi tulin, oli ikka miinus kolm, aga siis oli öösel olnud 18 kraadi külma ka.

See maja on väga põhjalikult soojustatud, ümber ehitatud ja mida kõike. Me saime õhtuks ikka kusagil 18 kraadi sooja sisse majja. Ahju ei või ka liiga palju kütta. Kui kütad hommikul ja siis veel õhtul, siis see mõjub küll hästi.

 

Kas te olete linna- või maamees?

Ega minu põlvkonda veel niiviisi kõige paremini jagada ei saa. Olin lapsena suviti maal ja ma ei ütleks, et olin suvitaja. Olen enam-vähem kõiki talutöid teinud. Ainult künda ei oska korralikult. Korra anti ader kätte, lasti kartuleid mullata. Lehma olen proovinud lüpsta, usun, et saaksin selle kõigega ka täna hakkama. Niita oskan vikatiga hästi.

Ühesõnaga, tuleksin toime niisuguste lihtsamate talutöödega, aga seda, mida päris talunik peaks tegema, ma ikka ei oska. Kui häda käes oleks, küll siis saaks hakkama.

 

Miks see teile tähtis on?

See, need oskused on minu meelest veel asi, mis on eesti rahva väga suur eelis ja pluss. Kui ikka midagi hullu maailmas juhtub, siis saame veel hakkama. Minu meelest tuleks neid lihtsaid maatööoskusi iga hinna eest säilitada. Neist tuleks teha filme, mida iganes, et seda kogemust edasi anda.

Üks Soome akadeemik, Pekka Jauho on sellest väga ilusti kirjutanud. Et Soome on kõige põhjapoolsem põllumajandusmaa maailmas, peaaegu. See on nii eriline kogemus, et seda ei tohi lasta kaotsi minna. See enam-vähem kehtib ka Eesti kohta.

 

Teil on siin maja ümber oma mets.

Jah, metsaga oskan ma ümber käia. Mul on teda kusagil kümme hektarit. Ma põhiosa temast hoian, isikliku kaitsealana, ja vaatan, mis edasi saab.

Aga tarbemetsa on ka. See saunakene, mis seal all tiigi ääres, on ehitatud oma metsa palkidest. Naabril on saeveski. Ja mulle meeldib metsas puid teha. See on selline omamoodi, ma ei tea mis, meditatsioon või.

Mul oli omamoodi jahmatav kogemus Hispaanias, Andaluusias. Ettekujutus ju sest kohast, teate – kitarr, laulud, serenaadid, kaunid maastikud… Aga Portugali piirist, nii umbes 150 kilomeetrit kuni Sevillani, mis on tõeliselt kaunis ja huvitav linn, olid sellised maastikud, mida Eestis ei ole ega tahakski näha. Silmapiirini lagedad põllud, kus kasvasid ainult kõrgepingemastid. Või siis tohutud kilealused pinnad või lõputud apelsiniistandikud. Loodust kui niisugust ei olnud. See on kaotatud, sellest ei ole midagi järel.

Siin jälle see, et me ei saa aru, kui rikkad tegelikult oleme. (Peaaegu kuulmatult.) Me ei märka seda. (Pikk vaikus.)

 

Kas mujal märgatakse? Mis seisus maailm on?

Õige sõna on kriis. Olukord, kus kõige laiemas mõttes on võimalik minna kahte teed. Kas kriis süveneb ja tuleb katastroof või leitakse võimalus midagi parandada. Praegu paistab, et läheb seda esimest, katastroofi teed.

 

Ometi on maailmas palju tarku, kes selle eest on hoiatanud. Sadu aastaid.

Sadu aastaid on palju, aga arusaamine ökokriisi võimalikkusest tuli kahekümnendal sajandil. Kuigi, ausalt öeldes pidin ülikoolis lugema marksismi klassikuid. Ma olen nendelt ühte-teist kasulikku saanud, näiteks Marx ja Engels olid ikkagi üsna targad inimesed. Engels on kirjutanud nendel teemadel üpris hoiatavalt. Ta kirjutab Antiik-Kreekast, kus ju ka loodus on suuresti hävitatud. Erosioon, põuad – põllumajandus on kaotanud sealsed metsad.

Seda näeb praegu Ibeeri poolsaarel. Olime seal ajal, mil peaks vihma sadama, ometi tuli seda vaid kaks korda natuke. Vihmariideid ei olnud vaja. Kõik on kõrbenud, elutu. Inimesed olid mures. Kui ennustused paika peavad, ootab seda kanti ees kõrbestumine. Kurb.

 

Mis peataks selle tee hukule?

Leidsin New York Timesist… Thomas Friedman, kuulus ajakirjanik ja esseist kirjutab, et võib-olla oleks vaja suurt vapustust. Mina olen umbes sama mõelnud. Praegu on ikka palju neid, kes leiavad, et ah, liike on varem ka välja surnud, sõdasid ja orkaane on alati olnud. Nad mõtlevad, et kõik see hoiatamine on paras bluff ja teadlased tahavad saada rohkem raha, et justkui sellepärast on välja mõeldud kliimamuutuste jutt ja muu. Aga kui ikka tuleb tõeline prohmakas, kui ei saa enam mööda vaadata, kui ei saa ennast enam lohutada sellega, et ikka on nii olnud…

Niisugune loogika on umbes seesama, et kuidas, mis suremisest te räägite, ma eile elasin, täna elan, aasta tagasi elasin, vahel olen haige küll, kuid mis surm…

Looduses ei ole kõik nii lineaarne, vaid on olemas järsud muutused, ja surm on üks selliseid. Ökokatastroof on teine selline ja ma arvan, et ega ta tulemata vist ei jää. See ei ole ainult kliimamuutus. Liikide väljasuremine viib väga tõenäolikult järskude muutusteni looduses. Võib-olla küllalt ootamatuteni, sest paljusid asju ei osatagi ette näha.

 

Peaksime ehk olema haritumad ja mõtlema edasi rohkem kui 10 aastat.

Jah, aga ma kardan, et siin haridus ka alati ei aita. Ma tean ettevõtjaid ja suurfirmade töötajaid, kes on vägagi haritud ja targad inimesed.

Õnnetus on selles, et oleme loonud niisuguse masinavärgi, oravaratta, kus peame jooksma. Kui firma ei taha pankrotti minna, peab ta jooksma kaasa võistluse ja konkurentsi maailmas. Kui ta seda ei tee, on lõpp.

Milline firma saaks öelda, et jah, nüüd tehnilisest progressist aitab. Et teeme nüüd tasapisi, teeme vähem, paremini ja kvaliteetsemalt! Nad ei saa seda teha, sest nende taga on sajad tuhanded töötajad. Need inimesed ei suuda midagi teha ilma tööta.

Eestlane teeb endale kusagile kartuli- ja kapsamaa ja saab kuidagi hakkama, aga Microsofti või General Motorsi töötaja ei saa. Me oleme progressi masinavärgis nii kõvasti kinni, et siin on väga raske midagi muuta.

Muutmise võimalused on, paistab, globaalsed, terve maailm peab kaasa mängima. Praegu on nii, et kui ühes paigas muuta tootmist mõistlikumaks ja keskkonnasõbaralikumaks, siis kolib osa sellest üle Hiinasse, Indiasse, Indoneesiasse, sinna, kus need standardid ei kehti. Ja tagajärg on, et ameeriklased, eurooplased ja ka eestlased jäävad töökohtadeta.

 

Ja kõik on Made in China.

Jah, see on üsna hull asi. Selles mõttes on hiinlased erakordselt kavalad. Samas, mis neilgi muud teha on. Selleks et üldse saavutada Hiinale mingi seisund maailmas, pidid nad seda teed minema. Ja tegid palju targemini kui Nõukogude Liit.

Nõukogude Liit tahtis luua oma, muust maailmast sõltumatu maailmasüsteemi. Aga hiinlased sõid ennast kapitalistlikku maailmasüsteemi nii edukalt sisse, et praegu on teatud juhthoovad juba nende käes. Kui Hiina aevastab, siis Ameerikas tõuseb palavik.

 

Suuri katastroofe on maailm ennegi üle elanud.

On. Loomulikult elab üle. Elu on väga visa. Oletatavasti on maailmas umbes pool planeedi biomassist bakterid ja teised ainuraksed või rakutud organismid. Nemad elavad kõik üle. Nad elavad ka tuumareaktorites ja keevas vees.

Meile on see väike lohutus. Inimesel on omad huvid ja teda ei saa süüdistada selles, et ta tahaks elada ja hästi elada.

Tuleb välja, et inimese mõistus on kahe teraga mõõk. Me oleme käinud oma soovide, unistuste ja tahtmiste järgi nii edukalt, et selle tagajärjel oleme maailma ja iseenda ohtu seadnud. Mõistus on näinud ette ja osanud väga kavalaid asju teha. Aga samal ajal ei ole näinud piisavalt kaugele.

 

Kuidas siis ikkagi mõelda, edasi või tagasi?

Praegu on maailmas tagasiminek traditsioonide, religiooni, just niisuguse jäiga religioosse fundamentalismi juurde. Eriti islamimaailmas, aga ka Ühendriikides. See ka enam ei aita. Muidu traditsioonid hoidsid inimest ja isegi pidurdasid seda piiramatut oma soovide ja tahtmiste tagaajamist. Praeguses maailmas traditsioonilised tarkused väga paljus ei kehti. Kuigi on igitarkusi, mis ikka kehtivad.

 

Tooge mõni näide.

Ma olen just mõelnud nendest tarkustest, mis kehtivad. Eesti ja maailma muinasjutuvaramus on lood, kus rikas ja ahne vend koos vaese ja mõistliku vennaga satuvad kuskile, kus on väga palju varandust. Vaene vend pistab mõlemasse taskusse peotäie kuldmünte ja läheb. Rikas hakkab ahnitsema ja jääb hiljaks. Kas tuleb varanduse peremees ja tapab ta ära või siis on ta selle koha lähedal, kus päike tõuseb ja kõrvetab ta surnuks. Selliseid tarkusi on palju.

 

Kas Eesti eristub millegagi muust maailmast?

Siin on tervet talupojamõistust ehk üksjagu rohkem säilinud kui mujal. Kuigi, praegu meedia hoolitseb selle eest, et seda jääks vähemaks.

Nagu üks mu Ameerika sõber ütles, et Ameerika (aga nüüd ka Eesti) on suur arvamuste supermarket, kus pakutakse poolfabrikaatidena ja korralikult suhkrustatult kõikvõimalikke ideid, ideoloogiaid, arvamusi. Mõtlemise, arutamise, ka rehkendamise võimet on jäänud väheks.

Mul ei ole kõige soojemad suhted enam kirikute või religiooniga, aga samal ajal ütlen, et religioosses traditsioonis on tohutu palju psühholoogilist tarkust, mis tuleks kuidagiviisi üle võtta. Ümber sõnastada tänapäeva inimeste jaoks, tänapäeva teadmiste valguses.

Üks on see, et inimesele on vaja midagi suurt. Kristlikus maailmas oli see lunastus, pääs paradiisi, mille nimel sa võid väga paljust loobuda. Praegu seda suurt ei ole. Selle asemel on, et saad osta paremat sorti asja. Vahetad vana uue vastu, tunned ajutist rõõmu, aga see läheb kiiresti üle.

Viimasel ajal mul on õudne tunne, et kauaks seda kõike veel. Teatud taimekooslused, lillelised nurmed kaovad. Mõned linnuliigid, kes olid minu lapsepõlves tavalised, neid ei ole enam. Palju sellist…

Aga ikkagi. Eestlastel on mingi oma, mida eesti mõned luuletajad omal viisil välja on öelnud. Näiteks Betti Alver: “Ilma uks on irvakil, kõik on kuskil võimalik.” Kas see oli Under, kes ütles, et lõpuks kõik on ju ime?

Maailma imelikkus, kui sa seda tajud… Usklikel inimestel tuleb siis tänutunne jumala ees, aga minu meelest ei ole see tingimata vajalik. Jumal on selline suurus, ma ei oska seda oma rehkendustesse paigutada.

Lihtsalt see ime iseendas. Kui me selle ime suudame leida või me seda märkame, siis meie vajadused vähenevad ja me saame leppida väga paljuga. Ime lepitab meid.

 

Tarbimisühiskond.

Räägitakse asjadekultusest. Vastupidi, me enam ei hooli asjadest. Me isegi ei märka neid. Me võtame uue asja. Kuidas me süütuid lapsi rikume, kasvatades neid täiesti vales suunas, kasvatame neid tarbijateks, kes tahavad aina uut, magusat, mugavat…

Minu meelest see on kuritegu laste vastu. Lapsi on kerge niimoodi mõjutada, kujundada neil tingreflekse. Vanematel on väga raske lapsi keelata, sest me ju armastame neid. Me tahame neile hääd. Ja see hää tsivilisatsioon kasvatab lapsi, et hää on magus limonaad, krõpsud, uus Barbie… Mänguasjapoed üle maailma on sarnased, mitte mingit vahet ei ole. Valik surutakse meile peale.

Meid manipuleeritakse väga kõrgel tasemel. See on tegelikult alatu, niimoodi ei tohi inimestega käituda. Me elame tsivilisatsioonis, kus teatud alatus on muutunud normiks.

 

Demokraatiast räägitakse meil palju.

Maailm on praegu nagu hiigeltanker. Selleks et tema kurssi veidi muuta, on vaja õige mitmeid kilomeetreid. Et kurssi muuta, oleks vaja kõikide riikide väga selget tahet. Aga vaadatakse lähedale ja üks selline lähedane on lähenevad valimised.

Parasjagu liialdatult, aga ma julgeks öelda, et see demokraatlik süsteem, mis on praegu läänemaailmas, on mingil määral korruptiivne. Tähendab: selleks, et saada või jääda võimule, ostetakse mingi osa valijaskonnast ära. Neile pakutakse palgatõusu, väikesi privileege, maksualandusi ja ei arutata sisuliselt tõsisemaid probleeme või muresid. Inimesed on võõrdunud sellest ka. Oodataksegi seda, et mida nad siis veel lubavad, ja hääletatakse selle poolt, kes rohkem pakub.

Kui me läheme kogu aeg kergemat teed… praegu enam laia teed maailmas ei ole. Meie teadvust toidetakse lihtsate piltidega ja meid ei õpetata rehkendama. Valitseb meelelahutuslik mõtteviis.

Minevik on meil ju olemas, mälestuste pildirida. Meil on vaja ainult mõelda, kuidas oli.

On teada, et halvad mälestused kustuvad kergemini ja see aeg siis tundubki ilusam. Tuleviku ennustamiseks on vaja väga tõsist rehkendamist. (Siinkohal kireb Mutikul kukk, vähemalt kolm korda. Kukk on Jaan Kaplinski telefonis.)

 

Mis nõu siis peaks neile inimestele andma, kes tahaksid, et see maailm ikkagi parem saaks ja koos püsiks? Ma usun, et neid on rohkem, kui me arvame.

Muidugi on. Mida me saame teha? Ilmselt peame asja selgitama oma lähedastele, oma lastele. Katsuma rohkem ise teha.

Üks asi võimaliku krahhi või veel tõsisema kriisi puhuks on seesama, et me peame säilitama oma talupojaoskused, oskused toime tulla ilma tsivilisatsioonita, elada elektrita, veevärgita.Peaks jõudma selleni, et iga eesti laps, on ta siis poiss või tüdruk, oskaks kirvega puid lõhkuda, käsisaega saagida, võib-olla natuke heina niita.

Riiklikul tasandil tuleks hoolitseda selle eest, et oleks rohkem inimesi, kes endale ise toitu kasvatavad. Et oleks võimalik ka koduloomade pidamine.

Mõned ilusad unistused on ju veel täitumata. Rahuriik, mis piiblis ja ka Hiina muinasjuttudes, see, et inimene enam ei hävitaks loodust, vaid suudaks temaga koos elada – see on ideaal, mille poole tasuks püüda.

 

***

Hiljem õues, omaistutatud, nüüdseks juba suurte lehiste vahel, räägib Jaan Kaplinski rohkem iseendale kui kellelegi teisele: “Mul kass suri ära. See on samamoodi, nagu inimene sureks.” Räägib nii, et kõik küsimused selle kohta, mis kassi nimi oli, millesse ta suri, mis värvi oli, oleks sekelduste sekeldus. Kõik on sõnadetagi arusaadav.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga