Jaak Prints: Ma olin nemad

Kaks tundi näitleja Jaak Printsiga, mil me teineteisest üht-teist teada saime.

Sel päeval, kui me Jaak Printsiga kohtume, antakse Eesti teatrile NO99 Roomas Euroopa tähtsaim auhind – uue teatrireaaluse preemia, European Theatre Prize New Realities. (Jaak Prints töötas teatris NO99 aastatel 2005–2012.)

3. jaanuaril algavad Tallinnas Vene Teatris William Shakespeare’i näidendi “Richard III” proovid. Peaosas mängib Jaak Prints ja teeb oma Richardi vene keeles.

NO-teatri auhind on ka sinu auhind, osa sinu tööst.

Muidugi rõõmustan ma selle tunnustuse ja kolleegide üle.

Euroopa teatriauhindade žürii liige, Poola dramaturg ja teatrikriitik Piotr Gruszczyński pidas oluliseks märkida, et seekordsed auhinna laureaadid on otseses kontaktis oma publikuga. Ma usun, et see on tabav tähelepanek. Oskaksin ehk niipalju lisada, et tundsin end NO99 trupis, kuhu näitlejana kuulusin, olevat otseses kontaktis ka oma kolleegidega. Minu loodu sai võimalikuks tänu neilt saadule. Ma olin nemad.

Maailm annab sellele kooslusele loomingu eest preemiaid, aga meil Eestis hoopis ärgitatakse, et paneme selle teatri kinni. Mis see on?

Igasuguse kriisi tunnistamine eeldab esmalt selle teadvustamist ning seejärel juba julgust.

See on nende inimeste soov, keda see teater on aegade jooksul häirinud. Või kelle arusaam kunstist erineb tugevalt selle teatri loodavast. Igaühel on õigus oma arvamusele. Enamasti pöörduvad reaktsioonid, mida sedalaadi jõuliste avalduste tegijad tahavad saavutada, loodetule risti vastupidises suunas.

Sa kasutasid märtsis Riigikogu ees kõneldes sententsi, et orkaani ei peata, kui teda tulistada. Mis peatab?

Ma arvan, et empaatiavõime. Inimestevaheline suhtlus, arusaamine… Soov jõuda teise inimeseni. Mõista püüdmine, et mina olen selline, aga sina minu vastas võid olla hoopis teistsugune. Ühisosa otsimine.

Loomingulisest kriisist räägitakse meil vähe, kuigi see on loomingulisuse üks eeldusi. Räägitakse Kalmeti ja Nüganeni vahelisest konfliktist.

Igasuguse kriisi tunnistamine eeldab esmalt selle teadvustamist ning seejärel juba julgust. Ja ennekõike on kriisi tarvis iseendale tunnistada. Ma maadlen enda paigalseisuga niisamuti ning see on pikk protsess, mis kätkeb vastuste otsimist iseenda esitatud küsimustele. Muu elu minu ümber jätkub minu sisemistest heitlustest hoolimata. Jõgi voolab, mina hulbin.

Loodusel on aastaringid. Niisamuti toimub loominguski tsüklilisus. Tsüklite kestvus sõltub paljudest teguritest, millest mõned jäävad hoomamatuks loominguga tegelejaile endilegi. Kestvalt õitsemine ning viljade kandmine kurnab iga õunapuud. Keerukatel elussüsteemidel on kalduvus iseorganiseerumisele. Puu võtab vaheaasta. Puhkab. Nii on loomingugagi, mida peame oma olemuselt õrnaks ning tundlikuks tegevuseks, – ja see on loomulik.

Nii mõeldes ei erine teater õunapuust. Ja teatri moodustavad omakorda loomingulised inimesed, igaüks omaette keerukas elusüsteem, kel viljakamad perioodid vahelduvad kiduramate aegadega. Loominguliste inimeste koostoimimine võimaldab organisatsioonil, mille nad üheskoos moodustavad, tõusta ning veeta ajahetk laineharjal. Inimenergiad satuvad hetkeks ühes kohas kokku. Kuidas see tekib ja miks otsa saab, on väga paljude asjade koosmõju tulemus.

Mis sellisele loomingulisele kõrgvormile ohtlik on?

Ma ei tea, kui palju üldse saab neis protsessides midagi määrata kellegi ainuisikuline otsus. Või milline osakaal on kõiges selles juhuslikkusel. Iseäranis teatri puhul, mida peetakse kollektiivse kunstivormi parimaks näiteks. Inimenergiad satuvad hetkeks ühes kohas kokku. Aatomid hõljuvad proovisaali õhus ringi. Oht varitseb sel hetkel, kui kellelgi tekib tunne, et selle hõljumise tekkimine on tema ainuisikuline teene. See pole õige.

Kõik õige.

Igaüks elab, nagu oskab.

Nii lihtne ongi?

Tahtmata laskuda konkreetsesse juhtumisse – lugesin minagi intervjuud Henrik Kalmetiga. Ning nägin Elmo Nüganeni ja Henriku ühist telepöördumist Panso pildi ees. See oli maailmade kokkupõrge, milles minu osalus puudus. Dostojevskil ütleb “Kuritöös ja karistuses” Svidrigailov: “Ärgem kunagi otsustagem naise ja mehe suhte üle, sest seal on alati üks nurgake, mis jääb muu maailma jaoks märkamatuks ning millest on teadlikud üksnes nemad kahekesi.”

See on õige?

Minu käest küsisid taksojuhidki, et mis seal linnateatris juhtus või kellele Ojasoo seal NO-teatris kallale läks. “Ma ei tea,” vastasin küsijaile. Mul isegi ei tekkinud tahtmist küsida inimestelt, kes võinuksid teada. NO99 trupist lahkusin ma viis aastat tagasi. Teistes teatrites toimuv puutub veelgi vähem minusse. Ma ei ole tahtnud uurida ja see ei olegi minu asi.

Kui huvide konflikt kujuneb, ei saa selles sageli vaid üht osapoolt süüdistada ja tekkinud olukordade lahendamine on osapoolte omavaheline asi. Kui nad sellega isekeskis toime ei tule, jõuab juhtunu avalikkuse ette ning siis kujundavad kõrvalseisjad neile teadaoleva ning oma tõekspidamiste põhjal enda arvamuse. See sünnib kergesti.

Võimupositsioon …

… võib tekitada inimeses tunde, et tema eksimised antakse talle kergemini andeks, või et tema eksimised ei olegi tegelikult eksimised. Aga nüüd me jõuame tagasi sinna, millest hetk tagasi rääkisime – vigade tunnistamine ei erine kriisi tunnistamisest.

Me ei hoia oma suuri.

Me kõik tuleme lapsepõlvest. Omade hoidmist saab juba lapsepõlves inimesele õpetama hakata. Minu arvates on see meie, eestlaste, probleem. Austuse kadumine maksab meile ühel päeval kätte.

Nägin neli aastat tagasi Londonis Royal Courti teatris Dennis Kelly näidendit “The Ritual Slaughter of the Gorge Mastromas”. Lugu ühe inimese elust. Proloogis jutustavad seitse näitlejat peategelase lapsepõlvest ning noorukieast. Koolis sõbrunes ta ühe paksu poisiga, keda teised narrisid. Tema astus sõbra kaitseks välja – see oli tema tõekspidamine, ja kuigi ta oli seni olnud klassis pigem populaarne poiss, sai pärast paksu sõbra kaitsemist ka temast kiusatav.

Proloog lõppes ning vaatajaile näidati vireleva restoraniketi koosolekut, kus noormees töötajana osales. Ettevõtet ähvardas ülevõtmine. Ülevõtva ettevõtte naisjuht lubas noormehele helget tulevikku, kui ta oma ülemuse reedab. Nii ettevõtte kui ka peategelase saatus sõltus otsusest – kas reeta oma ülemus või jääda talle truuks.

Ta valis reetmise, millele järgnes kõrgelennuline karjäär ja varaline heaolu.

Meile mängiti lugu, kus teistest üle sõitmine võib osutuda nii positsiooni kui majandusliku seisu mõttes kasulikuks.

Kuidas see lahenes?

Üsna võikalt. Surmaga. Või suisa mõrvaga. Peaks üle lugema.

Jah, elu lõpeb igal juhul surmaga. Nii saab öelda ka, et vahet pole. Kas me vastutame oma elu eest?

Ikka vastutame. Iseenda ees ennekõike. Kui oled kellelegi elu andnud, siis vastutad ka nende eest. Vähemasti ajal, mil nad ise veel vastutusvõimelised pole.

Mängisid Saksamaal Thalia teatris?

Lavastus on siiani Thalia repertuaaris, kuid mängime seda nüüdseks väga harva. Järgmine (aga võimalik, et ühtlasi ka viimane) etendus on 20. märtsil. Peter Handke teksti “Die Stunde da wir nichts voneinander wußten” (“Tund, mil me teineteisest midagi ei teadnud”) lavastasid 2015. aasta kevadel Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper.

Handke kirjutas näidendi üheksakümnendate alguses. Ilusa poeetilise pealkirjaga näidendil on vaevalt paarkümmend lehekülge teksti, kuid üks oluline autori nõue – lavalt ei tohi kosta ühtegi äratuntavat sõna; hüüatused, nuuksatused, karjatused ja muu selline – palun väga! Tegevuspaigaks mõni Euroopa linnaväljak ja tegelasteks seda ületavad inimesed.

See on suur lavastus. Laval on paarkümmend näitlejat ning kümmekond mittekutselist näitlejat, neid saadab paarikümneliikmeline meeskoor. Iga kahe näitleja peale on üks kostümeerija. Grimeerijaid ja lavamehi on ühe etenduse teenindamisega ametis vast veidi vähem.

Oleme lavastust peaaegu nelikümmend korda mänginud. Paaril-kolmel suurel festivalil oleme etendusi andnud, Viinis käisime ja Amsterdamis mängisime Hollandi kuningapaarile. Kodusaal Hamburgis on tuhandekohaline.

Sedavõrd mastaapset lavastust on keerukas nii kaua repertuaaris hoida, isegi Thalia suurusel teatril. Kord pidi see juba kavast maha minema, aga trupp palus võimalust edasi mängida. Õigemini – trupiliikmed küll kogusid allkirju tüki mängukavas hoidmiseks, kuid neid ei läinudki vaja. Piisas trupi vanima näitleja, 1931. aastal sündinud Peter Maertensi selleteemalisest luuletusest, mida teatri intendant luges ning mille järel jäi lavastus mängukavva. Peter esitab iga etenduse eel trupile isetehtud luuletuse, millega ta meid kõiki sel õhtul teele saadab. Selline armas isetekkeline traditsioon.

Ja publik on alati ääretult tänulik, seisavad püsti, huilgavad ja kutsuvad üha tagasi kummardama.

Mida sulle andis vabariigi sünnipäeva kontserdi lavastamine tänavu veebruaris?

Iseasi, kuidas ma suudan lahendada vastuolu enda sees – näitlejana olen harjunud kuulama teisi enda ümber, aga lavastajana peaksin suutma olla see, kes ütleb lõpliku otsuse…

Kui see tehtud sai, tundsin suurimat rõõmu tagasiside üle, milles märgiti, et kontsert toimis ühtse tervikuna. Et see oli kontsert, milles muusika ja lavastus käisid ühte sammu. Võtsin seda kui tunnustust koostööle – töötasime tihedalt koos muusikajuht Erki Pärnojaga ja kunstnik Jaagup Roometiga.

Endale seadsin eesmärgiks pakkuda ühelt poolt muusikalistele ideedele lavastuslikku tuge ning teisalt lähendada kunstniku mõtet muusikaga. Olen Erkile ja Jaagupile vastastikku üksteise sütitamise eest ääretult tänulik. Rõõm koostegemisest pani mõtlema, et kui ühe lavastuse valmimisprotsess kulgebki sedalaadi vastastikkuse laadimise vaimus, siis võiks küll kunagi veel proovida.

Iseasi, kuidas ma suudan lahendada vastuolu enda sees – näitlejana olen harjunud kuulama teisi enda ümber, aga lavastajana peaksin suutma olla see, kes ütleb lõpliku otsuse… Ma annan endale aru, et peab olema keegi, kelle otsa selles töös neil hetkedel vaadatakse. Kui ma tahan seda tööd teha, siis pean see inimene olema. Harjumuslik kogemus paneb mind samas vaatama kõrvale, vasakule ja paremale ning küsima, mida teie arvate.

Sa võtad praegu vene keele tunde?

Richard III” loomiseks on meil aega vaid viis nädalat. Minule muudab töö raskemaks asjaolu, et nii töökeel kui ka keel, milles mängima hakkan, ei ole minu emakeel. Kui veel lisada, et see on värsstekst ning minu kanda on peaosa, ei peaks ma eelneva ettevalmistuseta selle töö sooritamist võimalikuks. Minu jaoks on see normaalne ettevalmistuse osa.

Kaks nädalat on proovide alguseni jäänud. Olen ootusärev ja hirmu tunnen ka. Ootan kohtumist lavastaja Sergei Potapoviga ning Vene Teatri näitlejatega. Nendega koos mängimine saab kindlasti põnev olema. Aga mis mind ees ootab, seda ma ette ei kujuta. Ilmselt on see suurim väljakutse, mida seni loometeel kohanud olen. Just võõrkeeles mängimise tõttu.

Lavakoolis õpetad lavakõnet?

Eile oli eksam. Tegime teise kursuse tudengitega intervjuusid. Tudengid said ise valida materjali. Olid nii intervjuud Marju Lauristini, Ain Kaalepi, Tõnu Viigi, Galina Grigorjeva ja Lennart Meriga kui ka usutlusi Eugene Ionesco, Michel Houellebecqi, Elon Muski, Donald Trumpi ja printsess Dianaga. Päris mahukas kava sai kokku, üle kolme tunni.

Lavakõnet anname koos Bert Raudsepa ja Christopher Rajaveeriga. XXIX lend – meie esimesed õpilased – jõuab suveks poolele teele. Tudengid oleme jaotanud lavakõnes paaridesse ja mõtte selleks sain Venemaalt – nii mind seal õpetati. Nõnda saab noor lavakõne ülesannete täitmise kõrval harjutada ka partneritunnetust, vastutustunnet partneri ees… Et nad võtaksid teatrikooli tõsiselt, sest teatrikool võtab neid tõsiselt. Mõtestatud arusaam töö tegemise tähendusest kujuneb kõrgkoolis.

Sa pidid minema ja ei läinud uuesti Lev Erenburgi juurde Peterburisse lavastajaks õppima?

Õppisin 2013. aasta septembrist 2015. aasta veebruarini Peterburi Teatrikunstide Akadeemias Lev Erenburgi kursusel. Läksime toona koos Hendrik Toompere juuniori ja Kristo Viidinguga lavastajaks õppima, kursus oli aga näitlejakursus. Nii jäid meil õpingud pooleli. Kursusekaaslased lõpetasid sel suvel. Läksin lõpuaktusele.

Pärast aktust sattusime Erenburgiga hetkeks teistest eraldi seisma. Ta ütles, et võtab kursuse, sedapuhku tõesti lavastajakursuse, mida talle eelmine kord lubati, aga ei antud. Ütles, et ta tahab edasi anda elu jooksul kogetut, omandatut, oma õpetajalt Georgi Tovstonogovilt õpitut. Et tal lasub kohustus ja vastutus õpitut edasi anda. Ja kui ta mõtleb oma ea ja vanuse peale, jääb see tema ainsaks lavastajakursuseks. Ilusti rääkis. Küsisin talt, et kui ma tuleks, kas ta võtaks mu. Erenburg vastas hästi lihtsalt, kergelt: “Kui tuled, siis võtan.” Andsin paberid sisse ja tegin katsed.

Mu soov oli pääseda õppima tasuta kohale. Minna nii, et Eesti riik (kultuurkapital ega kultuuriministeerium) ei peaks minu õpingute eest suuri summasid tasuma. Osalt oli see tingitud sõltumatuse ihalusest, ma ei tahtnud tunda end kohustatuna. Küllap tulnuksin nagunii tagasi nii õpetama kui lavastama, aga ma ei soovinud tunda selleks survet, ei välist ega sisemist.

Tegin katsed ära ja mul õnnestuski pääseda tasuta kohale. Samal õhtul, kui see selgeks sai, helistas aga Erenburg ja palus mul kohast loobuda. Tal oli kursusel vaid seitse tasuta kohta ning ta teadis, et minu õpingute eest saaks tasuda Eesti riik. Kui ma aga ühe tasuta koha ära võtnuksin, jäänuks temal üks andekas kohalik õpilane vastu võtmata, sest too ei jaksaks oma hariduse eest maksta.

Erenburg oli dilemma ees, oma palvega asetas ta mindki dilemma ette. Ma poleks osanud ette kujutada tema pakkumisest keeldumise korral ta kursusel õppimist. Niisamuti ei mahtunud mulle pähe mõte, et loobun väljateenitud tasuta kohast ning asun tasulisse õppesse.

Nii sai sellest otsus, mille mu õpetaja langetas minu eest. Minu teade selle peale õpingutest üldse loobuda tuli talle küllap üllatusena. Meie viimane vestlus jäi neisse päevadesse.

Kuidas sa Lev Erenburgi suhtud?

Ma ei tea, kuidas tema meie suhet kirjeldaks, aga vaatamata sellele, et ma õppisin tema juures vaid poolteist aastat, pean ma teda oma õpetajaks. Ingo Normeti kõrval. Ma õppisin temalt palju. Ta on minu jaoks olulisel kohal.

Teater on suurlinnade kunst, ütleb Lev Erenburg.

Jah, nõustun õpetajaga.

Eesti kui kirsiaed…

Lavastaja võiks suuta lause-paariga sõnastada, millest üks või teine näidend tema nägemuses räägib, mis lugu üks või teine materjal on. Tovstonogovi jaoks oli Tšehhovi “Kajakas” lugu sellest, kuidas andekad inimesed (Arkadina, Trigorin) võivad nii kõlvatud olla ja kuidas loomult head inimesed (Nina, Treplev) on nii andetud.

Minu jaoks on “Kirsiaed” illusioonidest loobumise lugu, neist lahti ütlemise, nende purunemise lugu. Kirsiaed on paik, millega sealsed tegelased saavad oma mälestusi seostada. Elu on muutunud, kuid kuni see paik on alles, püsivad illusioonid.

Me kõik tuleme oma lapsepõlvest. Ma olen Tallinnas mänginud jalgpalli platsidel, mille asemel nüüd on elamukvartal, majad. Kui ma neist paikadest möödun, taaselustuvad mälupildid. Üks platsidest oli Nõmmel, teine Kadriorus. Maa väärtus on ajaga muutunud, iseenesestki mõista.

Arhitektuuriajaloolane Mart Kalm unistas hiljuti, et kunstimuuseumid võiks olla kesklinnas.

Nõus. Esimesena tuleb pähe Pompidou keskus Pariisi südames, mis oma viie ja poole miljoni suuruse külastajaarvuga aastas on Prantsusmaa pealinna enim külastatavate paikade seas kolmandal kohal. Mida mitmekesisem linna keskosa on, seda põnevam elu seal käib.

Ma olen tänulik kõige eest, mis minuga juhtunud on, ning uudishimulik selle osas, mis mind ees ootab.

Noorel riigil ja noore riigi linnavalitsusel on kultuuri hüvangust lähtuvaid otsuseid keerulisem langetada. Raha on vähe ning kunst taandub kaubanduse ees. Aga rahanappus ei tohiks olla ainuke vabandus. Andsin üksteist aastat tagasi allkirja Sakala keskuse lammutamise vastu. Avaldasin kodaniku seisukoha. Hilisemaid debatte linnahalli tuleviku üle jälgisin juba apaatsemana.

Milline on su jaoks lahkuv aasta?

Olen sellel aastal Eesti peale rohkem mõelnud kui varasematel, vast oligi niisugune oma maaga kahekesi olemise aasta. Osalt tänu veebruaris Eesti Vabariigi 99. aastapäeva kontserdi lavastamisele, teisalt eesseisva “Saja loo” peale mõeldes. Inimestelt, kellega “Saja lugu” mind kokku on viinud, olen saanud midagi väga olulist, esmapilgul ehk sõnastamatutki.

Ma olen tänulik kõige eest, mis minuga juhtunud on, ning uudishimulik selle osas, mis mind ees ootab.

Žanriülene suurteos Eesti inimestest

Eesti Vabariigi sajandaks sünnipäevaks valmiv “Saja lugu” portreteerib Eesti inimesi fotodel ja muusikas ning nende endi sõnadega. Fotograaf Kaupo Kikkas jäädvustab saja eestlase näod ja paigad ning loob sellest koos dramaturg Laur Kaunissaarega ainulaadse fotoraamatu.

Helilooja Erki Pärnoja kirjutab mitmeosalise teose, mille lavastab Jaak Prints ja kus laval on “Saja loo” peategelased – sada eestlast.

Aastal 2018 on nende saja inimese seas kõige noorem kolmeaastane ja kõige vanem 103aastane. Osalisi on üle Eesti – Narvast Vormsini, Rõugest Palivereni. Igast kümnendist on kümmekond inimest. Mehi ja naisi on enam-vähem pooleks, neist igaühel oma värvikas lugu.

Kolmandik on veel jäänud pildistada.

Jaak Prints ütleb, et need on olnud väga südamlikud kohtumised. “Kuidas kogu seda ilu, vahetut olemist anda edasi pärast laval? Minu soov neile kõigile on, et nad tunneksid ennast nende nappide ühiselt veedetud päevade vältel hästi. Me kohtasime meest, kes pärast 1991. aastat pole Tallinnas käinud. Läks veidi aega mööda ja kohtusime mehega, kes pole pärast 1971. aastat Tallinnas käinud. Nüüd nad tulevad. See ei saa olema teater. Meil ei ole aega kaks kuud proovi teha. See ei ole lihtsalt üks kontsert. Sellepärast ei toimu see ainukordne kokkusaamine ka kontserdimajas, harjumuspärases kontserdikeskkonnas.”

***

Kontsertlavastuse “Saja lugu” maailma esiettekanne toimub festivali Jazzkaar avasündmusena 20. aprillil 2018 Noblessneri sadamalinnakus.

Jaak Prints

Sündinud 7. mail 1981 Tallinnas. Lõpetanud Tallinna Inglise kolledži (1999) ja EMA Kõrgema Lavakunstikooli (XXI lend, 2004). Täiendanud end Peterburi Riiklikus Teatriakadeemias Lev Erenburgi kursusel (2013–2014).

Töötanud näitlejana Vanemuises ning teatris NO99 (2005–2012). Oli aastail 2013–2016 jalgpalliklubi Flora tegevjuht.

Mänginud ligi 40 lavastuses, sh NO99 “ГЭП ehk Garjatšije Estonskije Parni” (2007), “Kuidas seletada pilte surnud jänesele” (2009), “Ühtne Eesti suurkogu” (2010), “The Rise and Fall of Estonia” (2011) ning “Kodumaa karjed” (2015).

Pälvinud 2007. aastal festivali “Balti teatrisügis” parima kõrvalosatäitja preemia (“ГЭП”) ning 2016. aastal Eesti teatri aastaauhinna parima meespeaosa eest (“Kodumaa karjed”).

Õpetab 2005. aastast näitekunsti nukuteatri noortestuudios.

Tuntud ka teleseriaalist “Riigimehed” ning valimisklippide sarjast “Valimiskool”, samuti filmidest “1944” ja “Vehkleja”.

Näitlejate Anu Lambi ja Sulev Tepparti poeg, näitleja Tõnn Lambi vend.

Lugu ilmus Maalehes. Pildistas Rauno Volmar

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga