Mait Joorits, Margus Groznõi ja Maarika Mesipuu-Veebel – Ojastu mõisahärra, Ojastu suurtaluniku poeg ja Ojastu mõisavalitseja tütar – ühevanused, haritud ja noored… ometi! Meenub Eduard Bornhöhe “Tasuja” ja muidugi ka  situatsioonid läinud suvel Jänedal mängitud Tiit Aleksejevi näidend “Imede aasta”.

Rakvere teater mängis Tallinnas Draamateatris Toomas Suumani näidendit „Viimase öö õigus”.
Pärast selle etenduse vaatamist ‒ teatri arvepidajate sõnul oli Tallinna külalisetendus kahekümne teine, tabasin ennast mõttelt, et kohe peaks korraldama teatrifestivali, mille ühel nädalal mängitaks ühel laval kõiki neid näidendeid, mis me ajalugu (kust me tuleme, kes me oleme) mõista püüavad.

Kus me oleme?
See ei ole ju niisama juhtunud, et just 2014‒2015 hooajal mängiti ja mängitakse Eesti teatrites nii palju me oma autorite kirjutatud lugusid eestlaseks olemise talumatust kergusest. Toon siin nüüd rea, millega Raivo Trassi lavastatud „Viimase öö õigus” seostub ‒ lavastused, mis me mina-pilti võiks avardada. Ugalas mängiti veel hiljuti Tõnu Õnnepalu näidendit „Sajand” ‒ seal on ühena teemadest kõneks siinsete mõisnike ja eestlastest aednike suhted. Draamateater mängib Indrek Hargla näidendit „Wabadusrist”, kus üsna läbivalt tegeldakse eestlaste eliidi tekkimise ja selle hädadega. Pärnus lavastas Kalju Komissarov Mart Kivastiku näidendi „Vares”, taas teemaks võim ja vaim, luuletused ja raha.
Sellesse juba väärikasse ritta lisandub sellelgi suvel Draamateatris mängitav Raimond Valgrest inspireeritud lugu „Laul, mis jääb”. Ja muidugi kuuluks selle „ideefestivali” kavva Mart Kase kirjutatud ja lavastatud lugu „Eesti ajalugu”, mida mängiti Vabal Laval ning mis nooremapoolsel publikul ennast ja ehk meidki mõista aitas.
Kui siia näidendite kõrvale nüüd panna Andrus Kivirähki romaan „Rehepapp”, Valdur Mikita rahvuse enesetaipamise luud ja „Lingvistilise metsa” loetavus, ka Kristiina Ehini otsingud põrandavärvikihtide all olevast maailmast, kus kauges külas ei ole pangaautomaati…

Üks kask meil kasvas…
Rakvere lavastuse juurde tagasi minnes: sealseks muusikaliseks läbivaks motiiviks on me rahvalikuks laulukski peetav „Üks kask meil kasvas õues…”. Toomas Suuman kirjutab selle tegelikult Franz Schuberti laulu „Der Lindenbaum” („Pärnapuu”) üsna irooniliselt näidendisse ja meie ajalukku sisse. Pole ju juhus, et selle loo peategelase nimi on Heinrich von Linden. Peategelast mängib vabakutselise näitleja tee valinud Mait Joorits. Seda Balti aadlikku, koos eestlastega üles kasvanud ja koolis õppinud, hiljem Vabadussõjas Eesti riigi eest võidelnud ja Wabaduse Risti saanud tegelast mängib Mait Joorits just nii, et tema siseheitlused laval teda ennast puudutavatena tunduvad elus. Mulle näib, et just siin on vana teatrihunt Raivo Trass ja noor näitleja teineteist loominguliselt inspireerinud ja heas mõttes organiseerinud.
Toomas Suuman on kindlasti kõige teatritargem näitekirjanik Eestis. Pole teatris ametit, mida ta poleks pidanud. Mul on tunne, et lavastaja Raivo Trass on oma elu- ja teatritarkuses Suumani kirjutatus olevat lavastaja mõttelendu pisut kärpinud. On lugenud ja lavastanud just mõtteid, psühholoogilist liini ja hoidnud tagasi väliseid efektitsemisi, mis Suumani näidendis üsna üheselt olemas.

Härra tahab koju

Heinrich von Linden, Ojastu mõisahärra – Mait Joorits.

Üks näidendi ja lavastuse mu jaoks ilusamaid stseene on see, kui härra Lindeni armastatu Anna Laugats ‒ Maarika Mesipuu-Veebeli lehvivas-jõulises esituses, härrale teatab, et abiellub hoopis Toomaga (Margus Grosnõi mängib selle poisi valusalt katkiseks, just eetiliste valikute küüsis olevaks meheks). Härra, kes on eestlaste poolt sisuliselt paljaks varastatud, küsib, kas mul üldse veel midagi on. Mõisavalitseja, üks paljaks varastaja Jüri Laugats (Eduard Salmistu mängib selle tüübi vastikult usutavaks ja üsna vastikuks; samas kui ennast selle valitseja rolli panna, siis kohe oleks samasuguste valikute ees ja ilmselt samasugune) siis ütleb, et näed, siin on sul veel mets, mille saad maha müüa. Ja härra mõtlemata kingib selle metsa abiellujatele. Kuidagi nii see jõudis, et just see teeb härrast härra, see tegu, taolised teod.
Tähtis ju seegi, et see härra ei taha olla härra, kes valitseks peksu ja hoolimatusega. See härra tuleb Eestisse selleks, et tulla koju. Berliinis, kust ta tuleb, on liiga palju võõraid.
Toomas Suuman on üsna julgelt ajalukku sisse toonud me tänasesse päevagi ulatuvad viited, näiteks suure kujundina mõjuv Vabadussõja kangelasest aadlik oma maamõisas, kodus, püss käes. Ootamas, mil raudtee-ehitajad ta kodust läbi sõidavad, et turbarabasse jõuda.
Dramaturgiliselt ja ka näitlejavalikult on ülitäpne Ojastu mõisahärra vaim ‒ Georg von Linden, keda mängib näitleja Arvi Mägi. Suurepärane osatäitmine oma kunagises koduteatris.
Tulen tagasi mõtte juurde korraldada Eesti ajaloost lähtuv, eestlaseks olemise teatrifestival. Selleks veel mõned märksõnad, mis nopitud „Viimase öö õigusest” ja mis kannavad meie iseolemise mõtet edasi ehk: hirm, töö, allumine, raha, armastus, haridus, sõda, võõras, oma, november, jõulud, pulmad, varastamine, allumine, isad, pojad, tütred, kaumine, uuestisünd…
Küsimus kellele jääb viimase öö õigus, tundub mulle tänases maailmas, üha täpsem?

Toomas Suuman „Viimase öö õigus”

Lavastaja Raivo Trass
Kunstnik Jaak Vaus

Mängivad:
Tõnis Rõuk, Ojastu suurtalunik – Tarvo Sõmer
Toomas Rõuk, tema poeg – Margus Grosnõi
Jüri Laugats, Ojastu mõisavalitseja – Eduard Salmistu,
Anna Laugats, tema tütar – Maarika Mesipuu-Veebel
Heinrich von Linden, Ojastu mõisahärra – Mait Joorits
Georg von Linden, endise Ojastu mõisahärra kummitus – Arvi Mägi.
Esietendus 19. IX 2014 Rakvere teatri väikeses majas.

„Viimase öö õiguse“ lavakujunduse autor on Jaak Vaus. Kunstnik küsib koos autori, näitlejate ja lavastajaga: Mis teeb majast kodu? Kas vana pisiske lagunev mõis võib peatada „progressi“ või tuleb see pikema jututa kiirongi teepealt eest koristada? Kas me peame mäletama ja hoidma või unustama ja surema, et elada…

Fotod Siim Vahur Tallinna Linnateater