Eto zhizn, eto karma – privet, gorod Narva

Vaatasin Narva Vaba Lava selle hooaja ja kogu 2019/2021 Vaba Lava kuraatorprogrammi avalavastust „Lõhe” hoopis Tartus Eesti Rahva Muuseumi teatrisaalis.

Ei oska öelda, kumb objekt suuremat tähelepanu on saanud viimastel aastatel – kas Narva või Tartu uhke muusemum.Vaatasin ja kuulasin pärast lavastuse nägemist veel kord Nublu ja Gameboy Tetrise hitti Narvast. Kinnitust sai mõte, et üks õnnestunud armastuselaulu muusikavideo teeb integratsiooni vallas ära suurema töö kui mis tahes poliitilised ja kultuurilised institutsioonid aastatega kokku.

Kirju meelega linn

Lugesin kusagilt seda ka, et kõnealuse muusikavideo režissöör on Marta Vaarik ja mõtlesin palju õnne, Andrus. Videot iseloomustab mu jaoks kõige paremini sõna kirju ja tõtt öelda just sellise mulje Narva ja narvakad seal käies jätnud on. Narvas on veel seda alles, mis ei ole keskmine Euroopa. Mu meelest tuleks seda seisundit alles hoida ja mitte lasta linna muutuda pügatud muruga, heaolu ülekülluses vaevlevaks tavaliseks Eesti linnaks.

Ma arvan, et see oli Narva Vaba Lava avamise aegu, kui Rein Lang Narvast rääkides juhtis lausa piltlikult tähelepanu sellele, mis on selles linnas probleem. Ta näitas ja küsis, kas olen tähele pannud, et Narva viiekorruseliste kortermajade alumise, kauplusteks ja muuks avalikuks tegevuseks mõeldud korruse aknad on enamuses kinni löödud. Seal ei sünni midagi. Ja tõesti, panin tähele, et Narva samuti laiab suurte marketitega. Ja ometi on neil seal veel alles mastaap alles hoida seda, mis päris. Kreenholm kompleksina, kui seal muidugi euroremonti ei kavatseta teha, vaid hoitaks alles võimas ja esteetiline tööstusarhitektuur. Ma ilmselt, nagu suur osa eestlastest, ei oleks sinna imesse sattunud, kui poleks Tartu Uue Teatri „Kremli ööbikute” lavastust.

Nii nagu Nublu Narva hitt on kahes keeles lauldud, niisamamoodi on üles ehitatud kolm Narva Vabas Lavas sündinud lavastust.

Jarek Kasar rääkis loo, kuidas Jekaterinenburgis, mis on Siberi rockmuusika pealinn, tuli teda ja truppi Narva Vaba lava etenduse „TRANSIIT. Peatage muusika” eest tänama vana rokkar, kes rääkis pika jutu vene keeles. Jarek siis tunnistas talle, et „ne ponimõmm”. Mees olla väga üllatunud, sest Jarek selles lavastuses räägib pikad jutud just vene keeles. No muusikud said ikkagi omavahel jutule, see on muusikute hea omadus üle ilma.

Ühendavad lood

Aga siia tõin selle loo näitena, kuidas Narvas sündinud lavastusi, ka „Minu Eesti vanaema” ja nüüd „Lõhe”, mis muide on sündinud ühes võtmes – lavastab vene lavastaja ja mängivad eesti näitlejad –, on mitmel moel püütud teha vaadatavaks ja mõistetavaks nii eestlastele kui venelastele. Ühine on ka see, et kõik kolm on dokumentaallavastused. (Paratamatult tuleb pähe küsimus, kas Nublu „für Oxana” on dokumentaalne. On see ainult fantaasia, et eesti poiss armub venelannase Narvas, või…? Või see polegi tähtis.

„Lõhe” eesmärgiks, nagu kirjutavad tegijad, on mõista, kuidas piiri tekkimine 1990. aastate alguses peegeldus Narva ja Ivangorodi elanike saatustel. Teatritrupp, mille koosseisus olid nii Venemaalt kui Eestist pärit näitlejad, tegid intervjuusid Narva ja Ivangorodi elanikega, kelle lood said dokumentaalse lavastuse monoloogideks, mis lavastuses kõlasid nagu kajana kahekordselt. Nimelt: kui rääkija rääkis eesti keeles, järgnes sellele kohe venekeelne tõlge ja vastupidi. Ma usun, et kui lavastus saab mängukordasid juurde, hakkab see paralleelkeele nipp veel säravamalt elama.

Ja teinegi uhke vormivõte on lavastuses – näitlejad astuvad lavale ja sealt ära läbi tapeetseina, mis on nagu piir kahe linna, kahe meele vahel. Tapeetsein on ühtlasi videoekraan kus näiteks räägivad Venemaa näitlejad, kes projektis osalesid.

Ma – ja tunnistan kohe, et see võib olla minu intuitiivne mõte vaid – lugesin lavastusest välja selle, et mitte piirivalvurid Narva jõe Sõpruse sillal ei tekita Narva ja Ivangorodi erinevas vanuses inimestes lõhet, vaid mõttemaailmade lõhenemine on tekkinud sootuks sügavamal psüühika peidus olevatest lugudest.

Panen Nublu „für Oxana” ja kolm Narva Vabas Lavas sündinud lavastust oma peas ühte pakki, mis aitab mõista maailma ja inimesi. Nublul ratsutab valgel hobusel printsess.

Lõhe”

Lavastaja: Juri Kviatkovski

Valguskunstnik Priidu Adlas, kunstnik Ksenija Peretruhhina, dramaturg ja videokunstnik Julia Išakova.

Laval: Jekaterina Novosjolova, Martin Kõiv, Piret Simson, Eduard Tee, Dan Jeršov, Ott Kartau. Video vahendusel osalevad „Masterskaja Brusnikina” näitlejad.

Novembris näidatakse „Lõhet” Vabal Laval ka tallinlastele. Moskvas on novembris samal materjalil põhineva lavastuse „Piiripealsed seisundid” esietendus. Meie näitlejad osalevad seal video vahendusel. Lavastajaks on ikka Juri Kviatkovski.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga