Elusad järelehüüded

Ajakirjanik Raul Ranne käis külas. Ajasime juttu ilmunud “Surnute raamatu” valguses. Hiljem jalutasime Raikküla mõisnike Hauametsas, see andis hääbuva hiilguse kõigele.

Pildistas Eero Vabamägi. Lugu ilmus Postimehe Arteris. Meeldiv oli.

Ajakirjanik ja teatrikriitik Margus Mikomägi on aegade jooksul eri väljaannetes avaldatud järelehüüetest ja mõjukate lahkunute mälestuseks kirjutatud tekstidest kokku pannud «Surnute raamatu», mis hoolimata kõhedast kõlast äratab ellu helgemad mõtted lahkunud suurkujudest.

Sõites Raplamaale Mikomäe maakodusse, meeles eelmisel õhtul «Surnute raamatust» loetud tekstid, mõtlen, et järelehüüe lahkunule ei pea olema sugugi imal ja silmakirjalik. See võib olla kaugelt enam kui formaalne ja puine nekroloog. «Surnute raamat» sobib tegelikult päris kenasti samasse ritta, kus on ees Voldemar Panso kirjutatud «Portreed minus ja minu ümber» ja ka Heinz Valgu mitte väga ammu avaldatud «Poisid! Viige mind siiski jaoskonda!». Sest tekstid selles on tundliku sulega kirjutatud väikesed portreed autorile ja küllap paljudele teistelegi olulistest inimestest. Ja ajast, milles nad elasid.

05.05.2020. Raela, Raplamaa.
Margus Mikomägi.
FOTO: EERO VABAMÄGI/POSTIMEES

Niisiis, istume Mikomäe maamaja hoovis mõnusaks istumiskohaks sätitud kuuris, uksed kevade poole pärani lahti, ning räägime asjast. Et miks ta eri väljaannetes ilmunud järelehüüded ja mõtisklused ikkagi kaante vahele kogus ja raamatuna avaldas?

«See on suurejooneline jutt, mis ma nüüd räägin, aga ilmselt olen kantud vaimust, et midagi ajakirjanduses ilmunust peab kauemaks alles jääma. Ma ju ei kirjuta ju üksnes järelehüüdeid ega kirjuta ka kõiki tekste mõttega, et vaat see on nüüd igavikuline ja jääv… Aga samas, miski mu sees ei lase kirjutada lugu lihtsalt loo enda pärast. Pean tunnistama, et ei ole ma ka selgeks õppinud näiteks raha pärast kirjutamist. Ei oska ega saa. Nii on ka need samad järelehüüded pigem portreed – lühikesed, isiklikud ja emotsionaalselt läbitunnetatud portreed. Raamatus pole ühtegi inimest, keda ma poleks mingit pidi teadnud või tundnud. Tõsi, nende seas on mõned, keda arvasin tundvat loomingu kaudu ja see looming on mind puudutanud. Vaata, vananemise valu ja vananemise võlu on paraku see, et inimesed sinu ümbert kaovad…»

Mida aasta edasi, seda rohkem neid kaob.

Just nimelt. Ja mu tagasihoidlik mõte oli, et kui lood nendest inimestest on koos ühes raamatus, mitte eri lehenumbrites laiali, siis on nad alles ka kolmekümne aasta pärast. Mine tea, äkki keegi leiab mu raamatu, loeb… Ja märkab, et oli põlvkondi ja inimesi enne teda. Mõistab, et on enne teda oldud ja loodud.

Mainisid, et paljud inimesed, kellest oled kirjutanud, on sulle lähedalt tuttavad. Mu meelest on just lähedase inimese lahkumisel üsnagi keeruline end kokku võtta, et järelehüüe kirjutada.

Võin kinnitada, et siin raamatus on tõesti tekste mulle väga lähedastest inimestest. Kui sa küsid, kui kerge või raske see on, siis… Ütleme, et üsna mitmed lood on tekkinud kohustusest, kus ma tunnen, et kui mina ei kirjuta, siis kes veel. Järelehüüe võib ju olla tuim ja formaalne, aga ükski «Surnute raamatu» kaante vahele jõudnud tekst ei ole formaalne. Need inimesed, kellest kirjutan, ei ole elanud formaalset elu. Nad on elanud! On elanud pühendunult. Ja nii olen ma püüdnud tekste neist kirjutada…

(Mikomäe mõte jääb korra pidama. «Hoo! Linavästrik! Pole teda sel kevadel siin hoovialal näinudki. Väga hea!»)

Ütled, et raamatusse on kogutud lood nendest, kes on sulle isiklikult väga korda läinud.

Arvan, et ega ma väga teistmoodi ei oskagi kirjutada.

Kujutad sa ette, et kirjutaksid järelehüüde kellestki, keda ei tea, ei tunne?

Ju vast on võimalik lugeda ja uurida ennast sellesse inimesse. Proovida ta nö avastada enda jaoks. Põhimõtteliselt on see võimalik. Aga selleks on muidugi aega vaja… Praegu jäin mõtlema, et need lood, mis raamatusse on kogutud, on ju samuti eri kiirusega kirjutatud. Mõnda on olnud vaja kohe, sest näed, leht on kohe trükki minemas. Mõne teise järelehüüde kirjutamisel on olnud aega terve nädal mõelda, põdeda, läbi elada…

(Mikomäe jutt katkeb taas. Kuurialusesse põikab kärmel lennul sisse järjekordne lind. «No kes see nüüd oli? Pääsuke! Pääsukesi ootan ma ka juba tükk aega… Igal kevadel nad käivad korra läbi. Võimalik, et kunagi oli siin pääsukese pesa. Enam mitte. Aga vaatamas käivad nad siin ikka.»)

Vaatan, et suhtled lindudega sama isiklikult nagu tegi seda Kalju Komissarov – üks neist, kellele oled järelehüüde kirjutanud. Ka tema pidas kevadeti väga oluliseks koduhoovi saabunud linde märgata ja kõiki neid tervitada.

Kuigi Kalju läks mulle väga korda, siis selles pole temaga küll kuidagi kokku leppinud. Aga kui mõelda, siis täpselt nii see ongi – kevadel saabuvate lindude märkamine on ju väga oluline. Nagu omad lähedased naaseks pika äraoleku järel koju.

(Siin jääb Mikomägi pikemalt rääkima kevadel kuldnokkadele püstitatud uuest majast: «Kujutad ette, kuldnokk ei taha sinna sugugi minna. Nüüd on ennast sellesse majakesse sättinud kaks kärbsenäppi. Praegu käib seal üks suur pulmalend.»)

Kas sa jääd lähedastega, kes siitilmast lahkuvad, mingil kombel edasi suhtlema?

Kui suhtlemine tähendab seda, et mingitel hetkedel mõtled, kuidas too lahkunu oleks sellesse või teise asja suhtunud…? Või mida me oleks neist asjadest omavahel rääkinud?

Umbes nii, jah.

Ses raamatus on küll inimesi, kellele ma aeg-ajalt ikka mõtlen. Võtame või Heino Kiige… Keda ma muidugi teadsin, aga ei tundnud liiga lähedalt.

Ma mõtlesin, et võtad jutuks näiteks Andres Ehini.

Ei no Ehin oligi väga lähedane, sest ta oli siin, Raplas. Andrese peale mõtlen ma võib-olla isegi liiga tihti, sest tunnen temast jätkuvalt puudust. Juba sellestki, et ta mulle Rapla vahel juhuslikult vastu tuleks. Aga Heino Kiigega oli see lugu, et ta oli mu agronoomist isa üks lemmikkirjanikke. Vaieldamatult! Olen minagi mingil ajal lugenud kõiki Kiige romaane mõistmaks, miks ta mu isale nii hirmsasti meeldis. Vaata, mu isa oli võrdlemisi kinnine tüüp ja eks mingil hetkel tahtsin aru saada, mida ta mõtleb ja tunneb. Ei saa öelda, et see teadmine iseenesest oleks meid väga lähendanud, aga hakkasin isast aru saama küll suuresti tänu Heino Kiige juttudele.

Arvo Kukumägi, kes on ju samuti üks neist, kellele oled pühendanud järelehüüde, rääkis omal ajal mulle, kuidas tunneb vahel vastupandamatut vajadust minna kalmistule armsate kadunukestega suhtlema – oma isaga või Urmas Kibuspuu ja Jüri Krjukoviga näiteks.

Tean teisigi, kes tõepoolest käivadki kalmistutel suhtlemas. Ja saan neis vägagi aru. Ma ise suhtlen pigem mõtetes.  

Ei kahtle kellegi talendis, kellest raamatus kirjutad. Enamasti on need tuntud teatriinimesed. Aga oskad sa öelda, mis põhjusel on just need inimesed sulle kallid ja olulised? On neil miski ühine omadus?

Raske on sellest loosungitega rääkida. Üks kindel omadus, mis kõiki neid inimesi ühendas, on loomingulisus. Aga ennekõike inimeseks olemine.

Võib ju olla, et on küll hea näitleja või suurepärane lavastaja, aga muidu elus mölakas. Tunnen ka selliseid. Aga neist, kellest kirjutan, ei olnud ükski selline. Need inimesed ei olnud mölakad. Nad nägid maailma natuke laiemalt kui miski kitsas igapäevaelu. Vaatamata kõikvõimalikule elulisele survele, mis meid me elus paratamatult saadab – olgu selleks raha- ja olmemured, miski muu elutraagika –, suutsid nemad säilitada väärikuse. Suutsid jääda inimeseks. Ja see on vägev. Olen ikka mõelnud, et nende inimeste lahkumine muutis mind. Just nimelt, nende elu mõjutas ja lahkumine muutis mind

Ja mõnda neist jääd pikalt igatsemagi?

No ikka. No kuule, ses raamatus on kaks lugu… üks mu emast, teine isast, ikka mõtled, miks ma ei osanud neid nende eluajal näha. Miks ei osanud nende käest teatud olulisi asju küsida. Muidugi tunnen ma neist puudust. Näiteks aastate lisandudes märkan üha, kuidas mingid asjad minus lähevad vägagi isa moodi. Mitte et see mulle pööraselt meeldib, et olen aina enam oma isa moodi… Nii lihtsalt on. Ja siis mõtlen, et oleks pidanud isa käest küsima, miks tema nii käitus. Ja kas see on kusagilt kaugemalt päritud iseloomujoon meil.

Aga kui nüüd rääkida neist teatrimaailma suurustest, kellest kirjutad… Kõlab vast pisut klišeelikult, aga kas nende lahkumise järel oled tundnud, et maailm pole enam endine?

Aeg-ajalt küll. Ja tead, nii ju ongi. Oskan ka öelda, miks nii on. Oleme jõudnud aega, kus suured ei ole enam suured. Kui võtta teatri näide, siis tänapäeval pole ju Kaarel Irdi või Voldemar Pansot, kes ajasid küll omavahel jonni, aga tegid siiski suuri asju. Üks Tartus ja teine Tallinnas. Olid vaieldamatud autoriteedid nii omas ringkonnas kui ka tegelikult tunduvalt-tunduvalt laiemalt. Neis oli pühendumine ja oli mõju. Tänapäeval ei ole taolisi tüüpe enam võtta. Kusjuures see pole üksnes Eestis nii. Ka maailmas pole suuri. On küll tohutult palju suurepäraseid näitlejaid, lavastajaid või minu poolest teadlasi, aga nende seas pole neid, kes vajadusel ütlevad. Ja et neid ka kuulatakse.

Öeldakse ju, et praegune aeg ei tunnista autoriteete.

Paraku. Paraku näeme üha väärikuse ja autoriteedi taandumist.

Su raamat aitab mõnelgi neist kauem meeles püsida.  

Aga see oligi eesmärk – et nad jääksid kauemaks. Ja ka see aeg, mil nad olid, püsiks kauem.

05.05.2020. Raela, Raplamaa.
Margus Mikomägi.
FOTO: EERO VABAMÄGI/POSTIMEES

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga