Eile nägin ma Eestimaad

Kummaliselt mõjuv õhkkond on praegu mu jaoks me riigis. Üks, mida enda juures märkan, on terav vastumeelsus igasuguse labasuse suhtes. No ja siis see teine pool – ilu muudab meele hellaks.

Peibutusvõistlus

Sattusin pühapäeval Haapsalus Ameerika autode paraadi sisse. Lõppematu autode rong sõitis Kiltsi lennuväljale. Keegi ütles, et seal peetakse kiirendusvõistlust. Sain autoaknast vaadata Ameerika lippe läikivatel rauast iludustel ja ka seda, kui palju inimesi oli teede ääres seda vaatamas. Panin tähele just lapsi. Iseloomulik see, et enamusel kümnetest oli käes nutitelefon ja nad midagi filmisid. Täiskasvanud seda vähemalt nii märgatavalt ei teinud.

Et lugu, millest räägin, selgem oleks, pean ütlema, et Ameerika autod ja selle kultuuri austajad sõitsid Haapsalu linnast Kiltsi lennuvälja poole, meie Kiltsi lennuväljalt kodu poole Raplas. Mu mõte kuskil seal alateadvuses tegeles mängu ja mängulisusega. Eestimaa mastaabis.

Päev tagasi seisin Peipsiääre valla Ranna külas. Seal oli Eesti kooliteatrite suvelaager. Selline vaba ja mänguline. Nüüd hommikul, otsides õiget teeotsa, kust keerata Kiltsi lennuväljale Eesti jahimeeste suvelaagri (kokkutuleku) paika, jõudsime korraks Rohukülla. Ühe suure vee äärest teise veel suurema vee äärde. Vee ääres olev on oma maa, vete vahel oma rahvas. Rannal teatrilaagris oli ehk paarsada noort inimest, Kiltsi lennuvälja jahimeeste seltskonnas üle viie tuhande inimese ikka.

Kuidas see Juhan Liiv kirjutas: „Eile nägin ma Eestimaad!/ Põõsastikud ja võsad kõik/ suikumise ja näotuse paik,/ vaimuilm nii hämaras, vaik –/ eile nägin ma Eestimaad!”. Seda Juhan Liivi pilti enam pole meil. Õigemini on, aga see ei domineeri. Kui just mitte see vaikiv vaimuilm. Luuletaja kindlasti ei mõelnud kirjutades neile, kes võiksid kirjutada ja rääkida, aga vaikivad…

Ühel päikeserohkel varahommikul vaatasin oma punast kassi, kes omakorda keskendunult aknast välja vaatas, ja mõtlesin sellele, et äkki elu ongi hoopis film ja mina koos oma kassiga tegelane selles. Kes seda filmi võiksid vaadata?

Näite mäng

Nägin jahimeeste kokkutuleku hommikul peibutusvõistlust. Enne ei teadnud ma sellest tuhkagi. Kümmekond täiskasvanud meest, enamus kihvtides jahimehekaabudes, istus laval, oodates oma esinemisjärjekorda. Lava ees, esinejate poole seljaga, istus kolmeliikmeline žürii. Ja jahimehed siis tegid järgi hirve ja šaakali häält. Seal on omad nüansid, tehti järgi noore pulli otsimishüüdu, ärritunud pulli hoiatust, keskealise pulli häält karjas, vana pulli otsimishäält, kahe pulli võitlushüüdusid, pulli häälitsemist peale paaritust.

Mõtlesin jahimeeste peibutusvõistlust kuulates-vaadates sellest, kuidas nood on harjutanud, nagu head näitlejad seda teevad. Võimsad hääled meestel! Nagu mõned unistavad ilma võimenduseta üldlaulupeost, mõtlesin ma sellest, kuidas see peibutamine kostuks ja mõjuks looduses. Ajasin paari jahimehega juttu, kes ei võistelnud, ja need muidugi üsna kavala irooniaga ütlesid, et selleks, et kiimas hirvepulli häält järele teha, tuleb seda looduses kuulata. Ja muidugi tuleb selleks, et kuulda, metsas konnata. Jahimehed muidugi viitasid sellele, et tänapäeval aitab hääli järele teha mitte kõikvõimas mets, vaid kõikvõimas You-tube. See muidugi ei vähenda järeletegijate näitlejameisterlikkust.

Juuli lennuvälja peal

Pärast jahimeestest näitlejate lavalt maha astumist astusid sellelesamale lavale Lauri Saatpalu ja Peeter Rebane. Oma häältega. Peibutasid mind ära. Kuidagi päriselt. Kell oli 11 hommikul. Ja kui Lauri siis pisut hommikuuniselt alustas, et käib paljajalu lume peal ja linn, kus inimesed sees, sillerdab kauguses, olin müüdud mees. „On tunne nagu täna küll, keegi ei surma saa,” laulis Saatpalu jahimeeste kokkutuleku hommikul. Ta ei teinud liigseid liigutusi ja ta teadis, mida räägib. Teadis, mida mängib. Nad Peetriga mõlemad mängisid ja see tund kuulata-vaadata ei olnud raisatud.

Vahest vaid hetk enne selle laulmise algust rääkisime loodusemees Val Rajasaarega linnulaulust ja ta ütles, et teab inimesi, kes tunnevad linnulaulu järgi linde ja on lindudele just hääle järgi oma nimed pannud. Ametlikud nimed neid ei huvitavatki.

Linnud ja loomad ja putukad kõik mängivad, et olla päris. Mis siis inimestelgi muud üle jääb. Inimestel muidugi on raskem, neid õpetatakse ka võltsmänge mängima. Ja raske on olla päris aus laval ja elulaval. Saatpalu ja Rebane on. Siirad ja iroonilised ühekorraga. Vähemalt sellel hommikul minu jaoks. Ja keegi ei surma saa.. – muusikalise kuju võtnud peenus. Šveits Eestis (kui mõtelda loo pealkirjale „Šveits”).

Nõgesed õitsevad

Enseväljendamise vajadus on ilmselt meisse kõigisse sisse kodeeritud. Lilled ju ka õitsevad. Ja nõgesed õitsevad. Kuidas inimesed õitsevad? Üks selline pilt Peipsi äärest, kooliteatrite suvekoolist Rannal.

Lianne Saage-Vahur istub, no ütleme aidatrepil ja kuulab esinemas Uku Uusbergi. Uku räägib oma kogemuste pealt nii ühiskonnas sündivast kui teatri tähtsusest. See on 24. kord Ranna suvekooli. Uku on olnud koolipoisina seal osaline ja Lianne on seda koosolemist ja otsavaatamist 24 aastat vaimselt ja praktiliselt vedanud. Mõtlen, kas siin sõnad ongi tähtsad. Piisab, et tead seda teed. Tead, kus mati all on õnne võti. Kuidagi selline mõte jääb saatma, et suurim rõõm on jagada rõõmu. Kõigil ja kõigel. Meele olu. Et see meeles püsiks ka 2019. aasta suvel

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga