Eesti vabariik on abielus kullast naisega

  Margus Mikomägi

Me peaks hakkama oma rahvalaule kriisiaja pilguga hindama. Tänaseks on Eesti vabariigi sepad me riigist tagunud kuldnaise. Naine on seega ilus ja säravgi, aga armastada teda ei saa. (Mis muu see maailma viie rikkama riigi hulka saamine ja tahtmine ikka on, või võib täna juba öelda, oli.) Üks Soss-sepa lugu on kah maailmas liikumas, ehk eesti juurtega jutt. Ja kilplasedki on me rahvapärimuses pilatud ja armastatud.

Tööpuudus kasvab (loe: töökohti jääb aina vähemaks), sest normaalseks peetava ühiskonnaelu eeldusi ei ole veel kõne alla võetud. Inimesed, kes lasid ühiskonna kriisi joosta ja seletavad üksteise võidu, et süüdi ei ole mitte keegi, peaksid oma tublidust tõestama edaspidi kuskil mujal. Karta on, et see, paraku asendamatu, meede ei ole paljudele veel vastuvõetav,“ kirjutab ühiskonnatark Ülo Vooglaid täna, kirjutas ja on rääkinud aastaid.

Veel vanem kui Vooglaiu teadlasetarkus on me rahvalaul “Kuldnaine”. Sest laulust on mitmeid versioone, aga põhisõnum selline: Mees laseb külasepal endale kullast naise sepistada, viib tolle koju, veab voodisse, läheb kullaga koos magama. Ja siis avastab, et see pole see. Kullal ei ole keelt suus, meelt peas, südant ka ei ole rinna all.

Need kolm asja siis jäävad vajaka inimeseks olemisest. Imelik on teada, et me esivanemad sellest aru said. Lisaks tegid nii ka, et see pärimus meieni on jõudnud. Pärimus jõudis, aga mõistmine mitte. Ikka me kuulame võõraid tarkusi ja kummardame neid, oma kujundikirevas regilaulus kordustega toonitatut aga mitte. Me oleme suutnud need suust suhu, peast pähe lauldud laulud üles kirjutada, kirjastada, me oskame neid lugeda, aga mõista ja selle järgi elada ei suuda. Pärimusmuusika on nii au sees, et ega ükski me riigi tähtsatest meestest öelda ei julge, et seda tilulilutamiseks peab, teod aga näitavad teist.

Tarka meelt pähe, head sõnad suhu ja süda rindu, need on väärtused, mida peaks hoidma, kandma ja kuulutama häbenemata, igavesti. Aga kus sa sellega, selleks, et raha oleks, valetatakse, varastatakse, mahhineeritakse, unustades inimeseks olemine. Meil Meelis Atonen eelistas riigi teenimise asemel kulda müüma hakata.

Ülo Vooglaid kirjutab nõnda: „Eestit ja meie naabermaid tabanud kriisi põhjustest on Ameerikas väike osa. Petuühiskonna olemus hakkas Ameerikas esimesena avalikuks tulema. Kas võib olla kindel, et rahakeskses ühiskonnas suudavad paljud suuremeelselt käituda? Eelarve kärpimine oli mõtlemisvigade ja ühiskonnateaduslike uuringute puudumisest tingitud vigade silumine. Eelarve kärpimised ei saanud avada uusi võimalusi produktiivseks tegutsemiseks.“

Selle aegadetaguse “Kuldnaise” laulu Kolga-Jaani ülekirjutuses lõpetab laulik külma kulla laulu nõnda: „Võtsin kirbuga kõnelda, / lutikaga lüia lusti. / Kobistan vana kasukat: / sooga piän mina elamä, sooga piän mina olema. /“ Moraal siis, et kui kulda armastad, saad lõpuks vana kasuka. Vana kasukas on see, mis meile peab sooja andma, muud üle ei jää.

Me kriisi on arukad nimetanud ühiskonnakriisiks, ka kultuurikriisiks. Valitsus aga siiamaani mässab majanduskriisiga. Taas sesse lugude maailma põigates, millest ehk oleks tulnud ammu õppida… Sööb Suur-Peeter praegu koos Väike-Peetriga tolle leivakotti tühjaks. Mida teha, et Suur-Peeter, kui väiksema leivakott tühi, oma kotisuu avaks? Petturist Suur-Peetrit peaks muidugi raputama, sest muidu ta sellest aru ei saa, et on pettur. Seega väike peab suureks saama ja sellega on kiire, kiire.

Kuidas lõpetada abielu kuldnaisega, kas üldse on enam lootust, et kusagil on luust ja lihast naine, kellega abielluda, elada ja lapsi saada, neid kasvatada, õpetada ja neile see maailm, kus me elame, puhtamana ja paremana elamiseks anda?

Kuldsuu, kuldaväärt, kullake, kuldne… Ei mullast sul olegi enam suurt lugu, kui kõndima õpid parkettide pääl, siis ununeb loodus ja loomise lugu ja ununeb esiisade hääl – nii laulis Hando Runnel läinud sajandi seitsmekümnendatel.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga