Dmitri Mohhov, ptitsa iz našei stai*

 


* Dmitri Mohhov meie parve lind. Haapsalus.

Me püüame Valgevene teatrikunstniku Dmitri Mohhoviga (68) teineteisele kirjeldada aega, milles elame. Dialoogid on pikkade pauside, katkestustega, need jätkuvad me peas, kuni taas kohtume.

Meie vestlus algas 2007. aastal Valgevene jõuluaegses Minskis. Mina tulin vaba Eesti provintsilinnast, kus elab, noh, paljupakutult 6000 inimest. Tema elas ja elab meie jaoks diktatuuririigi hullult suures ja heas korras pealinnas. Me juba siis leidsime ühise keele, mis siis, et tema mõtleb vene ja mina eesti keeles.

Ma mõtlesin siis, et Dmitri on mu vanem vend, kelle leidsin. Tema ütles alles nüüd Eestis olles poeetilisemalt, et tundis seal 2007, kui kohtusime, kuidas mina olevat nende parve lind. Alles mõni päev tagasi lõpetas ta selle kujundliku pildi sõnadega: „Meie parve linde jääb üha vähemaks.“

Üks jutt, millest me nüüd kohtudes rääkisime, on see, et raha ei tee kunstist kunsti, vaid inimesed teevad. Dmitri õpetab kolmandat aastat Minski ülikoolis kinokunstnike kursust. Nimelt on Valgevenes plaan taastada Belorusfilmi kunagine au ja kuulsus. Batka, nii nad (meie ju võime öelda diktaator) Valgevene presidenti Aleksandr Lukašenkot kutsuvad, tahab ja annab selleks ka raha.

Dmitri jutust selgub, et vanade meistrite põlvkond on kadunud ja nooremad on laia ilma läinud. Muide, filmikunstnikud õpivad Valgevene ülikoolis kuus aastat. Tõsi (uh, kui uskumatu see meie lähiminevik täna tundub!), palju aega kulub sellest ideoloogilistele ainetele.

Üheksa neid Dmitri kursusel alustas ja kolme aastaga on kuus alles jäänud. Ta räägib eraldi ühest üliandekast kunstnikutüdrukust. Talente ei lõhu ära ja ei keera untsu – nad on loodud elutarkust edasi kandma. Selliseid on kõikjal. Nagu ka teistsuguseid, gümnaasiumipingist riigivalitsejateks hakanuid.

Ma heietan sellist mõtet, et lapsed sünnivad siia ilma rikkumatutena, vabade ja andekatena. Nad õpivad enamasti üpris kiiresti nägema, kuulma, küsima, katsuma, käima, asju õigete nimedega nimetama. Nad õpivad rääkima, on ausad… Ja siis tuleb mängu vana maailm, mis hakkab lapsi väänama: käitu nii, mõtle naa, ütle hoopis kolmat moodi. Ja inimese areng toppab üpris pikaks ajaks. Võib topata ja kesta terve elu.

Dmitri siis oma kogemuse pealt, oma õpilastele mõeldes, selgitab mulle, et mõned noored on sellised, kes ei lase ennast rikkuda. Neile ei hakka lollus külge ja nemad on kunstnikud elus. Selliseid ära tundes, kuulates ja nähes, õpetades neid ja neilt õppides säilib lootus homsesse. Need noored, arvab Dmitri, säilitavad maailma koos hoidva käsitöö-oskuse. Nad on omamoodi hullud… meie parve linnud.

 

Suu kinni

Tuhala nõiakaevu lähedal on Ülo Õuna skulptuur, suur piklik kivist pea. Tal on vaid pool suud. Tuhala loodusehoidja Ants ütleb skulptuuri nimeks „Eestlane“ ja seletab Dmitrile, et kunagi Nõukogude ajal… Me Dmitriga otsesõnu pole kunagi poliitikast kõnelenud. Kuidagi teame mõlemad, et …

Nüüd ta räägib, et Minskis on tekkinud protestiliikumine, kus inimesed kogunevad väljakutele ja ei tee midagi, nad ka ei räägi. Seisavad ja vaikivad. Selgub, et käes on aeg, kus rääkida ei tohi ja vaikida ka ei tohi. Minskis aetakse vaikijaid laiali ja neile esitatakse absurdseid süüdistusi. Inimesed kaotavad töö ja enamgi, aga vaikijaid on üha rohkem.

Meil on suur sõnavabadus, püüan ma sõbrale juba kehvaks ununud vene keeles selgitada. Ma võin öelda ja mõelda ja kirjutada kõike. Sõnad aga on kaotanud kaalu. Kui kõik räägivad ja arvavad ja kirjutavad, kes siis loeb ja kuulab… Meil ei ehitatud Linnateatrit, Valgevenes ei leitud raha nende teatrikunstnike paviljoni ja ekspositsiooni tarvis Praha kevadtriennaalil. Kui palju tööd läks vett vedama.

 

Püksata Stalin

Meil kõneldakse rahva nimel, aga rahvas, raibe, söögu heina. Dmitri saab aru küll, aga arvab, et meil on siiski parem. Me mõlemad arvame, et vang saab olla vabam kui vangivalvur. Räägin talle Andrus Kivirähu näidendist „Ingel, ingel, vii mind taeva“.

Tema omakorda kõneleb, kuidas draamateatris on kõige algus näidend, just nagu muusikateatris muusika. Kui teatris ei ole head teksti, siis ei ole ka head teatrit. Iga näidend nõuab kunstnikelt erinevat lähenemist. Kõik muutub. “Nüüd tohib Stalini püksata lavale lasta, varem oleks selle eest maha lastud,” toob Dmitri muutunud aja kohta näite ja arvab, et labasus on labasus.

Kui näidendis on kõik pea peale pööratud, siis on kujunduses ka laud, mis ripub laes, õigustatud. Saan aru, et Valgevenes on kunstnikel ja lavastajatel kombeks saanud kujundusi ja lavastusi maailmast maha viksida üks-ühele ja Dmitri pole sellega rahul.

Mõtlen, kas olen meil ka sellist tendentsi märganud. Ehk ei ole sellepärast, et ei tunne maailmas sündivat piisavalt. Ehk on see isegi hea, et ei tea. Lisaks olen mõelnud, et kui näitleja kopeerib kedagi ülima täpsusega, siis, kui ta on hea näitleja, on see ikkagi omapärane. Kui sellest Dmitrile räägin, ütleb ta, et teda segab, kui võetakse endale teise autoriõigused ja isegi ei vabandata ja ei viidata, kust idee, vorm ja stiil pärit on. Veel olevat neil nii, et kui ülemus ütleb, siis kõik kiidavad, olgu varastatu või silmnähtavalt kehv kunstiteos nii tobe kui tahes.

 

Kui piiri ei ole, on piiritus

Jah, Dmitri, ka mina olen seda elus märganud. Ka seda, et keskpärasus valitseb, kui sa nii ütled – teil ja meil. “Keskpärased kirjutavad õpikuid ja keskpärased, kellel ei ole mingit pistmist teatriga, otsustavad kunstinõukogudes ikka lavastuste saatuse üle,” täiendab mind Valgevene kunstnik. Kirjaoskamatus on selle tendentsi laiem nimi, mis maailmas süveneb. Meistrioskused on kadumas, sest pole, kelle juures õppida. Õpetavad need, kes pole parimad. Ja see hävitab kutse au. Kui aga au on kadunud, siis on kõik kadunud. Seda on hea vahel meelde tuletada.

Ei ole inimeste vahel riigipiire. Mõtete vahel pole neid kunagi olnud. Aga seda ma tean. Oleks selliseid vend Dmitreid rohkem, siis ei saaks väärtused ununeda lõplikult, sest noori, kes ennast rikkuda ei lase, jätkub olenemata usutunnistusest ja riigikorrast.

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga