Rubriigiarhiiv: Epiloog

Jaak Joala. Eesti viimane biitel

alt

Jaak Joala 26. juuni 1950  – 25. september 2014

 

Maailmas on tohutult seda, mis segab vaba olemist. Poliitika, võim, õpikud… lõpetades piibliga. Õieti kõik, mille inimkond on välja mõelnud, on välja mõeldud selleks, et tappa inimese soovi olla vaba. Sellest ma räägin ja see tundub mulle kõige tähtsam. Kui vabadust millegagi võrrelda saab, siis ehk loodusega, kus ju ka on samas oma seadused ja kord olemas. Kui inimesed kuulaks oma sisemist vabadust, oleks kõik teistmoodi,” ütles septembri algul Tartus Tbilisis 1959. aastal sündinud Gruusia lavastaja Avtandil Varsimashvili.

Mul on üks mälupilt, selline, mida ei saanud mulle keegi rääkida ja millel pole ka fotokatet. See on aga ehk kõige lähemal mu tänasele maailmavaatele. On ajaga kõikvõimalike segadustesodi virrvarrist puhastunud.

Loe edasi Jaak Joala. Eesti viimane biitel

Kruusvall nagu haiku

alt

Kummal pool on teisel pool?

Foto on tehtud Vigala kandis nädalapäevad tagasi.

Järgnev teatrivinjett ilmus esimest korda ajalehes Maaleht. Hästi õige aeg ja koht tundus selle taasavaldamiseks siin ja praegu.
Palju aastaid tagasi, kui Jaan Kruusvall polnud veel kirjutanud näidendit “Pilvede värvid”, lavastas Jaan Tooming Ugalas tema tüki “Jõgi voolab”.
Lavastaja tuli esimesse proovi, kraamis välja suure pildiraamatu jaapani haikudega. Vaatasime neid kauneid pilte, ja kui ma õigesti mäletan, siis Tooming luges haikusid ette ja ka tõlkis.
Ei saanud ma, noor ja roheline, toona aru, mis seos on Jaan Kruusvalli näidendil, Jaapani luule lühivormil ja kaunitel loodusfotodel. Pisut hiljem proovides selgus, et seda polnudki vaja sõnadesse seletada – need esimesed proovid haikudega andsid tunnetuse, kuidas seda tükki teha ja mängida.
See meenus, kui vaatasin Saueaugu teatritalus Margus Kasterpalu lavastatud kaht Kruusvalli lühinäidendit koondpealkirjaga “Kustutage kuuvalgus”.

Loe edasi Kruusvall nagu haiku

Pinnalaotus – korraks kaetud ilm

Tõnu Tepandi, Priit Pedajas ja Margus Mikomägi Vijandi pärimusmuusika aidas. Foto: Silver Sepp

Kristjan Kaljund: “Kui karused mehed kokku tulevad, et laulda laule, mis on kujundanud neid ning mille kaudu nad omakorda mitut põlvkonda ümisema ning kaasa mõtlema on pannud, pelgad esiotsa ikka pidulikkust ja harrast meeleolu.
Viljandi kontserdil oli säärast paatost aga vaat et vähemgi kui lootnuks. Eks Tepandi tegi kohe selgeks ka, et talle säärane asi ei meeldi, ning Pedajas-Mikomägi tõestasid oma esitustega sama. Saigi siis kokkuvõttes selline lihtne ja aus kontsert, mis kestis edasi veel pärast sedagi, kui juba ammu lõppenud oli.”

 

Autorilaulude õhtu Viljandi pärimusmuusika aidas

Viio Aitsam

Sõna “pinnalaotus” on keelel, sest midagi sellist Viljandi pärimusmuusika aidas toimus 22. aprillil kahes mõttes. Üks, et kui kitarriga mees laval laulab, laotab meeleolu end tervesse ruumi laiali. Teine, et tolle õhtu kolm meest kuidagi täitsid raami, mille korraldajad olid õhtu ümber seadnud, kui kutsusid rahvast kokku autorilaulu juurte juurde.

 

Loe edasi Pinnalaotus – korraks kaetud ilm

Au kiri Eesti teatrile

 

Tsitaadid 2009. aasta teatrikülgedelt

 

„Tüdinud talumast nõõtamissõnu ja sõimu, nägemast valgesse rasva osavalt raamitud silmi…“ lauldi Ugala laval 30 aastat tagasi Jaan Toominga lavastuses „Rahva sõda“. Uku Masingu kirjutatud luuletuses on ka read: „...mõttedki muutusid pääsusulgedega ehitud nooliks“.

Uhke lavastus oli ja kõvasti ajast ees, mõjuks tänagi värskelt. 6. jaanuaril tähistas Ugala 90. sünnipäeva…

Ses lavastuses mängis Jaan Tooming mõisahärrat. Mahtra mehed aeti läbi kadalipu ja siis see Jaani enda mängit mõisnik, kes igal etendusel ilmus ise kohast, hüüdis imestunult: „Me oleme neid peksnud ja peksnud, kas tõesti oleme nad raffaks peksnud!“

Loe edasi Au kiri Eesti teatrile