Andrese jäljed on maas ja ees

alt

See pilt on tehtud viis aastat tagasi. Siis Rapla lehetoimetus põlgas ta ära. Nüüd tuli meelde.  Pildistas Viio Aitsam, kokku lõikas Ulvi Blande

 

Homme saaks Andres Ehin 75aastaseks. Keelepäev on ka. Ainult tema ja mitte keegi teine oskas eesti keeles öelda „muuseas, ma armastan sind“ nii, et see luulepildis tõstab meid kõrgemale argipäevast.

Mul on üks pilt ajast, kui Andres sai seitsekümmend. Pilt jäi ilmumata, mis siis et oli mõeldud tema juubelijutu juurde Rapla lehes. Koos küljendaja Ulviga me selle siis tegime.

Kui välja jäi, olin ise raamatukogus. Seal Andrese sünnipäeva peeti. Muu lugemise sees vist laulsin ka oma joru Andrese udusulinale: „Tühjus on me suurim puudus / tühjus on me lunastus/…“ Jah, Ehinit peab lugema vahel ka tagurpidi Ehin on nihE.

Nüüd, ainult viis aastat hiljem, hüüab Ly Ehin mulle, kui nende kodusse sisse astun: „Tere, Margus! Astu edasi. Pane kaminasse tuli.”

Hommik on. Ja meelde tuleb üks teine kunagine kahekõne selles majas. Ma ei mäleta, mis aastal just, kuid oli pärastlõunane aeg. Päike oli akendes. Pidime kolmekesi minema kusagile esinema ja saime enne minekut veel korraks kokku, et loetavad luuletused üle vaadata ja esinemise järjekorda täpsustada.

Ly kamandas Andrese vannituppa pead pesema. Istusime muidu kaminatoas Andres seda ikka valvas, et leek oleks. Ja siis hõikas ta vannitoast oma iseloomulikul moel: „Millise šampooniga ma pesen?“ ja Ly vastas: „Võta see kolmas pudel paremalt. Sinine.”

Mida me seekord endale ja teistele lugesime, meeles ei ole. Seda Andrese luuletust, kus igavik ajab vannitoas habet, mu meelest siis veel meil kõneks ei olnud.

 

Viis aastat tagasi, kui pilt, mis täna ilmub, ei ilmunud, olen kirjutanud nii: „Ma ühel mitte väga ammusel ajal torisesin, et ei saa olla korraga modernist ja professor. Siis Andres Ehinit silmas pidades armastasin rõhutada, et ta on klassik. Nii see on tõesti. Kuulutasin võimalusel, et unustage temaga seoses see sürrealismi udu. Nõnda liikus ja liigub mu mõte täna, et see, mida meil ja mujal maailmas nimetatakse sürrealismiks, on tihtipeale reaalsem kui see, mida realismiks peetakse. Andres Ehin oma luuletustes nihutab ilmaasjad pea pealt jalgade peale. Annab ühemõõtmeliseks ronivatele maailmaasjadele mõõtmeid ja mõisteid.

Nüüd olen leplikum ja jätan luuletajahärrale ka ta sürrealisti au. See sobib talle, nagu kõik muu, mis mees ette võtab. Kas või see, kuidas maailmakuulus luuletaja kodulinnas Raplas Soome kelguga ringi kimab. Ei ole kahtlust, et just Andres Ehin on oma luuletustega eesti luulekeeleelu mõjutanud enam kui keegi teine meie kaasaegsetest. Olgu selle kinnituseks vaid mõned näited…” Selle loo pealkiri oli „Palju õnne, luule suurmeister Andres Ehin”.

Ly juhib mu ühe 2006. aastal tehtud intervjuu juurde (selle leiab: www.epifanio.eu/nr3/est/intervjuu_ehiniga.html − M. M.), kus Andres Ehin muu hulgas ütleb luule kohta: Luule on lüüriline sõnamäng, mis väljendab meelelisi elamusi pingsalt ja dünaamiliselt ning püüab sel viisil maagiliselt haarata kogu psüühikat – nii alateadvust kui ka teadvust.” Jah, Andres, juba see su luulekogu pealkiri „Alateadvus on alatasa purjus” kamandab teadvusel olles seda kõike kainelt kinni püüdma…

Saan kamina põlema, ja ei märka, mis ajalehega. Tegelikult olin tahtnud Lyle kohe alguses näidata seda ilmumata pilti, aga läheb teisiti. Joome kohvi ja Ly veab vestlust: „… ma ajasin Andresele peale, et ta tõlgiks Nikolai Gumiljovi.” (1886–1921, kirjanik, luuletaja Anna Ahmatova mees, kes suri tšekistide käe läbi. Andres Ehin tõlkis eesti keelde näiteks tema luuletuse „Kaelkirjak”. – M. M.)

 

Miks?

Arvasin ja arvan, et Andres saab nende pea hullupööraste kujunditega hakkama. Suudab midagi adekvaatset välja mõelda. Näiteks ei tule kõne alla, et mina suudaksin… Andres oleks suutnud, aga tema ütles ikka, et ah, kes sellest hoolib, kes rahastab, sellega on palju vaeva. Et missugune saatkond toetab? Vene saatkond ometigi ei hakka seda toetama.

Nii see jäi. Iga asi tuleb teha õigel ajal, muidu ei saa asja, rääkimata sellest, kui surm tuleb vahele. Ole sa tark ja leia see õige üles.

 

Su eestvõtmisel oleme Raplas pidanud avalikke luulelõunaid. Oleme mõelnud Andresest ning lugenud tema kirjutatut ja tõlgitut. Mis seda tegema on ajendanud? Kui sa saad sellest üldse sõnadega rääkida.

See on seesama, millest Betti Alver kirjutab: „Mu võlga see tasa ei tee…” Mul on selline tunne, et Andresega kooselust vaevab mind mingi võlg. Võlg, mida on raske seletada, aga sellesama võla ma tunnen ära Betti Alveri luuletuses, kus ta kirjutab Heiti Talvikust.

See on raskesti sõnastatav. Kuidagi nii, et oleks pidanud õigel ajal rohkem märkama, koos tegema, innustama.

 

Äkki sundima?

(Sõna „sundima” Andresega kontekstis ajab Ly pisarates silmad naerma. – M. M.) See on küll jabur mõte, leinale lisaks või leina osana on mul see tunne.

 

Mul on meeles, kuidas ma mõtlesin trepil istudes ja suitsetades sellele, et Andres ei tule enam kunagi seda teed pidi ega ütle „tere, tere, kuidas käbarad käivad”. Ja siis tulid sina ja mina plärtsatasin need mõtted kohe välja. Siis kohe palusin vabandust ja sina reageerisid hoopis ootamatult. Andres oli just maetud ja sa ütlesid, et sellest sa tahadki rääkida.

Jah, kõik kartsid minuga siis Andresest rääkida. Et äkki teevad mulle haiget. Ma märkan seda, saan aru, ja ometi tahaks.

 

Ja siis te tütar Kristiinaga mõlemad, otsekui lohutuseks teistele ja endale, kirjutasite luuletused sellest, mida tunnete. Ma olen sellest mõelnud kui valu romanssi valamisest.

Kristiina kirjutas enne, minul oli rohkem aega vaja. Andres suri detsembris, ma kirjutasin jaanuaris.

 

Te olite Andresega tõlkijate tandem.

Me ei kritiseerinud tõlkides teineteise variante. Oli reegel, et pakume edasi, pakume veel. Kui siis lõpuks õige asja leidsime, tundsime selle mõlemad ära. See oligi meie meetod. Mulle see väga meeldis. (Pikk paus.) Andres ikka rääkis, et peaksime hoidma prantsuse vaimu ehk kergema vaimu poole, et me poleks nii maadligi ja raskemeelsed.

Aga ma ei julge enam kuigi palju üksinda ette võtta ja mul pole paarilist. Kristiina? Ta on isetegija. Andres ei taotlenud luule tõlkimisel saksalikku täpsust nagu meil üldiselt kombeks. Talle oli peatähtis, et õige tunne, mõte ja meeleolu välja tuleks.

Andres oli väga impulsiivne luuletaja ja tõlkija. Talle oli tähtis turgatus. Ja ta ei lasknud endale keelelist nõu anda. Ütles, et nii peab olema ja mina tahan niimoodi, ütelgu ÕS mis tahab.

 

Kumma laps Kristiina on?

Mõlema. (Enne kui Ly jõuab edasi rääkida, heliseb tema telefon. Kristiina helistab. Ma lähen istun selleks ajaks maja ette trepile. – M. M.)

 

Jah, see õige aeg ja õige koht… Ühel lugemisel Raplas Andrese mälestuspinkide vahel sa palusid mind, et loeksin ette loo tema kogust „Ajaviite peerud lähvad lausa lõkendama”. See proosakogu avaldati 1980. aastal, ja lugu „Surma tee”, mida lugesin, pani mind taas mõtlema sellele, kuidas suured luuletajad, kirjanikud on oma fantaasiates prohvetlikud. Selles loos rajatakse läbi džungli kiirtee. Pärismaalased ei saa üle tee. Kuidas ta siis juba teadis?

Andresel oli nina kaevata välja vägevaid kaasaegseid autoreid ja mõtteid. Ta käis palju rahvusvahelistel festivalidel, ja mine tea, keda ta seal kohtas. Tema informatsiooniväli oli üsna avar.

Surma tee” on Andrese novell, mis mind kohe alguses niimoodi puudutas nagu tulise rauaga. Mul on see ikka meeles, ja kui mingid ultramodernsed lahendused tulevad meie ellu ning muutuvad kahe nädala pärast juba kohustuslikuks, siis ma ikka tunnen, et olen džungli kiirtee ääres ja ei saa kuidagi üle.

Andres kirjutas sellest tundest 50 aastat varem. Heiti Talvik kirjutas kahekümnendatel: „Ah ma teadsin juba noorelt, raheroosk mu rapsab toorelt…” Uku Masing kirjutas „Tontide eest taganejate sõdurite laulu” hulga varem, kui need tondid välja ilmusid. See käib niimoodi.

Andres ütles mulle sellel ajal, kui jooksime arstide vahet, enne tema surma: „Ly, mul on natuke vähe jõudu, aga teeme selle mu luulekogu käsikirja nüüd korda.”

Mind üllatas, et ta niimoodi ütles. Vaatasime siis käsikirja läbi ja tegime koos mõned viimased otsused. Mäletan, et andsin mitmes punktis järele. Nii sündis Andrese viimane luulekogu „Pilvest ja varesest”.

 

***

Koduteel mõtlen, et küllap Ly vaatab, et kaminas kõik lõpuni põleks. Paneb siibri ka kinni. Mõtlen puudest kamina kõrval ja 35aastaste põlvkonnast, kes Ehinit praegu avastavad.

Rapla poistest mõtlen ja sellest, kuidas Vaba Lava teatrisaalis lavastuses „Eesti ajalugu” mängiti maha ka Andrese luuletus: „Sügaval maa all elavad / linnud / mullased linnud / kui nad puhtaks pesta / lööb särama / rukkilille karva sulestik // need linnud on / põdrapõrnikpääsukesed / ja sügavsinised muttkotkad // nende lindudega mängib / eestlane indiaanlast / ja indiaanlane eestlast // need linnud lubavad vaid / põlisrahvastel / oma siniseid sulgi näppida // meie eestlased ja indiaanlased tuleme / kolmevärviliste koerte / ja maa-aluste lindude maalt // aga kuhu me läheme.”

Ja siis meenub uuesti jutu alguses olnud pilt, mis mu tänast lugu ilmestab. Igal asjal on oma aeg. Ning headel asjadel on kombeks taas ja taas põranda alt välja tulla. Kui õige aeg käes.

alt

 

võmmorski poe taga

jõid venelased õlut

 

nad rääkisid

et EESTIS on isegi

koerad sinimustvalged

 

EESTI

see on kolmevärviliste

koerte maa

ütles üks

 

kõik teised noogutasid

 

Andres Ehin, 2006, Epifanio 3

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga