Ajalugu on tulevik

Ilma maata ei ole midagi. 2002. aastal avaldas Eesti vanim kirjandusalmanahh Looming (sündis viis aastat hiljem kui meie riik) Andres Ehini luuletuse, kus juttu meist, eestlastest: „sügaval maa all elavad/ linnud/ mullased linnud/ kui nad puhtaks pesta/ lööb särama rukkilille karva sulestik.” Ilma maata ei ole Eestimaad. Ilma maata ei oleks Eesti Vabariiki. Ehin ütleb maa-aluste lindude nimeks põdrapõrnikpääsukesed ja sügavsinised muttkotkad.

Mõned ütlevad, et põrgu on maa sees. Mõned kipuvad arvama, et põrgu on maa peal. Meil, eestlastel on olnud õnn maapealses põrgus ellu jääda. Meil on oma riik. Luuletaja luuletab edasi: „nende lindudega mängib/ eestlane indiaanlast/ ja indiaanlane eestlast/ need linnud lubavad vaid/ põlisrahvastel/ oma siniseid sulgi näppida.”

1982. aastal ilmus Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis Hando Runneli luulekogu „Punaste õhtute purpur”. Raamatu kaanel sakiline müür ja purpurne päike. Pole ühtegi teist eestikeelset luuletuste kogu, mis jõudnud nii kiiresti kogu Eesti rahvani. Tema luuletusi hakati laulma. Nüüd on need rahvalaulud juba. Ilmselgelt tabas Runnel eestlaste olemist, minemist ja tulemist.

Tuletage meelde, mis tundeid ja mõtteid need laulud teis on tekitanud.

Kui minu sotsialistliku töö kangelasest vanaema sai 80, hakkas nõukogude võim juba otsa saama. Sünnipäeva peeti suurelt ja vanaema kiideti ülivõrdes. Kui ta oli märja silmaga öelnud, et „eks need minu head lehmad olid, keda ma lüpsin”, tuli üks Runneli luuletus mulle meelde nii, et see lihtsalt tuli kõvasti ja kõigile poollauldes ette lugeda: „Üks väga vana rahvas,/ kel muldne tarkus suus, meid teretas aegade tagant/ ja ütles, me olla uus,/ ja ütles, me olla veel elus,/ me päevad olla veel ees./ Ning seda õnne kuuldes/ meil olid silmad vees…“

(Vanaisa ja vanema olid 1939. aastal oma loomadele saanud valmis raudkividest lauda ja vanaema tõesti lüpsis kolhoosis tegelikult oma talu häid lehmasid.)

Kas mäletate ka midagi sellist, mille kohta toon veel ühe näite elust enesest – see juba 2007. aastast. Seisime valla kultuurinõuniku Valter Uusbergiga Rapla vabadussamba jalamil ja ootasime võidutuld. Olime pisut nõutud, sest keegi ei võimust ega vaimust polnud nii tähtsat sündmust isegi vaatama tulnud. Siis sõitis kirikuaia kõrvale soomusauto ja sealt astus maha Trivimi Velliste. Teda ei seganud sendigi eest see, et vastuvõtjaid on vaid kaks. Suur sinimustvalge lipp käes, pidas ta isamaalise kõne, nagu kuulaks teda tuhanded. Ülev oli.

Ainult põlisrahvastel lubavad maa-alused linnud oma sinised sulgi näppida. „Meie eestlased ja indiaanlased tuleme/ kolmevärviliste koerte/ ja maa-aluste lindude maalt/ aga kuhu me läheme,” küsib Andres Ehin.

Jätkugu meil muldset tarkus – siis võib tulevikku minna küll.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga