Ajaloolane Ott Sandrak: „Hiinas on uputus, Taanis on tuul. Meil ikka naer püsib suul.”

Kriisi idud turisminduses oli enne koroona levikut sees. See kontingent, kes on rühmareiside põhi tarbijad, otse öeldes, sureb vaikselt välja,” ütleb eluaeg Eestis ja maailmas giidi tööd teinud ja üle 20 aasta Lahemaal Kolgas elav Ott Sandrak.

Kolka sõites Peterburi maanteelt Loksa poole keerates tekib korraks tunne, et ei mahu autoga enam teele ära. Metsavahe on parkivaid sõiduautosid täis ja vähemalt 100 meetri ulatuses ka teeäär. Turismikriis ja reisikeelud on rahva puhkepäeval Eestimad avastama toonud. Nii massiliselt, et ükski välisturist sinna enam ei mahuks.

Räägime Ott Sandrakuga turismist ja reisimisest katku ajal. Tõsi, sõna katk käib me jutust läbi vaid korraks, kui küsin Otilt, kes on mitte ainult hariduselt, vaid ka olemuslikult ajaloolane, et kas maailm on selliselt kinni olnud ka varem.

Ott tuletab meelde varakevadist aega, kui Hiinast hakkasid tulema koroonateated, ja loeb sõber Hardi Volmeri värsi : „Hiinas on uputus, Taanis on tuul. Meil ikka naer püsib suul.” Lootus, et see läheb meist mööda, luhtus. „Inimene elab kuni ta loodab!” ütleb Ott Sandrak.

Mis siis saab, kui koroonakriisi piirangud kunagi taanduvad?

Ma arvan, et sõelale jääb see seltskond, kelle jaoks moodustuv reisirühm ise on oluline – ühine teema, ühine huvi, ühine seltskond. Need sõidud, kui viirus jälle vähegi lubab, ei kao kuhugi.

Mis laat seal Loksa tee ääres täna oli? Mingi kalakasvatus on äkki seal metsavahel?

Aa, see on Viru raba, Lahemaa kõige ekpluateeritum vaatamisväärsus. Me kord läksime Jaan Riisiga vaidlema, kui ütlesin, et see tuleks teha tasuliseks. Riis pidi peaaegu kurjaks saama. Asi ei ole mitte igameheõiguses, vaid selles, et siis vähemalt raha reguleeriks seda rahvamassi. Lõpuks jõudsime ühisele kompromisslahendusele, vaieldes mikrofoni ees Looduse omnibussis. Tšehhis, Saksamaal ja kõikjal mujal sellised loodusatraktsioonid on tasulised osalt just sel põhjusel, et see natukene reguleerib külastajate arvu.

Viru raba sissekäigul näeb täielikke ummistusi. See võib olla pettumus inimese jaoks, kes on tulnud näiteks kaugelt Jaapanist, lootes siin näha inimtühja loodusmaastikku.

Satub hoopis laadale…

Massistseeni, mille nimel tal poleks pruukinud Jaapanist nii kaugele sõita.

Mis kompromissile te Riisiga siis ikkagi jõudsite?

Lõpplahendus peaks olema see, et Viru raba taolisi kohti oleks rohkem. Üleekspluateerimisest kukub kvaliteet – sa ei saa õiget rabafiilingut enam. Praegu viiruse tingimustes on asi muutunud ju lausa jamaks, sest kitsa laudtee peal pead sa paratamatult mööduma kõigist nendest, kes sulle vastu tulevad. Tegelikult tuleks see rabaliikumine teha sunniviisiliselt ühesuunaliseks. See eeldab, et keegi peab seda valvama. Ja tuleb tulla ringiga tagasi autode juurde.

Ilusaid rabasid on Eestis palju. Raplamaal näiteks, mis ka pole Tallinnast just kaugel.

Muidugi, aga Viru raba on reklaamitud rahvusvaheliselt. Teisi rabasid tuleks jõuliselt promoda, et võtta siinset survet maha.

Seda on ju näha mujal ilmas maailmakuulsates kohtades, kus rüselus ja rabelus ja rahvasumm võtab igasuguse kaifi ära. Eriti, kui sa oled seda paika enne näinud ideaalse pildi pealt, õigel hetkel õige valgusega ja ilma vaatepilti varjava rahvamassita.

Väljaminev turism ja sissetulev turism?

Viirusepiirangud lõikavad mõlemal puhul suure osa klientuurist ära. Inimesed ei julge lennata. Nii- või naapidi on selge, et turismi kui majandusharu põhiklientuur – need organiseeritud turistid – kipub saama patsientuuriks. Ka vanuse ja tervise mõttes. Rühmareiside eripära on algusest saadik olnud see, et sõitjad on vanemad inimesed. Noorte osa on tagasihoidlik.

See on kogu aeg tunda andnud, et sõitjaskond vananeb ja teisest küljest ka väheneb. Noor hakkaja inimene teeb selle, mis muidu tegi reisibüroo, interneti abil endale ise.

Mida edasi, seda vähem on inimesi, kelle varasemad reisikogemused on olnud minimaalsed ja kelle võõrkeelte oskus ka on olnud minimaalne.

Riskigrupp

Riskigrupp, just nimelt. Inimesed, kes olid noorena ringihääletajad, tahaksid vanemana, et nende eest hoolitsetaks. Mõte teatud vanuses liigub ju sinna, et mida ma seal väljamaal üksi teen, kui minuga midagi juhtub. Parem ikka, kui olen kellegi vastutusel, kes lahendab probleeme. See on arusaadav. Nii-öelda riskirühmlased pigem tõmbavad reisimist koomale. Eriti need lääneriikide omad, kes on saanud reisida kogu elu, kui on olnud raha ja aega. Nende jaoks ei ole probleem pidada pausi. Meie jaoks siin annab see rohkem tunda, kuigi reisida on lääne poole saanud juba 30 aastat. Tuntakse, et alles sai nagu sõitma hakatud. Ikka on vähe, ei ole igale poole jõudnud.

Peab siis nii väga?

Ma usun, et meil on küll ja küll selliseid inimesi, kes tunnevad, et on viimane aeg sõita. On veel tervist ja ka raha. Kas endal või lastel, kes ütlevad, et käi veel seal ära, kuhu minna unistad, kuni jalad veel kannavad. Ja nüüd ei lasta.

Plaane ka ju ei julgeta teha?

Kõige jubedam ongi praegusel ajal prognoosimatus. Rühmaturismi puhul on üks asi puhkuselennud. Sinna inimesed lähevad oma perega. Neile korraldatakse mingeid atrakstioone ja väljasõite – kes tahab, kes mitte, aga selle järele vajadus on. Et see nüüd kriisi ajal tiksuks, eeldab turismifirmade väga hääd koostööd, aktiivset koostööd. Sa täna iial ei tea, kus jälle lüüakse piir kinni, kus tekivad eneseisolatsiooni ja karantiini kohustused ja kõik muud jamad.

Tšarterlendudel on kindlasti tulevikku, sest ei hakka ju ise kärutama teise Euroopa otsa või veel kaugemale, kuhu saabki ainult lennates. Õnneks on selgunud, et võimalus lennukist nakkust saada ei ole nii hull kui algul peljati. Üks köhib ja kõik saavad – nii see ikka ei ole. Lennuki siis kannatad ära, pärast väldid asjatut rüselust ja vast tuled tervelt koju tagasi.

Mis su meelest võiks iseloomustada turismi tulevikus?

Ühise huvi reisid. Reisile tuleb ühine seltskond, eeldusel, et kambas ei ole neid, kes on värskelt virusoididega vennastunud.

Isegi kui meil siin ümbritsevas lähiregioonis saab asja kontrolli alla… See on nagu vihuti hästi kontrastne. Ühel pool on Läti ja Soome, kus osatakse asjaga ümber käia, ja teisel pool on Rootsi ja Venemaa. Võta üks ja viska teist.

Sissetulev turism on selgelt madalseisus veel pikka aega. Ma ei ole ju reisikorraldaja – olen reisi koostaja ja reisi teostaja –, aga arvan, et see taastumine võtab paar-kolm aastat. Kusjuures ta ei hakka enam olema see, mis ta oli.

Maailmas ja meil ka võtab maad hirm.

On muidugi nii, aga ainult loll ei karda. Selle vastu aitavad rahustavad teadmised.

No mu meelest on löögi all hetkel ka näiteks meie laulupeod?

Nii nagu rändamine on elamus, on kooslaulmine elamus. Võimsad elamused. Sama teema pealt: igasugused suure rahvahulgaga üritused jäävad ära – festivalid, traditsioonilised pidustused ja muud, mida tullakse ka kaugelt vaatama. Paljude jaoks kaob ära motiiv mõnda teist maad külastada, see põhjus, mille pärast oleks sinna just minna tahtnud ja millega oleks oma sõidu ajastanud.

Oma tegevuse planeerimise mõttes järgmisteks aastateks on seis väga kurb nii sissetuleval kui väljamineval turismil.

Millele siis ikkagi turismis panustama peaks?

See on siseturism. Kõik need, kelle ärilisedpanused on selles valdkonnas, peaksid keskenduma kohalikele ressurssidele ja seda kohalikku laiendama niivõrd, kuivõrd on võimalik hoida mingit mulli. On ta siis Balti mull või vähe suurem regionaalne mull. Peaks üritama teha, mis teha annab. Selge, et enamik inimesi ei suuda leppida mõttega, et istuge kodus. Kui inmene hakkab vaatama, mõtlema, kus ta veel käinud ei ole, siis igal meist on võimalik koostada päris pikk nimekiri kõigist neist kohtadest, kus tasuks ka ära käia. Eriti nüüd, mil kaugemale minna ei saa. Võib-olla nii mõnigi on mõelnud, et küll ma külastan neid lähedal olevaid kohti siis, kui olen vana ja väeti ja kaugele enam ei kipu. Nüüd on see aeg. Keskenduda kodumaa ja selle lähiümbruse uurimisele.

Seda tuleb ka huvitavalt pakkuda.

Peamine pole mitte ainult huvitavalt, vaid taskukohaselt.

Tallinnas sattusin uhkesse restorani. Väljas kolada oli külm. Ei mõelnud hindadele, sõin ja tundsin mõnu mööblist, lauanõudest, kelnerist, kõrgetest keskaegsetest lagedest ja lõpuks ka söögist. Makstes selgus, et kõik oli poole odavam kui menüüs kirjas. Raplas oli samasorti praad paar päeva enne viis eurot kallim.

Tubli. Nii tulebki teha. Kui võrrelda meid Läti, Leedu, Poola, Soomega, siis kõikides nendes teistes riikides on arvestatud ennekõike sisemaise kundega.

Juba enne kriisi?

Loomulikult, kogu aeg on arvestatud. Eesti on kõige rohkem ekspordimaa… või kumb sõna siin õigem on, eksport või import… Meil justkui kõikjal, kus välismaalasi liigub, nähakse oma kundena välismaalast, kes raha ei loe ja kelle meelest Eesti peaks olema jube odav. Olgem ausad, et lätlase meelest ei ole meil odav, leedulase meelest veel vähem, tšehhi meelest veel-veel vähem. Isegi soomlaste jaoks ei ole me enam see odav maa, millest legende räägitakse. Tegelikult me oleme muutunud kalliks välismaaks. Mitte rikkaks, aga kalliks. Need hinnad, mis meie põhilistes turismikohtades on, Tallinnas eesotsas vanalinnaga, aga mingil määral käib see ka Kuressaare, Haapsalu ja mitme teise koha kohta… Silmas peetakse ennekõike jõukat välismaalast ja vastavalt sellele kujundatakse hindu, toitlustuses, majutuses. See loomulikult ei soodusta mingit siseturismi.

Iga vilunud reisimees tahab minna sellisesse kõrtsi, kus käivad kohalikud ja kus on kohalikud hinnad, kus on inimesed, kellega millestki rääkida. Need kohad on head. Tallinnas annab turistidel otsida, kus üldse käivad kohalikud inimesed, kui neil on tahtmine nendega juttu teha, vaadata, mida nad söövad-joovad, mida kohapeal hinnatakse. Kriisi ajal peaksimegi oma stammkohti hoidma, et need raskete aegade tõttu hingusele ei läheks.

Kui on soov ellu jääda…

…tuleb teha väga tõsiseid korrektiive. Kui palju raha küsida? Mõte, et põrutaks nädalalõpuks kuhugi, kui tead, et seal on hinnad mõistlikud, on üks, kui ebamõistlikud teine asi.

Eesti häda, siinse toitlustuse ja majutamise häda on see, et Eesti on väike. Ja rahvastki vähe. Eestlastel on igal pool mingeid sõpru, sugulasi, kelle juures ööbida, kelle juures mõnusasti süüa, juua. See raha jääb välja käimata. Iseasi, kui hinnad oleksid mõistlikud. Siis võiks küll kujuneda nii, et põrutad külla ja lähed koos sealsete sõpradega kõrtsi sööma, aga lõpuks ütled, et ärge hakake minu pärast voodit tegema, võtsin endale hotellis toa. Praegu on teisiti.

Meil on mingi kontingent ju ka, kellel seda sõprad- sugulaste võrgustikku ei ole?

Jah, neidki tasuks kohale õngitseda ahvatled. Nemad on muidugi veel hinnatundlikumad, pean silmas muukeelset rahvast, kellel ei ole siin juuri, aga nad tahaks ka ringi liikuda. Püüdke need kinni.

Ütlesid, et kõige mõttetum turist on kruiisiturist?

See läheb sarja turist kui riskirühmlane. Asjata ei ole kruiisilaevadel kõigi muude teenuste hulgas ka külmkamber turistide jaoks, kelle jaoks see jääb viimaseks kruiisiks. Vanusekategooria on lihtsalt sealmaal. On neid inimesi ja vanapaare, kes realiseerivad oma kinnisvara ja veedavad elulõpu kruiisilaevadel, võttes mõnuga viimast. Elavad laevas. Miks mitte!

Aga neist ei ole enam uuesti tulijaid. Nad ei pruugi sellest rääkida ka noorematele inimestele, et käige ka ära.

Asi, mida ma olen ikka rääkinud, et meie mure peaks olema noori sisse tõmmata. Noori rännumehi. Et nad satuksid Eestisse juba gümnasistina või tudengina, et see oleks nende esimesi reise. Koos võib-olla esimese armastusega ja nii tahaks ta siin veel ja veel käia. Räägiks sellest sõpradele, hiljem lastele ja lastelastelegi, kus ta noorena käis. See hoiab järjepidevust. Noori kindlasti kirvehindadega ei meelita. Terves Ida-Euroopa, meist nii-öelda lõunapoole, on piirkond, kus hinnad on aina taskukohasemad.

Nõnda siis ütled, et kruiisiturismi kadumisest sul kahju ei ole?

Mul kui inimesel, kes oma giiditööd alustas Tallinna giidina juba keskkooli ajal ja kes on seda vahepeal pidanud ühel ja teisel puhul tegema, on ainult suur heameel kruiisiturismi väljasuremisest Tallinna puhul. Abitute vanainimeste rongkäigud sadama ja vanalinna vahel, kes ei pruugi arugi saada, kuhu nad on sattunud ja mida neile näidatakse, ummistasid tänavaid ,kui mitu laeva sees oli. See tegi täiesti võimatuks mõistliku giiditöö isegi väikesele seltskonnale linna näidates.

Kruiisituristid on üldiselt täiesti kasutud,neil hommikul söödetakse laeval kõht täis ja lõunaks lähevad laeva tagasi. Hea, kui nad ostavad mõne suveniiri. Enamasti on see ka mingi lollus ja mitte eesti käsitöö. See on massiturismi kõige halvem näide.

Kui pikk su välismaal giidiks käimise staaž on?

Veerand sajandit. Kogemus tegelikult on poole suurem. Tegin giidieksmi 8. klassi kevadel. Esialgu oli see Tallinna näitamine. Kogu keskkooliaegne taskuraha tuli sealt ja ühtlasi see raha, millega sai suvel põrutada kuuks ajaks soojale maale, Musta mere äärde, Karpaatidesse ja Krimmi. Ülikooli aegu Tartus ma seda tööd ei teinud. Pärast ülikooli Tallinnas, kui töö oli nagunii muinsuskaitseinspektori oma, sai hakatud taas linna näitama. Mu ülemus oli Rasmus Kangropool, parim, kes mul kunagi on olnud, tema oli ka sellel ajal Tallinna esindusgiid. Tundis vanalinna üksipulgi. No ja siis ta pani mind ennast asendama, kui teda just nimeliselt ei nõutud. Huvilisi ja kutseid oli piisavalt. Ja areaal tasapisi laienes.

Mingil hetkel tegin harrastusest endale töö, sest tahtsin teistele näitamise kõrval ise ka muid maid näha.

Kui palju sa giidina näitleja oled – mängid kätteõpitud teksti ja osa?

See on risti vastupidi. Ma ei ole näitleja. Mälu mul on üldiselt jagunud, aga õppida mingi tekst pähe ja hakata seda regulaarselt reprodutseerima – ei, ei. See ei istu mulle mitte üks raas. Just sellepärast olen vältinud seda, et teha üks reis mitu korda järjest. Minu jaoks on kõige viletsam variant, kus käib jooksmine kella peale, kui pole enam võimalik ise midagi uut näha. Mind toidab see, kui ma ise midagipõnevat näen. See tekitab mus meeleolu, et ma rõõmuga jagan seda kõigi teistega. Mitte see, et ma peaks kuidagi simuleerima, kui jõle huvitav mul on. Iseasi kui satud üle pika aja mõnda kohta taas, siis paratamatult märkad teisi detaile, millele oskad tähelepanu pöörata. Mida rohkem varieerida ja improviseerida annab, seda paremini välja kukub.

Mis käivitab inimesi ringi veerema?

Füsioloogiliselt motoorne rahutus. Aga eks reisimine, see on ennekõike elamused, emotsioonid.

Olen kuulnud paljusid kurtmas, et neile tundub, nagu nad oleksid Eestimaal kõike näinud.

Just nimelt, et neile tundub. Võiks mitte tunduda. Ma olen viienda põlve tallinlane. Minu jaoks Tallinn on ikka väga huvitav linn. Mitte, et ma seal enam elada tahaks, aga on lõputult mitmekesine linn, tean seal mitut tänavat, kus ma veel ei ole kunagi käinud. Tallinna avastamist jätkub kõigile. Olen tihtinäidanud Tallinnat tallinlastele. Kunagi sai ühe seltskonnaga vanalinn nende palvel põhjalikult läbi võetud. See kestis viis korda neli tundi. Siis tundus, et me olime kõik ära näinud.

Kas sina kaotasid piirangute sisseviimisega töö?

Ma olin juba koomale ja tagasi tõmmanud nagunii. Pikki sõite enam kuigi tihedalt viimastel aastatel ei teinud. Samas, kui mõelda kavandatule, mis ära jäi, siis terve rida lühemaid ja pikemaid otsi. Kui mõtlen nendele kolleegidele, kelle jaoks see töö oli ainuke ja põhiline elatusallikas, siis see on üsna masendav. Enamik giide ja ka rühmasaatjaid on vabakutselised. Neil ei ole selle baasil ravikindlustust ega soodustusi. Sama jama nagu kõigil loomingulistel aladel.

Millised su meelest saavad olema tuleviku reisid?

Küsima peaks, miks tahab inimene suure seltkonnaga reisida. Üks põhjus võiks olla vanad kokkukuuluvad seltskonnad, kelle jaoks ühine väljasõit on pidu ratastel. Kokkukasvanud kollektiivid, nagu näiteks laulukoorid, reisivad palju.

See, millele tasub aina rohkem rõhuda, on temaatilised reisid. Kindlate teemadega. See tõmbab kokku inimesed, kellel on ühine huvi. Siis on reis ka kohtumise koht, trehvad inimesi, keda sa muidu ei kohtakski. Ja jäädakse suhtlema.

Näiteks Maalehe reisid, seda sai aastaid tehtud rätsepatööna pannes rõhu maale ja muudele väikestele kohtadele, milliseid ei ründa turistide hordid. See võimaldas vaadata asju, mille kohta sai öelda, et oleme esimesed eestlased, kes seda teadaolevalt üldse on näinud.

Olen teinud erialaseid reise arhitektidele ja dendroloogidele muuseumi ja teatrirahvale, teadlastele, literaatidele, ohvitseridele ja diplomaatidele. Sedalaadi sõite on mõttekas teha ja neil asjadel on perspektiivi. Inimesed saavad omavahel arutada ja jagada mõtteid, mida nad näevad. See aitab elamust mõtestada. Sisseahmitava informatsiooni sõelumine, sorteerimine ja korrastamine sünnib ühise mõttevahetuse korras.

Eraldi:

Reisimine ei kao, tuleb aeg ära oodata

Ott Sandrak: Vahepealset puhkeaega võiks kasutada oma silmaringi avardamiseks ja lugeda näiteks reisikirju. Neid ilmub õnneks pidevalt, nii tõlkeid kui originaale. Kindlasti soovitan lugeda Ed. Bornhöhe reisikirju, ta on mitte ainult Eesti reisikirjade žanri rajaja, vaid minu meelest ka tänaseni aktuaalne ja ületamatult parim.

Internet koos You Tubiga on ka teretulnud, mitte ainult reisimise aseainena, vaid ka tulevaste reisiplaanide tegemiseks.

Minult on küsitud, kes meil Eestis on parim giid. Teda enam ei ole. See oli Veljo Ranniku. Ta oli hariduselt metsamees. Tundis läbi ja lõhki kõiki Eesti maastikke, looduslikke vaatamisväärsusi, kuna oli eluaeg sellel alal lisaks õppimisele ka töötanud.

Tema oli see, kes esimesena töötas läbi kõik Eesti mõisad. Tundis ka kogu Eesti ehituspärandit. Naljalt ei olnud kohta, kus ta ei oleks olnud. Lisaks oskas sellest kõigest ka väga hästi rääkida. Elupõlise loodukaitsjana oli ta ka tänuväärt kaaslane Eesti Muinsukaitse Seltsi asutamisel ja käivitamisel.

Fotod: Armar Paidla, Viio Aitsam, Paula Salme Sandrak ja Ulvi Rannaste. Ilmus Maalehes.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga