Kunstnikuüksindus ja hõbehaigrud

Kraabin terava noaga värskeid kartuleid koorest puhtaks. See nõuab aega ja ma tunnen, kuidas aeg liigub. Mõtlen, kas kiiremini ei saaks, ja õnneks mõtlen kohe ka selle peale, mis ma teeksin siis, kui saaks. Vastus on, et ilmselt kõõluks arvutis. Ma ei mäleta, et minu isa oleks kunagi niimoodi kartuleid puhastanud. Ema mäletan seda tegemas. Isa ühmas alati, et selliseid kartuleid kõlbab ka koorega süüa.

Samas ei ole mõte kartuleid puhastades mitte puhastamise juures – see käib automaatselt nagunii –, vaid hoopis kunstnik Ants Laikmaa juures külas. Kujutan ette stseeni, kuidas tema ema –siis oli ülemöödunud sajand – lõi Vigala rahvarõivad selga, läks Pärnu ja šokeeris seal saksikut seltskonda muu hulgas korraliku saksa keelega.

Loe edasi Kunstnikuüksindus ja hõbehaigrud