Üleilmse relvarahu püüdlus, mille ÜRO märtsi lõpul välja hüüdis, tundub, isegi siis, kui jääb hüüdjaks hääleks kõrbes, tähtsaim kavatsus viimase aja üleilmsete tähtsate kavatsuste seas.

Eestimaa külataevas lendas taas lennuk. Ma selle sõjalennukiks registreerisin, sest koroonaviirusega seoses on hetkel muud lennud ju lennatud. Me aia lähedal oleval Kuusiku lennuväljal veel aktiivne tegevus ei käi.

Eestimaal on kevad. Need, kellel on aega mõelda sellest, mis muutub, kui koraanavaatemäng lõpeb, avaldavad lootust, et üks osa eestlastest otsustabki maaelu kasuks. Ma muidugi ei kujuta ette, mis sunniks inimesi linnupulmasid vaatama. Ma alles nüüdses vanuses märkasin, kuidas kurameerivad tihased lendavad uljamalt kui muidu. Lennukaared ei ole ratsionaalsed, et punktist punkti, vaid tehakse uhkeid kunstilisis pööranguid. Kuidas seletada sõjatehase juhatajale, et rõõmu saab tunda ka sellest, kui oled kurvastanud sellepärast, et su puu otsa viidud uus kuldnokapesakast kuldnokkades huvi ei ärata, aga siis märkad, kuidas kaks pisut armuhullu sinitihast kahekesi koos seda pesa revideerivad. Mis rõõm seda näha on! Muidugi ka relvade ilust on kirjutatud. Relvi on lausa ülistatud. Loe edasi Kevad üleilmse relvarahu valguses →