Terroristid, separatistid rändlinnud ja valetajad

alt

Hanereas on kaks hane otsustanud lennata kõrvuti. 

Linde pildistas: Viio Aitsam

 

Lugu ilmus Maalehes.

Kevadel tulevad Eestisse tagasi rändlinnud. Sellest lihtsalt ei saa mööda vaadata. Tõsi, ma ei tea, kuidas sellega on linnades. Kumb tähtsam on, kas rändlindude, koduaia kuldnoka taastulemine näiteks või Eesti venekeelse elanikonna mõjutamiseks üleeuroopalise meediakanali loomine. Suurem riik kiusab väiksemat, suur vend ja väike vend, suur Peeter ja väike Peeter.

Lindude rändamine on igikestev. Rahvaste rändmine… eks nad on rännanud kogu aeg, aga mu vene sõber, siberlane ütleb, et Venemaalt pole kunagi nii palju inimesi välja rännanud. Isegi kommunistliku oktoobrirevolutisooni eel ja järel lahkus sellelt maalt vähem rahvast. Linnud tulevad koju tagasi, ilmselt on neil see teadmine tiivalöögis ja see on see, mis ei muutu. Venelased, kinnitab mu sõber, just haritud ja ka majanduslikult kindlustatumad lahkujad, ei pea plaani tagasi tulla. Nad lähevad jäädavalt.

Loe edasi Terroristid, separatistid rändlinnud ja valetajad

Sulev Luik – muinajutuvestja, tulnukas, naabripoiss…

alt

Raimond Valgrena. Sulev oleks nüüd just kuuekumneseks saanud.

Ilmus Maalehes. Allpool on Neeme Kuniga, Rein Heinsalu ja Peeter Vähi mõtted.

Sulev Luik oskas järele teha luige häält. Seda kevaditi ja sügiseti me taevas kõlavat igatsuse ja ärateelise häält teevad need luiged, kes meie keele on nimetatud laululuikedeks.

Oli taas üks sügis, kui omal moel kinnitus üks mu mõtteseos Sulev Luigest ja rändlindudest. Olime Pärnumaal Tõstamaa kandis miskipärast. Ja siis kuidagi kutsuti meid Kotkaklubi kokkutulekule.

Leidsime koha üles, astusime uksest sisse ja sattusime kummalise keskustelu keskele. Keegi näitas me jaoks haruldaste looduskaitsealuste mustade toonekurgede pilte ja suur seltskond mehi esitas küsimusi. See oli kui salakeel, kõik näisid piltidel olevate lindudega olevat sinapeal, tundsid neid nägu ja nimesid pidi. Kuidagi on meeles, et Iisraeli lahinglennukid arvestavad oma lende planeerides nende toonekurgede tulemisi ja minemisi.

Loe edasi Sulev Luik – muinajutuvestja, tulnukas, naabripoiss…

Wabadusrist, vildak kui Pisa torn

alt

Kindral Laidoner, Ivo Uukivi, ärimees Puhk, Jüri Tiidus, riigivanem Päts, Ain Lutsepp, niiditõmbaja, riigikogu esimees Kaarel Eenpalu, Indrek Sammul ja keskel Centum klubi perenaine proua Krüdner, Harriet Toompere.  Wabadusrist Draamateatris.

Pildistas: Mats Õun (Rohkem pilte Draamateatri koduleheküljel)

Lugu ilmus Maalehes.

 

Draamateatri uuslavastus „Wabadusrist“ lõhub müüti õndsast kuldsest Pätsi ajast, kus Laidoner juhatas väge.

Kui Indrek Hargla kirjutatud ja Hendrik Toompere Draamateatris lavastatud „Wabadusrist“ läbi saab, siis ilmselt pole ma ainus, kes mõtleb kolmandale ja neljandale vaatusele. Mõtleb sellele, mis me rahvast edasi sai ja saab.

Miks ometi? „Wabadusristi“ lavaaeg hõlmab kuusteist aastat me vabariigi ajaloos. Näidend algab katkega Johan Laidoneri kõnest, mis peetud Riigikogu saalis 1924. aastal pärast 1. detsembri mässu mahasurumist. Kindralit mängiv Ivo Uukkivi kõneleb veendunult: „Mässajad ja äraandjad on pandud sõjavälja kohtu alla. Meie Vabadussõja vaim ei ole mitte surnud veel. Oma põhiseaduslikku korda ja vabadust kaitseme meie viimse veretilgani…“

Loe edasi Wabadusrist, vildak kui Pisa torn

Näitlejaks olemise talumatu kergus

alt

Elina Reinold Tapa jaamas, lavastuse “Viirastuste vaksal proovis.               Foto: Viio Aitsam

 

Lugu ilmus Maalehes 2011.aastal.

Näitleja Elina Reinold ütleb, et lavastus “Antigone” mõjus Iraanis, Teheranis nagu “Vaikuse vallamaja” kunagi Eestis.

Loen enne Elina Reinoldiga kohtumist äsjaostetud Milan Kundera raamatu “Veidrad armastuslood” tagakaanelt, et autor leidis neid lugusid kirjutades “iroonilise kõrvalpilgu maailmale ja omaenda elule”. Näitleja Elina on 20. veebruaril 2011 toimunud teatrifestivali Fadjr lõputseremoonial tunnistatud parimaks naisnäitlejaks nimitegelase rolli eest R.A.A.A.M.-i lavastuses “Antigone”. Kirjutan raamatu tahakaanele hulga küsimusi. Elina tuleb ja tuba saab elektrisinist energiat täis. Vaatame teineteist. (Paus kannab.)

Loe edasi Näitlejaks olemise talumatu kergus

Mees, kes mäletab aja pöörlemissuuna muutust

 

alt

Mait Malmsteni mängitud mes mäletab tagurpidi liikuvat aega.                   Foto: Ervin Õunapuu

 

Hristo Boychev

Fenomen”

Produtsent: Märt Meos

Lavastaja: Madis Kalmet

Kunstnik: Ervin Õunapuu

Mängib: Mait Malmsten

Valgus: Priidu Adlas

Esietendus 22. märtsil kell 19 Vene Teatri väikses saalis

 

Lugu ilmus ajalehes Postimees

Hristo Boychev ja Mait Malmsten panevad aja tagurpidi käima.

Jah, Bulgaaria kuulsale näitekirjanikule meeldis oma näidendi „Titanicu orkester“ Eestis nähtud lavastus nii, et ta söandas oma seitse aastat kirjutatud mononäidendi „Fenomen“ maailma esmaesitamise au eestlastele anda. Ma ei tea, mis nipiga produtsent Märt Meos Mait Malmsteni ta hõivatuses mängima sai, aga see, et nii läks, näis olevat rõõm näitlejale ja on kindlalt ka vaatajatele.

Hristo Boychevi mononäidend on sedasi kirjutatud, et annab palju tõlgendusvõimalusi nii näitlejale, kunstnikule kui lavastajale. Milline vorm ja vormistus? Mait Malmsten, Ervin Õunapuu ja Madis Kalmet on valinud napima, täpse ja mõtlemispause lubava tee. Sellise, kus näitleja sarm ja vaatajate kujutlus- kaasamõtlemisvõime teineteist ergutavad, erutavad. See on teater selle sõna kõige paremas mõttes.

Loe edasi Mees, kes mäletab aja pöörlemissuuna muutust