Keegi ei saa Ameerika presidendiks, kui ta pole Ameerikas sündinud

alt

Helle Meri 2006.aasta kevadel. See intervjuu tuli eile õhtul meelde. Ma ei tea miks. Aga olgu ta siin, teile lugeda.

Pildid tegi Viio Aitsam.

 

Oleme oma jalutuskäigul kusagil Kabelineeme, Eesti presidendi poolsaare ninas, kui proua Helle Meri mulle äkitselt sina ütleb. Ma kohe ei adu ja teietan teda paar korda veel. Koperdan mööda kivisid. Helle korjab klaasikilde. Ma nopin merest tühja ja veel terve šampanjapudeli. Helle räägib mere tööst. Hundikoer Mathias tahab mürada.

Poolsaart ümbritsevas udus kostab kajakate kisa ja udusireenid huilgavad. Räägime rebasest, keda Helle hommikul juba kohtas. Räägime kaevikutest ja muudest militaarmärkidest, mida poolsaar kaheksa aastat tagasi, kui Helle ja Lennart siin ümberkorraldusi alustasid, täis oli. Tormist räägime ja merest näritud kallast kaeme. Tuulevaikust Kabelineemel peaaegu ei olegi.

Meri muudab saart uhkelt ja Helle hoiab sama uhkelt Kabelineeme tippu ja kogu poolsaarel tänaseks loodud kodu.

Paadikuuri suurte uste ees on liivavallid. Saarekese maa sees on alles veneaegne tuumavarjend. Helle ütleb, et ühekordseks kasutamiseks.

Kaunilt on kasvama läinud Prantsuse vabariigi presidendi Jacques Chiraci 2001. aastal istutatud lõhisleheline tamm. Kohe-kohe hakkab õitsema põõsas, mille nimi on kuldvihm.

 

***

 

Helle, kas te, kas sa tahaksid elada, jalad seinal, nii nagu ühe presidendiproua elu nähakse enamasti?

Ei taha, ei taha. Ma ei kujuta ette. Ma olen pruun. Märtsikuust juba olen väljas kõik päevad. Põlenud päikesest.

 

Mis see ikkagi on, mis ajab hommikuti välja muru niitma, trimmerdama, rohima, lõikama, pudelikilde ja mere kantud pudeleid kokku korjama?

Ei oska teisiti. Ma pean kogu aeg midagi tegema.

 

Näitleja töö, hea näitleja oma, on loominguline…

…pühendunud…

 

…ja kui näitleja enam teatrit ei tee, siis ta raamatupidajaks üldjuhul ju ka ei hakka?

Rehkendusega ma ei saa hakkama, ei elus, ei koolis.

Loe edasi Keegi ei saa Ameerika presidendiks, kui ta pole Ameerikas sündinud

Vaadake meied, meie oleme teistsugused

alt

Ja nad ongi, teistsugused! Läbimängul pildistatud. Soovitan vaadata Jänedal igatahes.  Allolev lugu ilmus ajalehes Postimees esmalt.

 

Vabanäitlejatest teatritrupp mängib Jänedal Pulli tallis lugu “Me tahame luua näitemängu, mis muudaks maailma” ja mängib nii, et publik jääb uskuma nad tahavadki paremat maailma. Näitlejad ei ole rasvunud, heaolusse uppunud ja silmaklappidega muidusööjad.

Pärast esietendust kuulis publiku seas teatrielamusest puudutatud vaatajate kiituse sekka ka palju rahulolematust. Kellele ei meeldinud, et laval poodi ja lendasid raamatud, kellele see, et ühes lindilt kõlanud kirjas ütleb 13aastane tüdruk isale, et üüris oma emaka välja ja on rase… Eesti rahva ellujäämise nimel.

Loe edasi Vaadake meied, meie oleme teistsugused

Ristilipp ja R(r)istikivi, kes neid suudaks unusta

alt

Tänases (20.juuli 2012) Postimehes ilmus mu arvustus Pivarootsis esietendunud lavastusest “Karl Ristikivi Põlev lipp”. Loost kärbiti välja lõik, mida samuti tähtsaks pean ja mille siin selle pildi illustratsiooniks nüüd avaldan. Kujutage ette, et selle kärpe loeb teile ette näitleja Sulev Tepart, kes parasjagu on Karl Ristikivi rollis. “

“Kujutage ette tänase päeva võtteid kasutades üles vuntsitud madalat muinasjutupildi moodi kalurimajakest. Lisaks värskelt pügatud muru, eurostandardile vastavalt ehitatud kiviaed, mille vastu on kunstnik toetanud kaks vana saani. Mingil ajal tekivad saanidele Läänemaa imelised saanitekid. Laudadest ehitatud tribüüni ees keskel on piirikivi, ristikivi, ristiga kivi. Kivi on maa sees, maaga seotud otseselt. Ja äkki tõusevad selle idüllilise värvipildi kohale neli võimast kolmnurkset ristilippu, mis lehvivad üle kõige. Ja et sellest veel vähe ei oleks, laseb kunstnik kaks pikkade varraste otsas olevat samasugust matsipoistel panna me rahvausus müstilise märgi – külakiige tugipostide otsa. Seda suurejoonelist, aga õõvastavalt õudset pilti saab ju võtta ka kontekstis, et karjapoisist saab kuningas, saunas sündinul on marssalikepike paunas, aga paraku… ütleb lugu ja lavastus, et me pole inimestena väga palju targemaks saanud saja aastaga. Minge ja vaadake ise, te ei kahetse.”.

Lavastaja Raivo Trass ütleb tänases Õhtulehes ajakirjanik Jaanus Kullile, et talle ja trupile ei ole tehtud töö eest makstud.

 

Klaudia Tiitsamaa, maailma parim näitleja

Ma nüüd laon siia erandkorras kuus pilti jutti alljärgneva loo ilmestamiseks. Saage tuttavaks Klaudia Tiitsmaa.

alt

 

alt

alt

alt

alt

alt

Klaudia Tiitsmaad pildistas tema Türi kodus Viio Aitsam.

 

Mis ime see on, mõtlesin, nähes, kuidas mu jaoks täiesti tundmatu näitleja Klaudia Tiitsmaa Rakvere teatri suvelavastuses „Hullumaja suvepäevad“ Üllar Saaremäe ja Toomas Suumaniga võrdse siin ja praegu tunnetusega oma osa teeb. Kuidas see võimalik on?

Kaludia kutsub meid Türile vanematekoju külla. Mu esimene üllatus järgnevate reas on see, et metsalaval habras ja pisike Klaudia on suurem kui laval. Saate aru on elus hoopis pikem. Midagi sellist ei ole ma oma teatrivaatamisaastate jooksul kogenud, vastupidist sageli.

Klaudia Tiitsmaa õpib Viljandi kultuuriakadeemias näitlejaks, aasta kooli on veel ees. Kui ta ema, nukukunstnik Resa Tiitsmaa hiljem oma loomingulisi nukke näitab, küsin temalt, kas ta luges Klaudiale muinasjutte õhtuti? Saan teada, et luges, aga rohkem mõtles välja ja rääkis oma lugusid, ulmet ja realismi. Ja see mind äkki enam väga ei üllatagi.

 

(Me ajame juttu Klaudia ema pisikeses ateljees.)„Kunagi me elasime siin pisikeses toas kolmekesi. Pikalt elasime. Küsisid, kui vana ma olen, septembris saan 22.“ räägib Klaudia Türi elust armsasti.

Loe edasi Klaudia Tiitsamaa, maailma parim näitleja

Väärtus ei ole raha, vaid maa ja inimene

 

See mida nüüd loete, on üks lugu, mille kirjutasin  ja mis ei ole kusagil ilmunud, poliitiline kutuuritus süveneb.

Julgen arvata, et eestikeelse suveteatri publikumenu toetub ülemaalisele linnastumisele ja tüdimusele poliitilistest pettustest.

Eestlaste eneseteadvus seisab pea peal. Isegi see lause, mida nüüd loete, ei pruugi olla tõde: “Luuletaja Paul Erik Rummo on linnainimene, luuletaja Hando Runnel aga maamees, Jaan Kaplinski on eestlane.” Tuleks mõista, et pealinnas elamine ei tee kedagi kohe linnainimeseks. Maa, loodus, öö ja päeva vaheldumine on kehamälus ja meeles sees. Siis ka, kui sellest ei hoolita. Linnaka nägu tuleb ehk pähe ja riided selga, aga maaka tegu õnneks nii ruttu ei kao.

Segadus muidugi ka süveneb, tunnistagu need uuslinlased seda endale või mitte. Keha annab märku, kui maa elujõud otsa saab.

Loe edasi Väärtus ei ole raha, vaid maa ja inimene

Surmatantsud Tapa lagunevas jaamas

 

alt

Helena Mersin ja Elina Reinold, Tapa peroonil. Foto: Viio Aitsam.

 

(Kärbitud lugu ilmus esmalt Postimehes.) Vabanäitlejad tantsivad lagunevas Tapa jaamas mitmes mõttes surmatantse. Lavastuse põhitoon on trööstitus.

Trööstitut lagunemist rõhutab mängupaik. Mäletamise ja mälestamise koht peale kõige muu. Hiljem nähtule tagasi mõeldes on päris õõvastavgi, et esietenduse eel mängis Tapa jaamas mälestusmärgiks saanud veduri taustal reipalt uhke pasunakoor.

Maha jäetud rongijaamast, viirastuste vaksalist, on saanud kummituste teater. Näidendi on kirjutanud Hispaania mees, lavastuse tegid Eesti naised. Üks võimalus seda näidendit mõtestada on tunda kaasa nooruse armastusse ja ideaalidesse takerdunud inimetele. Näitleja Mait Malmsten ütles mõni kuu tagasi enese täiskasvanuks saamist lahates: “Ma Jüri Krjukovi suust kuulsin sellist ütlemist, et kui sa kahekümneselt ei mässa, pole sul südant, ja kui sa neljakümneselt ikka veel mässad, pole sul mõistust.”. See meenus nüüd lõikavalt Tapa jaamas teater R.A.A.A.M.i suvelavastuse „Viirastuste vaksal” esietenduse lõppedes.

José Sanchis Sinisterra näidendi alguses on remark: „ Lugu ilma lõputa“. Tapal, kui etendus lõpeb, on pasunakoor ammu lahkunud. Loos sees on endisest kommunistlike ideedega teatri näitlejast viljastava kapitalismi oludes saanud linna kultuurinõunik. Tema plaan on teha kunagisest revolutsioonilisest ja ekperimendialtist teatrist muuseum ning salapäraselt hukkunud lavastajast kultuslavastaja ja rahvuskangelane. Seda tegelast me Tapa jaama kunagises puhvetis, kus lugu mängitakse, ei näe, aga situatsioon, mida naised mängivad, on tuttav ju?

Kas naised on nõus sellega, et ideaalid ja noorus muuseumiks kuulutatakse? Kas meie oleme sellega nõus? Ja kuidas me nõus oleme ja kuhu me elu lõpus ikkagi oma elumõtetega jõuame? Kas oleme nõus näidendis kõlava loosungiga “Süsteem teeb inimestest papist tiigrid“?

Loe edasi Surmatantsud Tapa lagunevas jaamas