Näitleja ja lavastaja Robert Annus maailmas päeva püüdmas

alt

Robert Annus Tartus, aprills 2012.

Vanemuise teatri näitleja ja lavastaja Robert Annus leiab, et rollist välja tulemis oskust tuleks õpetada lavakoolis.

 

Neli aastat tagasi sa lõpetasid lavakooli ja sinust sai tartlane. Tegelikult oled Tallinna poiss?

Jah. Aga mul on kontakt ka Raplamaaga, minu maakodu ja mu esivanemad tulevad Vigalast. Ma olen kõik oma elu suved täies pikkuse olnud Kesk-Vigala kandis. Mul on oma suhe sealse jõega.

 

See on nüüd küll koht, kus tõdeda Eesti on ikka väga väike.

Ma käisin Tallinna muusikakeskkoolis. Alustasin klaveriga ja lõpetasin oboeklassis. Jõudsin enne lavakooli ka muusikaakadeemias aasta oboed õppida. Siis tulid teatrikatsed ja…

 

Miks selline pööre ja valik?

Oboe tuli juhuslikult. Hakkasin plokkflööti mängima klaveri õppimise kõrval ja siis õpetaja andis mulle oboe ning soovitas. Ja see sobis mulle. Mind utsitati harjutama…

 

… oboe ei ole vist eriline moepill?

Oboemängijaid on meil väga vähe. Klarnetimängijaid on alati rohkem, sealt läheb edasi saksofon ja… oboe on kummaline nähtus. On klarneti mõõtu, aga klarnetil on huulikus üks pilliroog, oboel kaks koos. Ilus, natuke pinisev, imeline hääl. Ilus on siis, kui osatakse mängida.

Oboega läks, jah, nii, et mulle see väga meeldis ja sobis, aga ma ei viitsinud harjutada nii palju kui peaks. Üksinda klassis… see ei sobinud mulle. Interpreediks saades sa pead harjuma sellega, et veedad mingid aastad oma elus, väga suure tundide arvu, üksi ühes ruumis heliredeleid mängides. Mulle see ei sobinud.

Loe edasi Näitleja ja lavastaja Robert Annus maailmas päeva püüdmas

Ukuaru – lihast ja luust, papist ja puust

See lugu ilmus Maalehes nii: http://www.maaleht.ee/news/uudised/kultuur/ukuaru-lihast-ja-luust-papist-ja-puust.d?id=64339

Siin üks lisa loo lõpus.

 

Madis Kalmeti “Ukuaru” lavastus Viljadi Ugalas on just nii hea, et sobiks ja kõlbaks mis tahes me repertuaariteatri repertuaari.

Tundub, et Madis Kalmet on “Ukuaru” uuesti tulekuks eestlaste kultuurimeelde tabanud üliõige aja. See on aeg, kui me akendest paistab palju, kuid eestlaste omamaailm kipub väljast pealepressiva varju jääma.

Eesti teatriakendest sisse kiigates leiab ikka mõne Ameerikamaa kuulsa filmi lavavariandi, millega näitlejaid mängima motiveeritakse ja publikumenu ette garanteerituks loodetakse olevat. Mulle tundub sedakordne lahendus, et Eesti hea film Eesti teatrilavale jõuab, kordi ausam, õigem ja harivam. Eelöeldud õige aja kontekstis on oluline teada, et režissöör Leida Laiuse film “Ukuaru” esilinastus 1973. aastal. Venestamise surve Eesti Nõukogude Vabariigis siis tugevnes haripunkti.

Loe edasi Ukuaru – lihast ja luust, papist ja puust

Kunst on plahvatuse laps

Lugu ilmus esmalt reedeses Postimeghes. Ma ilmselt ei meeldi sellele, kes Postimehes lugusid veebi üles riputab. Aga kui kirjutan, siis tahan, et seda ka loetaks.

 

Professor Peeter Torop ütles Linnateatri Taevalaval peetud loengus mille pealkiri oli „Plahvatav stabiilsus“ , et tema jaoks on minu loo pealkirjaks olev lause„Kunst on plahvatsuse laps“ kõige tähtsm. Ka seda ütles Peeter Torop sissjuhatuses, et tsitaat on pärit professor Juri Lotmani viimaseks jäänu raamatust „Kultuuri ennustamatu mehhanismi“, mis jäi Lotmani tegelikult viimaseks raamatuks. Esineja lisas professoritele omase hinnangut vältiva hääletooniga, et see raamat on ilmus mööunud aastal vene keeles ja on ilmumas inglise keeles. „Eesti keeles veel mitte.“ ütles Peeter Torop.

Loe edasi Kunst on plahvatuse laps

Vanemuise liivakellad helisevad äratust

 

alt

Esietenduse on lõppenu.

 

Lugu ilmus esmalt Postimehes.

 

Karjäär“

Lavastaja: Uku Uusberg (Eesti Draamateater)

Kunstnik: Artur Tšehhi

Valguskunstnik: Siim Allas

Osades: Robert Annus, Tanel Jonas, Martin Kõiv, Markus Luik, Maarja Mitt, Aivar Tommingas

 

Uku Uusbergi Vanemuises esietendunud lavastus „Karjäär“ on vaieldamatult tema parim lavastus ja mu jaoks ka selle sajandi huvitavaim lavastus Eesti teatris.

Ses lavastuses ei ole midagi ülearu ja ei ole midagi puudu ja kõige vägevam seejuures on, et ta oma organiseeritud korrastatuses sünnibki iga kord uuesti ja on samas improvisatsioon.

Lugu, mille ennenägematult ärgas Vanemuise trupp meile mängib, on sellest, et me elame maailmas, mis on üles ehitatud loogiliselt. Loogiline maailm seisab ja püsib koos inimeste kehtestatud seadustel ja reeglitel. Paradoks on aga, et inimene ise ei ole loogiline. Kui inimene oleks loogiline, siis oleks ta robot ja maailm oleks teine. Küsimus on, kas me tahame olla ja elada robotiilmas.

Karjäär tähendab eesti keeles teed tippu ja sügavat auku maa sees. Varasematest Uku Uusbergi kirjutatud omatekstide lavastustest erineb näidend „Karjäär“ selle poolest ka, et seekord toetab lavastus teksti: lavastus näitab, näitlejad näitavad ja lugu jutustab ennast. See, mis laval sünnib, teeb laval räägitud sõnad mitmeplaanilisemaks ja mõistetavamaks, alateadvus tuleb mängu ja vaataja saab seda vastu võtta terve kehaga. Kogu oma olemasolu ja elatud elu slepiga.

Loe edasi Vanemuise liivakellad helisevad äratust

Igaviku nupp inimjalgadega kirstus

 

Margus Mikomägi

 

Tartu Uue teatri äsja esietendunud lavastuse „Vanemuise biitlid“ lõpustseenis küsib üks biitels: „Kuidas tappa laulindu?“.

Selle teatri juhi Ivar Põllu ümber on kookusaanud „Valge võtme vennaskond“, kes teeb seal seda, mida teeb, nö valges kastis, mitte mustas (mitte blackboxis, nagu kombeks). Seda tunnetust kannavad mu meelest Eesti teatrites muu hulgas Urmas Lennuk ja Uku Uusberg. Muide, Peeter Jalakas, nii ootamatu kui see ei tundu, oma Krahli bändiga niisama.

Laululinde tapetakse Eestis nüüd avalikult, öeldes, et tapmise põhjus on majanduslik mõtlemine.

Sellesama hoone küljes, kus Tartu Uus teater kunstitemplit peab, on silt MÜÜA. Müüjaks on “kultuurisambad” Tartu ülikoolist. Võtab sõnatuks. See on juba tavaline, et see Eesti haritlaste sünnitusmaja oma kaelasadanud kinnisvaraga äri ajab. Selle asemel, et olla täiskasvanud, ideaale toetav kultuurikandja. Ülikooli maha kandes – kas me oleme siis juba ka nii kaugel, et meil ei olla ühtegi arukat rikast eestlast? Pole gruppi aatelisi ärimehi, kes ostaks 220 000 euro ehk 3,5 miljoni krooni eest Tartus botaanikaaia vastas oleva maja ja kingiks selle kultuurile? Selline tegu läheks igavikku kirja igatahes. Rapsitehase ostmine sinna ei jõua kindlasti.

Loe edasi Igaviku nupp inimjalgadega kirstus