Mikk Jürjens: „Ma usun meeletult armastusse!“

Mikk Jürjens 1. mail 2010. aastal Rapla vanas seltsimajas, mis täna kannab kultuurikeskuse nime: „ Tead, siin Raplas olles saad aru, et kõik, mis sa mujal olles mõelnud oled, loksub paika.“.

 

On pisut kahju, et kaks aastat tagasi suvel plaanitud jutuajamine sellel kevadel lavakooli lõpetava Mikk Jürjensiga noore mehe kiire aja pärast ära jäi. Oleks saanud muutumist märgata nüüd. Eesti teatrimaastikule on sisenemas taas üks noor, loomingulistele noortele omaselt ja tõsiseltvõetavalt ideaalidesse uskuv näitleja.

 

Sa läksid Raplast neli aastat tagasi Tallinna lavakooli õppima. Näitlejaks. Mitu korda sa selle aja jooksul jõudsid mõelda, et äkki see ei ole ikka minu koht?

Meil koolis käib praegu uue kursuse vastuvõtt. Vaadates katsetele tulnuid, tuleb meelde see tunne, mis oli, kui ise sisse astusin. See närv on kõigil väga sarnane. Kogu maailm on selle närviga kaasas. Kui sisse sain, siis see tunne jäi. Väga tugev tõstetud seisund kestis poolteist-kaks aastat. Kõik oli koolis uus, kõik ained, erialatunnid, õpetajad… Lisaks oled õnnelik, et saad teha seda, mida tahad.

Siis, kui hakkasime juba tükke tegema, miski muutus. See oli järgmine tase. Uued mõtted tulid. Ka see, et äkki ma pole õiges kohas. Oli pettumusi. See milleski pettumine käis kõrvuti suure õnnetunde ja teadmisega, et olen väga õiges kohas.

Läbi diplomilavastuste, mis oli selle aja kronoloogiline telg, on olnud tunded väga kõikuvad.

Loe edasi Mikk Jürjens: „Ma usun meeletult armastusse!“

Robert De Niro Artur Talviku filmis kõrvalosas

Selle pildi, kuidas Artur Talvik Jaapanis Barutot filmib, tegi Rein Kilk, kes on ka üks filmi toetajatest. Filmi saab vaadata Artur Talviku kodus Lahemaal Kass Arturi kinos, täpsem info www.talvik.ee. Artur Talvik näitas oma filmi Rapla pereklubi kutsel.

Filmimees Artur Talvik näitas Raplas oma autorifilmi “Baruto – tõlkes kaduma läinud”. Filmi ei tohi näidata televisioonis ja suurtes kinodes. Arturit tohib näidata, televisoonis ja laulusaates igatahes.

Artur Talvik ütles filmi sisse juhatades, et ta ei kahtle, et Kaido Höövelson, sumomaailmas Baruto, on kõige kuulsam eestlane maailmas.

Loe edasi Robert De Niro Artur Talviku filmis kõrvalosas

Käi pe***e, Margus Mikomägi!

Suurkogu on lõppenud, kuld on veel laval. Lava taga, mis on lava ees, kallistab NO direktor Kaarel Oja, NO kunstnik Ene -Liis Semperit. Või on vastupidi?

 

Margus Mikomägi – ajakirjanik

NO teatri Ühtse Eesti suurkogu sättis vaatajate ette peegli olevikust me riigis. See, mida peegel näitas, oli räpane, valelik ja mäda. Oli hirmutav ja on hoiatav.

Ma ei originaalitse siin raasugi, pannes selle loo pealkirjaks üldkasutatava roppuse. Samasuguse pealkirja pani suurkogu elamusest esmaspäevases Päevalehes rääkides ka Artur Talvik. Miks siis äkki nii? Nimelt sundis suurkogu mind endalt küsima, mida ma olen teinud, et me Eesti ei oleks valede ja petmiste küüsis. Miks ma ei ole olnud aus lõpuni? Miks ma olen vaikinud, teades? Ma tundsin etendust vaadates, et olen ka süüdi selles, et kõik on nii, nagu on.

Endine õiguskantsler Allar Jõks rääkis suurkogul peetud kõnes, kuidas ta ametikohustuste tõttu ühe erakonna juhi sünnipäeval osaledes erakonna toetajaid ja sõltlasi vaadates hämmastunud oli, et neist nii paljud veel vabaduses viibivad. Mul tekkis siis äratundmine – olen ikka mõelnud me maakonna tuntud ametimeeste juttu kuulates, et on kuritegelik võtta aastaid vastu suurt palka ja mitte midagi teha. See on kuritegelik siin elavate inimeste vastu. Kuritegelik kõikvõimalikest vabandustest hoolimata.

Mitte ükski siinne poliitik, omavalitsuse ametnik ega juht ei ole tagasi astunud ise. Hoolimata sellest, et eravestlustes ollakse tark ja nähakse vigasid selgeminigi kui üks ajakirjanik neid kõrvalt märgata võib. Aga vabandus on enamasti üks: süsteem on selline, seadus on niisugune, ma ei sa midagi muuta. Kes need seadused tegi? Allar Jõks on tippjurist, tema suus ei kõla kurjategija emotsioonina, viitab pigem krimnaalkoodeksile.

Me riigi tänane kultuuriminister Laine Jänes ütleb pärast suurkogu avalikkusele: „Ühtse Eesti suurkogu oli professionaalne teatrietendus, mille finaal ja sõnum olid ootuspärased.“ Veelgi enam, me kultuuriminister ütleb, et ta lausa ootas midagi sellist. Järelikult ta teab oodata peeglist paistvat jubedust. Teab, aga on olnud vait, on lõuad pidanud ja teeninud. Miks?

Loe edasi Käi pe***e, Margus Mikomägi!

Peeter Volkonski: „Kultuuri säilimise mõõtühik on laul“

 


Peeter Volkonski rääkis Kohilas muuhulgas ka sellest, et rahvas on loll. Ka sellest, kuidas sellised väljaütlemised mõjuvad. Foto Margus Mikomägi

See juhtus 1980. aasta suvel. Valetin Kuik tegi Viljandis mängufilmi „Teaduse ohver“. Peeter Volkonski mängis seal, ei mäleta enam, keda. Vist mitu päeva ei saadud filmida. Agulimajade vahel ei olnud sellist valgust, nagu režissöör tahtis. Kuidagi nii on meeles, et jõudis kätte päev, kus Peeter lihtsalt pidi oma filmimise ära tegema. Hea on täna mõelda, et järgmine päev ta pidi lendama Thbilisisse. Viimase võimaliku võttepäeva hommik oli sama sompus kui varasematel võtteta päevadel.

Peeter vaatas taevasse ja ütles, et olgu, siis ma laulan päikese välja. Teda ümbritsev murelik filmimeeste vägi muigas muidugi. „Eh, Volkonski järjekordne nali.“ Volk alustas loitsimist, miski tuva mitmehäälsus tuli ta kõrist ja kõhust ja peast. Teate ta tuli, päike tuli välja. Võte tehti ära, paar duublit isegi ja siis oli päike kadunud. Vihma sadas ladinal.

 

***

Kolmkümmend aasta hiljem alustab Peeter Volkonski loengut Kohilas, Kapa akadeemias, et öelda: „Nagu hoidise puhul on tähtis, mida me säilitame, pirni, õuna moosi… või säilitame seal näiteks mäda! Samamoodi on tähtis, mida me säilitame mälupulgal, mida oma isiklikus mälus ja mida kollektiivses mälus.“ Peeter Volkonski peab Viljandi kultuuriakadeemias loenguid eri rahvaste muusikast. „Ma ei räägi seal ainult muusikast, vaid eri rahvastest, nende uskumustest, kommetest, kultuurist. Selle õppeaine nime ma mõtlesin ise välja „Võrdlev kultuurilugu muusikas”

 

Loe edasi Peeter Volkonski: „Kultuuri säilimise mõõtühik on laul“

Andres Puustusmaa elavhõbe on veripunane

 

Andres Puustusmaa (keskel) Pariisis, sõbra näituse avamisel.

 

Lugu ilmus, mõnigate kärbetega 17. aprillil, Maalehes.

Kunagise krimipolitseiniku Andres Anvelti romaani põhjal kirjutatud stsenaarium „Punane elavhõbe“ muutub režissöör Andres Puustusmaa filmikätes heade näitlejate, operaatori ja monteerija abil veripunaseks ja elavaks hõbedaks.

Filmi teeb filmiks idee,“ ütleb Venes juba tuntud ja Eestis oma esimese täispika mängufilmi teinud režissöör Andres Puustusmaa. Ta kinnitab, et tegu on puhtalt krimifilmiga, lisades pisikese mõttepausi järel sõna “ilmselt“. Tõsi, film paneb pärast vaatamist küsima, mis kahekümne aastaga muutunud on. Kas tõesti ainult see, et kurjategijad on muutunud rafineeritumaks ja politseinikel on arvutis andmebaasid? Mis on täna teistmoodi, kas inimeste mõttemaailmas on midagi muutunud?

 

Ei ole paremaid aegu

Filmi tegevuse aeg on autorite soovil täpselt määratletud, loll lugu rahajahil noorte eesti meestega juhtub läinud sajandi 90. aastate algul. Segane aeg, kus loosungiks on vabadus. Kas ja mis teeb vabaks? Kurjategijad ei vali vahendeid, et rikkaks saada, politsei ei vali vahendeid, et neid vangi panna. Ükski väärtuskategooria ei ole ses elus püha ja puutumatu.

Suurtes plaanides näitab „Punane elavhõbe“, kui mõttetu, põhjendamatu ja õigustuseta on mis tahes vägivald. Seda ka, et kurjus on kerge kasvama, kui kokku satuvad sarnase mõttemaailmaga tegelased.

Punane elavhõbe, mida ükski selle otsija ja ostja pole näinud, arvatav tuumapommide valmistamiseks tarvilik metall, saab filmis korraks isegi nähtavaks. Ta on metalsetes torudes, mis pakendatud kui luksuskaup radioaktiivsuse märkidega elegantsesse nahkkohvrisse. Sellist pakendit iseloomustab tänase Eesti moesõna “glamuurne”. Kohver on vist ainus taoline ese filmis, kui välja arvata politseipealik Buldooseri (Peeter Oja) seljas olev Kalevi kirjaga dressipluus. Muidugi tiirlevad kurjategijate maailmas ka imeilusad naised. Film taas ei anna vastust, miks kurjusega palistatud maailm just ilusaid naisi ligi tõmbab? Kas sellel vastust ongi.

Tundub, et režissöör Puustusmaa jaoks on punane elavhõbe kujundis hüübinud veri tapetute, vägistatute ja pekstute näol. Veri – nii hindamatu ja vajalik elus inimesele, elvhõbedana soontes tukslev, ja täiesti kasutu, mõttetu, kui inimene on surnud. Hüübinud vere tahaks iga mõistlik inimene ära pühkida.

 

Loe edasi Andres Puustusmaa elavhõbe on veripunane