Kristiina Ehinist filmi teinud režissöör: Kristiina on enda elu kunstnik

8.märtsil jõuab kinodesse kümme aastat tehtud täispikk dokumentaalfilm luuletaja Kristiina Ehinist. Režissöör Anu Aun ütleb, et „Vetelkõndija” on film sellest, kuidas Kristiina loob oma ellu argipoeesiat.

Kristiin Ehin ses filmis, nii nagu ka oma viimaste aastete luuletustes, räägib naistet, kes on elanud enne meid. Esiemadest. Sellest, kuidas ta majakavahiks olles tundis ära vana iseenda.

Seepärast on kuidagi sümboolne, et saan režissöör Anu Aunaga rääkida ajal, kui ta on oma vanaema Elleni 90. sünnipäeval.

Kas te osakasite seda filmitegu alustades mõelda, et ühe teemana tuleb juttu esieemadest?

Ma tahtsin teha filmi naiseks olemisest ja naise erinevatest rollidest – emana, tütrena. Sügavam tasand tuli võtete käigus juurde just sellel ajal, kui Kristiina kirjutas raamatut „Janu on kõikidel üks”.

Mis pilguga te nüüd oma 90-aastast vanema vaatate?

Mu vanaema on olnud suguvõsa süda. Tema juurde käiakse kokku. Me koos oma õega oleme kõik suved veetnud vanema juures Pärnus.

Vanaema on mul Muhust pärit. Ta õmbles meile Muhu rahvariided selga ja kogu elu olen kandnud Muhu pätte. Ses mõttes Kristiina huvi juurte vastu mind kõnetas, kuna on mu enda elus tähtis osa.

Ma ei saa küsimata jätta, kas te nägite nüüd vanaema vaadetes iseennast? On see üldse võimalik?

Juubelil oli palju piltide vaatamist. Nägin vanaema selliseid noorepõlvepilte, mida ma ei olnud varem näinudki või ei olnud osanud vaadata. Siis ma küll tundsin ära ta noorusaja rõõmsameelsuse. Naerusuised pildid. Mu tütar vaatas neid ja ütles, et näed, sul on vanaema naeratus. Jah, see ilmselt tuleb meil emaliini pidi.

Kui kaua te seda filmi tegite?

Alustasin tõesti kümme aastat tagasi ja siis esimesed kaks aastat oli väga tihe arendus- ja võteteperiood. Järgmised võtted juba jagunesid järgnevate aaste peale ja siis olid võtted ka harvemad. Põhjus see, et hakkasin tegema „Eia jõulud Tondikakul“ filmi ja enne seda tegin ka „Polaarpoisi”. Siis kirjutasin Eia jõulude raamatu. Nii et olid teised hästi suured projektid paraleelselt ja need võtsid aja.

Oli see, et filmi tegemine aastete peale jagunes, hea?

Arvan, et oli hea. Olen ise kümne aastaga küpsenud hoopis teise kohta. Kui oleksin teinud selle filmi näiteks kolme aastaga, siis see oleks olnud hoopis teistsugune film.

Ma filmi vaadates mõtlesin, et te olete ka Kristiina muutumise ajas filmi saanud. Et see on uhke.

Usun ka, et sellele filmile tuli kasuks nii Kristiina küpsemine kui ka minu enda küpsemine režissöörina. Ka mõttemaailmad muutusid, praegu on need midagi muud kui kümme aastat tagasi.

Võttepaigad mõjusid romantiliselt. Kas need olid teie valitud kohad – alev, agul…?

Me ei korraldanud ühtegi võttekohta. Kristiina ütles meiele, kus ta millal on, ja siis ma valisin nende kohtade seast, kuhu ta esinema läks. Ma arvan, et eks valik ka sellest lähtus, et võttekohad oleksid visuaalselt kaunid kohad. See. kus Kristiin elas – Viljandis, Tartus, Raplas –, seal ei olnud ju minul midagi kaasa rääkida.

Selle ilu on ta ise enda ümber loonud ja ta on paras meister, et lihtsatest asjadest ilu luua. Kristiina õmbleb pitsi laudlina äärde ja see saab eriliseks, tema nägu. Ta loob muinasjutu elu, lihtsate vahenditega.

Minu jaoks on see tema elu kujundamine hästi inspireeriv. Talle meeldib ilu luua ja siis ongi see keskkond ta ümber visuaalselt kaunis. Kristiina on enda elu kunstnik.

Filmis on stseen, kus Kristiina peseb oma valget kleiti tavalises kraanikausis. Sii riputab ta õue kuivama ja te ei sa jätta seda näitamata suure rõhutusega muu meelest. Just esteetilise ilu mõõte see kleit seal pesunööril andis.

Jah. Ma väga hindan Kristiina maitset. See on meil, ma usun, isegi sarnane. Ma arvan, et me mõlemad tahame oma elu natuke ilusamaks elada, kui see tegelikult on.

Ma püüdsin just seda elu ilusse panustamist Kristiinas välja tuua filmi visuaalse poolega. Juhtida neile asjadele vaataja tähelepanu. Argipoeesia loomine, mida Kristiina teeb, on võimalik me kõigi elus.

Ma mõtlesin filmi vaadates, et kui selle oleks teinud mees, siis oleks see samuti teine film. Te seal näitate stseeni, kus Kristiina ütleb abikaasa Silverile üsna teravalt, et tahab temast puhata. Ma mehena oleks sellest enam teada tahtnud – miks toredad naised toredatest meestest puhata tahavad. Mis oma ruumi vajadus naistele tähendab?

(Pikk paus.) See, mida see minu jaoks tähendab, ei ole ehk seesama, mis selles stseenis, millest te räägite. Seal on natuke selline omavahelise tüli stseen ja arvan, et seal Kristiina tahab puhata tülist. Et võtame hingamise pausi ja tuleme jälle sõpradena kokku.

Laiemalt ma tajun, kuidas loomeinimestel on vaja vaikust, üksindust ja oma ruumi juba selleks, et üleüldse saaks kuhugi miski tekkida. Mõtetesse ja südamesse. Et idee saaks areneda.

Vahel on naisel vaja lihtsalt puhata. Puhata kõigist ja kõigest, ükskõik, kui kallid nad on… Oma lastestki vahel on vaja puhata. Olla nagu Kristiina, loodusega üksi, et saada ligi mingile hoopis teisele mõõtmele iseendas. Hoopis teistsugusele ühendusele millegi suuremaga, mida on isegi raske sõnadesse panna. Korraks eemalduda kõigest.

Jah, ma muidugi ütleksin loodusega kahekesi koos.

Mõtlesin looduses üksi.

Kas teil ei tekkinud kiusatust kasutada filmis mingeid dokumentaalkaadreid Andres Ehinist?

Ma mõtlesin selle peale. Aga mida enam materjali meil tekkis, seda enam sain aru, et koos operaator Heiko Sikkaga on selle filmi jaoks kujunenud oma visuaalne stiil. Ja sellepärast ma ei tahtnud ühegi teise operaatori kaadreid filmi panna. Ma ei tahtnud stiilist välja langeda. Hoides visuaalsel poeetilisel keelel ühtlast joon, ton lootus, et vaataja ei kuku sellest maailmast välja, mis me oleme koos loonud.

Teine põhjus muidugi see, et Kristiina ise oli nii tark ja huvitav, et selle materjali hulgast oli palju sellist, millest oli kahju, et see tuli filmist välja jätta.

Mulle tundus, et auk, mille isa lahkumine ta ellu tekitas, tuleb välja ka siis, kui Kristiina sellest räägib.

Kui valus oli asju filmist välja jätta?

Oli väga kahju. Me mitu korda viskasime nalja, et tuleks lisaks filmile, teha ka seriaal. Et see materjal ei jääks näitamata.

Aga siis tegin nii, et panin kokku kolmetunnise pildirea, mis mulle tundus kõige parem. Ja vaatasin mis lugu sealt välja tuleb. Siis hakkad nägema, kuidas üks või teine suurepärane stseen langeb välja sellest loost, mida sa räägid. Et hea, aga ei toeta filmi teemasid. Siis, kui nii tegin, läks kergemaks.

Muide, mis saab sellest materjalist, mis filmitud ja filmi ei mahu?

Tootjafirmad hoiavad selle materjali üldjuhul alles. Kui see on finantsiliselt võimalik, siis see arhiveeritakse. Keeruliseks teeb asja see, et formaadid muutuvad, materjalid, mis on kunagi filmitud, tuleks nüüdisaegsemasse formaati uuendada. See maksab.

Filmitegijad on ettevaatlikud ka: me ei taha, et meie filmitud materjal satuks sellisesse kohta, kus keegi võõras hakkab seda kasutama, nii nagu ise tahab. Mina olen filmitegijana võtnud vastutuse, saanud sellele portreteeritavale väga lähedale ja teen seda usalduse pealt. Lähedusetaju peab säilima. Ja ei saa anda seda materjali kellelegi teisele, kellel pole samasugused eetilised põhimõtted.

Muidu võiks ju see materjal minna mingisse üleüldisesse arhiivi, aga siin on ohukoht, et ei tea, mida keegi teine sellest kunagi tegema hakkab.

Pabistate ka, et mida Kristiina ütleb, kui filmi näeb?

Natukene. Iga inimene on mingil määral ettevaatlik selles suhtes, milline pilt temast maalitakse. Kuidas teada näevad tulevased inimesed? Mul südames on küll see tunne, et Kristiina jääb rahule.

Kristiina spontaansus, teatav müstilisus ja salapära oli ju see, mis tõmbas mind seda portreed filmima. Ja ta ei ole ettearvatav.

Ma olen tahtnud selles filmis olla aus ja pääseda inimese sügavamate kihtideni. Kristiina on tark naine. Ta teab, mida me filmisime ja oleme ka rääkinud sellest, mis teemad filmi pääsesid. Ootame ära.

***

Kristiina Ehin näeb filmi esimest korda 9. märtsil Naiste Ööde filmifestivalil oma kodulinnas Raplas.

Anu Auna film Kristiina Ehinist ei ole paraadportree, vaid jutustus elusast naisest, keda kirjutamine aitab argiraskustega toime tulla.

Kui jälgida filmi pildikeelt, siis see on romantiline. Kuna olen näinud Kristiinat tühjal tuulisel mererannal tuulelohet lennutamas, julgen tõdeda, et Anu Aun ja filmioperaator on tabanud ära peamise – mis tahes keskkonnas Kristiina ei viibiks, teeb ta selle oma kohalolekuga romantiliseks. Agul, alev ja üksik saar on oma olemuselt romantilised, aga selleks, et seda kunstilise kujundi tasemel märgata, peab keskkonnas olema inimene, keda ümbritsev kõnetab ja inspireerib. Ennast selle sisse sätib. Selleks on vaja lahtisi silmi ja avarat meelt. Seda Anu Auna film meile näitab.

***

Kuidas vaadata?

Kuidas portreedokki vaadata? Ei tea. Ei tea, kuidas peab. Seekord esimest korda „Vetelkõndijat” vaadates kuulasin. Kuulasin filmi ja Kristiinat. Kuulasin, millest räägiti, javaatasin, kus räägiti. Kristiinat vaatasin muidugi ka, et mis tuju tal on. Kas ta tahab selles filmis olla? Enamasti tahtis.

Anu Aun nimetab filmi Vetelkõndijaks ja sellega juhib vähemalt minu tähelepanu Kristiina luuletuste ja juttude kogule, mille nimi on „Viimane Monogaamlane” (Jutud 2009–2011) ja kus on mu meelest väga väelised sürrealistlikud lood, mille hulgas ka jutt nimega „Vetelkõndija”. Vett on selles filmis ja ka kõndimist. Sürrealismi kahjuks mitte, rohkem romantiseeritud argipäeva. Ja see on omal moel väga ilus.

Usun, et filmis on palju teemasid ja iga vaataja leiab sealt oma, millega ennast samastada. Muide, seda saavad vabalt teha ka mehed.

Järgnevalt mõned näited.

– Kristiina jutt üksikul saarel tärkavast armukadedusest. Mis üldse on see, mis teeb inimese armukadedaks?

– Äratundmine, mis tähendab inimesele, kui on ema ja isa, keda usaldad, kelle juurde saad minna ka siis, kui enam kuhugi mujale minna ei ole.

– Kuidas loominguline tegevus vabastab ängidest? Kuidas on võimalik kohtuda väga vana iseendaga?

– Kas mehed tõesti ootavad, et naine on traditsiooniliselt virk? Kas loominguline olek eeldab kohati ka hajamelsust?

– Milline on mis tahes vaataja elus olnud ilu ja valu puudutus?

– Kristiina jutt esiemadest. Kõikehõlmavast õnnest ja murest ühekorraga. Kas mehed üldse on võimelised seda tundma? Kui jah, siis kuidas ja kas nad vajavad selleks naiste abi?

– Kuidas Kristiina räägib, et ütles oma pisikesele tütrele Luikele abiellumise asjus, et alati on võimalik ümber mõelda… See on üks ilusamaid jutte mu meelest praegu.

Neid teemasid, mida ma esimese hooga kaasamõtlemiseks tabasin, on rohkem. Kui need, mis kirja said, said kirja, tabasin ennast mõttelt, et kas ikka oli õige, kui kirjutasin, et filmis pole sürrealismi?

Ilmus Maalehes. Fotod erakogu.