Selle pildi Juliast tegi tema sõber tallinna Vene teatri näitleja Aleksander Ivaškevitš.

Veedame selle Venemaal kuulsa naisega päeva Tallinnas. Ta räägib vene keelt, kuid peab end eestlaseks. Ta kasvas Narvas. Ta on mänginud veerandsajas filmis. Ta sõidab suvel ilmakuulsale Avignoni teatrifestivalile. Ta nimi on Julia Aug.
Julia Aug (1970) on näitleja. Ja filminäitleja, ema (tütar õpib näitlejaks), lavastaja, režissöör, stsenaariumide ja dramatiseeringute kirjutaja.
Ta kommunistist vanaisa lasti Venemaal, kuhu Eestist pages, 1937. aastal maha. Ta isa ja vanaema küüditati mõne aasta pärast Siberisse. Pärast 1958. aasta amnestiat tohtisid nad naasta, aga hoopis Valgevenesse Minski, kust ongi pärit Julia ema. Nüüd elab just tema perekonna Narva kodus.
Julia kirjutab oma Facebooki leheküljel muu hulgas, et talle meeldivad avalikult suudlevad noored. Temas on koos parim venelaste emotsionaalsest tundlikkusest ning parimate eestlaste õpi- ja uudishimust. Kaastunne ja ratsionaalsus.
Julia ütleb, et ema luges talle lapsena Oskar Lutsu raamatut „Чертенок“ („Nukitsamees“). Oma tütrele luges ta aga ühte endagi lemmikraamatut, Eno Raua „ Муфта, Полботинка и Моховая Борода”, mis eesti keeles on lihtsalt „Naksitrallid“.
Ta on elus teinud suuri kannapöördeid ja on nüüd vabakutseline.

Kuidas te ennast Venemaal määratlete? Kes te olete?
Ma olen eestlane ja seda ka ütlen. Ka Moskvas.

Aga see teine pool ‒ kas olete näitleja, lavastaja, kinorežissöör, stsenarist…?
Ma ei oska vastata. Mul on väga vedanud. Või võib-olla pole vedanud, vaid olen hoopis ise selle saavutanud. Ma ei ole inimene, kes saab öelda, et olen see või too…
Ma teen seda kõike. Mängin seriaalis ja teatris, lavastan, mängin filmides, olen filmirežissöör, kirjutan endale dramatiseeringuid ja stsenaariume. Lisaks olen teatripedagoog.

Kes neist siis ikkagi ?
Margus, ma tulin 2004. aastal teatrist ära. Tundsin, et see ei ole mulle enam huvitav (8 peaosa Peterburi Noorsooteatris – MM) ja et ma ei taha näitleja olla. Teadsin, et tahan teistsugust elu, tahan saada lavastajaks. Mulle oli see omamoodi hasart ja tahtsin tegelda ainult režissööriks saamisega. Ja siis ma kaks aastat nii elasingi. Õppisin ja olin pühendunud.
Üheksa aastat läks mööda, kui lavastaja Kirill Serebrennikov kutsus mind mängima oma lavastusse „Idioodid“. See oli uskumatu ja mu jaoks ka hirmutav. Ma ei olnud üheksa aastat astunud teatrilavale. Olin mänginud filmides, aga need on erinevad asjad. Oli hirm, kuid ma olen selline inimene, et kui hirmutab, aga on huvitav, siis lähen sellega kaasa. Kõik läks hästi ja sel suvel mängime seda lavastust Avignoni teatrifestivali põhikonkursil. („Idioodid“ on lavastus, mis kantud Lars von Trieri samanimelisest filmistsenaariumist – MM.)
Tänaseks mängin ka teises Serebrennikovi lavastuses, mis on Marius von Mayenburgi uus näidend «(М)ученик» (venekeelne sõnademäng, koosneb sõnadest „piinatu” ja „õpilane”– MM).
Ja need kaks etendust on hetkel need, mille järgi ma koostan oma tööde järjekorra. Sõidan mängima, kus iganes ma ei oleks, olgu filmivõtetel, lavastamas… See on treening. Kusjuures ma ei mõtle vaid näitlejatreeningut. On inimesed, kellega suheldes sa saad suuremaks. Kirill Serebrennikov on selline. Ma vaatan, kuidas ta proove teeb, kuidas suhtleb ja see annab mulle uskumatult palju.

Ülemisel pildil on Julia vanaema Eesti rahavariietes Ksenia Klettenberg (paremal) koos sõbarannagaP 1914. aastal Vaivara laadal. Läheb sada aastat vaid ja 2014. aastal mängib selle naise lapselaps Venemaa imperaator Jelizavetat, Peeter I tütart. Mängib nii, et kogu Venemaa vaatab. ,

Mõtleme edasi. Mis saab?
Mängisin seriaalis „Katariina“ (12 osa; ajalooline film 18. sajandi Vene impeeriumi võimuintriigidest – MM) Jelizaveta Petrovnat (1709–1761; Peeter I ja Katariina I tütar, Romanovite dünastia laps, kes sündis kaks aastat enne isa ja ema abiellumist – MM). See seriaal sai Venemaal nii populaarseks, et produtsendid otsustasid: tuleb teha suur film, kunstiline film Jelizavetast.

Sellest naisest, keda teie mängite?
Jah, just. Praegu kirjutatakse stsenaariumi ja kui midagi ei juhtu, mingit järjekordset kriisi meil… Venemaal peab olema rahulik, sest kunagi ei saa kindel olla, et see, mida alustatakse, lõpuni jõuab. Kui kõik läheb hästi, siis 2016. aastal läheme võttesse.
Väga ootan selle filmi esilinastust, mille tegime eelmisel aastal. On selline režissöör Sergei Taramajev. Tema film on „Talvine tee“ („Зимний Путь“, 2013). Ta oli näitleja, võib-olla isegi oma põlvkonna parim. Ja läinud aastal me tegime temaga filmi „Metamorfoosid“ ‒ väga hirmus lugu.

Mis lugu on hirmus praegusel ajal?
See lugu ikka on. Film on tüdrukust ja noormehest, kes eri peredest, kuid mõlemad oma vanematest nii ära vaevatud, et nad ei kuulu enam endale. Vanemate uskumatu armastus võib hävitada lapse isiksuse.
Mängin seal pianistist poisi ema. Poiss on suur klaverimängija, kes ei saa elus hakkama. Kui need lapsed vabanevad oma vanemate n-ö vanglast, lubavad nad endale kõike, tapmiseni välja.

Te olete lavastanud muu hulgas Moskva teatris doc. , mille Vene võimud nüüd hiljaaegu oma ruumidest välja tõstsid. Mis sellest huvitavast teatrist on saanud?
Nad leidsid endale uued ruumid. Kultuuriministeerium ei anna neile sentigi, teeb kõik, et seda teatrit hävitada.

Siis on nad jälle pildil?
Tegelikult ei ole nad pildilt ära olnudki. Isegi siis, kui neilt võeti ruumid, kus mängida, kutsuti neid oma lavastusi mängima Moskva teistesse teatritesse. Ja teatrid ei võtnud neilt mingit tasu.
Nüüd on neil uued ruumid, aga probleemid jätkuvad.

Millised ja kuidas?
Neil just nüüd mais tuli välja dokumentaalne lavastus «Болотное дело» („Soo toimik“). Moskvas on Боло́тная пло́щадь, väljak, kus 2011–2014 toimusid ülisuured meeleavaldused valitsuse ja selle vastu, mis Venemaal sünnib.
2012 korraldati sel Soo väljakul valitsuse mahitusel provokatsioon. Väga paljud inimesed vahistati paragrahvi alusel, mis märgib vastuhakku võimuesindajatele, seega politseinikele. Ja tänaseks on kinnivõetud saanud ülipikad vanglakaristused. Mitte 15 päeva, vaid 5–8 aastat.
Ma tean inimesi, kes on Eestis palunud poliitilist varjupaika, sest teadsid, et neid meele avaldamise eest pikaks ajaks vangistatakse. Need, kes jäid, on nüüd reaalsed poliitvangid. Just nende inimeste kohtuasjadest on lavastus.

Ja seda ei keelata ära, et on äkki „liiga“ aus?
See käib teisiti. Läbimängule tulid politseinikud, katkestasid selle. Öeldi, et said teate teatrisse paigaldatud lõhkekehast, otsisid pommi.
Esietenduse eel sõitis teatri juurde mitu sellist autobussi, millega, nagu me kõik teame, veetakse kriminaalkurjategijaid. Ja siis nad seisid sealkandis. See on hirmutamine. Esietendus muidugi toimus ja läks väga edukalt.

Räägite Venemaal sündivast üsna avameelsest ja kriitiliselt. Mina panen selle kirja ja avaldan Eesti suurimas nädalalehes. Kas te ei karda pahandusi võimudega?
Ma ei saa teile öelda, et ma ei karda üldse, aga sellest, mis toimub Venemaal ja mida sellest arvan, ma kirjutan internetis. Seega on võimule mu kodanikupositsioon nii või teisiti üsna teada.
Lisaks on selle, mida ma teile räägin, avalikustanud teatri doc. tegijad, veebis on ka fotod.

Meil Eestis sellest just palju ei räägita.
Siin muidugi ei peagi ehk huvi pakkuma see, mis sünnib Moskva väikese teatriga. Selge on, et see, kuidas kultuuriministeerium ja riik käituvad, on tsensuur. On sõnavabaduse õiguse ränk rikkumine.

Paljud teavad seda, aga avalikult on kas vait või räägivad vastupidist juttu. Ka meil tegelikult.
Paljud kardavad oma lähedaste, õpilaste, oma töö pärast. Eriti raske on neil, kes vastustavad teiste eest. Toon teile veel näite, kuidas meil asjad käivad.
Kirill Serebrennikov tahtis paar aastat tagasi teha filmi helilooja Pjotr Tšaikovskist. Ta isegi sai kultuuriministeeriumist rahastamislubaduse. Ja siis tekkisid probleemid. Stsenaarium oli üles ehitatud sellele, et Tšaikovski oli gei. Serebrennikovile esitati tingimus: tehke see film, aga tavatu seksuaalne sättumus koristage sealt ära.
Samas see on just ajalooliselt tähtis, sest kui helilooja homoseksuaalsus muusikute ringkonnas teatavaks sai, jäeti Tšaikovski üksi. Suhted temaga katkestati, ta sattus vaakumisse. Sellest tekkisid depressioonid ja võimetus midagi luua. Selline suur isiklik tragöödia. Inimesest, kes ei saanud olla tema ise ja kes pidi teesklema.
Kirill keeldus midagi muutmast, talle ei antud raha ja see film on tegemata.

Avignoni sõidate „Idiootidega“. Kas seda sõitu riik toetab?
Me kultuuriministeerium keeldus selle lavastuse Avignoni viimist toetamast. Hoolimata sellest, et sellele maailmakuulsale festivalile ei ole aastaid kutsutud ühtegi Vene teatrit. Aga me sõidame sellest hoolimata. Venemaal leidub rikkaid kultuuritoetajaid, kuid mida aeg edasi, seda vähem nad tahavad oma tegevust afišeerida.
Selle aasta augustis peaks Kirill Serebrennikov hakkama tegema filmi «(М)ученик», mida tehakse ka ilma riikliku toetuseta. Isegi mina ei tea, kes on toetajad.

Rääkige pisut lavastusest «(М)ученик», kus kaasa teete.
Ka see on lavastus, mis ei meeldi Vene võimudele ja lavastaja tegi selle oma raha eest.
Näidend ja lavastus räägib koolipoisist, kes manipuleerib inimestega enese huvides, õigustades iga oma tegu piibli tsitaatidega. Ja mitte keegi ei saa sellele vastu ega hakka vastu, sest nii on kirjutatud raamatute raamatus.
Lõppude lõpuks jõuab lugu tapmiseni ja ka sellele on piiblis põhjendus. Nii tapmine kui juudivaenulikkus ja paljud sotsiaalsed pahed osutuvad piiblitsitaatidega põhjendatuks ja õigustatuks.
Mängin selle poisi ema.

Ja ema on poja poolt?
Ema on üks ohvritest. Näidendi alguses ütleb ema, et ta ei usu jumalasse. Ja etenduse jooksul saab temast Jumalaema, kes õigustab oma poja kuritegusid. Ema arvab, et tema poeg on maailma uus messias ja päästja.

Kolm fotot lavastusest «(М)ученик». Fotograaf Алекс Йоку  – (alexyocu.com)

Läheme nüüd Narva. Teid huvitab Tallinna kerkinud Vaba Lava teater, sest selline peaks paari aasta pärast olema ka Narvas.
Mulle tundub, et Narvas võib tekkida just teatri osas publikupuudus. Omal ajal, kui Narvas elasin, me käisime muuseumides ja teatris Peterburis.
Usun, et Narva venekeelne publik ehk tuleks kohale mõne Vene suure nime peale, aga pisut eksperimentaalsemast teatrist on seal kindlasti võõrdutud. Aastakümneid pole seal ju suurt midagi olnud. Seda keskust on väga vaja, aga on vaja mõelda printsiip, mis huvitaks ja hariks publikut.

Kas teie plaan, mis Tallinna Vene teatris mõni aasta tagasi vett vedama läks, sobiks siia?
Kummaline tõesti, et mu kolmel korral plaanitud koostöö Tallinna Vene teatriga ei ole õnnestunud. Eelmise juhi Marat Gatsaloviga me kaua mõtlesime, mis võiks olla see materjal, mis tooks teatrisse ja huvitaks nii eestlasi kui venelasi.
Siis mul tekkis idee, et tuleks rääkida minu lugu ‒ minu vanaemast. Vanaema suri, kui ma olin 8aastane, me temaga suhtlesime eesti keeles. Ja ma pidasin plaani kirjutada dokumentaalnäidend tema saatusest. Kasutades kirju, tema ja isa päevikuid. See oleks siin ja praegu ning plaan oli seda teha kahes keeles nagu meie peres. Aga oh jah.
Muidugi oleksin ma valmis seda tegema oma Narvas. See on mulle väga tähtis. See oleks uskumatult huvitav.

Te mõtlete palju Eestile. Oleks see nii ka siis, kui teie ema ei elaks siin?
Ma mõtleksin Eestile nagunii. Ühest küljest, jah, ma olen inimene vene kultuurist. Räägin vene keeles, tunnen hästi vene kirjandust. Keel on kultuuris väga tähtis, aga pole sugugi tähtsusetu ka see, mis veri su soontes voolab.
Ma, see on isegi imelik, lähen kohe lavastama Tobolskisse, novembris Permi ( Julia Aug lavastab Permis Klaus Manni „Mefistot“ – MM), aga siin nüüd… sõitsin Narvast välja ja jalutasin mere ääres. Männid, vaikus… mul on ettekujutus, et minu isiklikud nn patareid, mille toel elan, saavad oma toite Eestis. Ma saan siin sellise energia, et võin mägesid liigutada.
***
Kui me veel teineteist ei tundnud, pakkusin Juliale, et kohtume Vabaduse väljakul. Ta küsib minult, mis kohviku nimi on. Ja mul on meeles vaid „Moskva”. Naerame mu juhmust ja Julia ütleb, et kohtume siis risti juures.
Kui hiljem tänavakohvikus mullita vett ja kohvi tellin, kordab see naine mu eestikeelse jutu sõna-sõnalt vene keeles üle

Julia Aug
Sündis Leningradis 1970. aastal.
Lapsepõlv ja kooliaastat möödusid Narvas.
Õppis näitlejaks Leningradi teatriakadeemias.
1993-2004 töötas näitlejana Peterburi Noorsooteatris, kus tal oli paljude rollide seas 8 peaosa.
2007. aastal lõpetas Moskvas GITISes lavastaja eriala, samal aastal astus Moskva Kinoinstituuti kõrgematele stenaristide ja režissööride kursustele.
On mänginud filmides aastast 1989, filmirolle on üle 25.
On saanud preemiaid nii filmi- kui ka teatrirollide eest, lavastanud ja olnud mitme tähelepanu pälvinud filmi režissöör.
Sellest aastat peale elab Moskvas.
Tütar Polina õpib GITISes näitlejaks.