Oleg Loevski Viinistus.  Foto Viio Aitsam

 

Vene teatri hall kardinal, autoriteet… nii mulle Oleg Loevskit iseloomustatakse. Üks jutt on, et selle mehe soovituseta või temalt nõu küsimata ei sünni Venemaal teatrites suurt midagi.

Üllatav on, et teatrimees Loevskit ei tule lookas banketilaua tagant teatraalide seltsist juttu ajama meelitada. „Joon pitsi „Tühermaa“ tegijate terviseks ja tulen. Räägime nii kaua kui tahate,“ ütleb Oleg.

Ajame juttu Viinistus, pärast esietendust sealses katlamajas. Lepime juttu alustades kokku, et räägime sina, aga miskipärast esitan oma esimese küsimuse teie vormis. Täna teeksin seda teadlikult.

Oleg Loevski Viinistus 2011, suvi.  Foto Viio Aitsam

 

Olete te esimest korda Eestis?

Ei, ma istusin 1972. aastal teil siin Eestis vangis kolm päeva. Olin hipi. Elvas oli rokk-kontsert, kus Eesti noored hipid ja Vene noored hipid miskit kuuma kokku keetsid. Mäletan, meil oli loosung, et las täiskasvanud korraldavad rahvastevahelisi suhteid, meie juba oleme koos. Ja muidugi oli sellel kõigel, mida tegime, selline kärarikas, lärmakas iseloom. Kutsuti miilits. Meil õnnestus põgeneda. Rongis aeti meid taga, hüppasime käigu pealt sealt välja.

Pääsesime, aga järgmisel päeval Tallinnas võeti mind kinni. Pandi pokri ja mõne päeva pärast istutati mind “na paravoss” ja saadeti Venemaale tagasi. Läinud talvel, kuna meil on mõned plaanid Elmo Nüganeni ja Linnateatriga – huvitavad plaanid, ma sõitsin Tallinna uuesti. Leppisime kokku, et Elmo selle aasta oktoobris tuleb Permi. Võtab kaasa ühe oma lavastuse ja viib läbi meistriklassi.

Mul on Permis teatrifestival “Prostrantstva režissuurõ” (Jaak Allik, kes läinud aastal Permis käis, on selle tõlkinud teatrifestival-foorumiks „Režiiruum”. MM.) . See on festival, kus tegeldakse ainult režissuuri probleemidega. Seal on tuntud lavastajate meistriklassid. Tulevad ka Andrei Mogutši ja Lev Ehrenburg.

Plaan on valmis ka Permi festivali 2012. aasta tarvis, mõtlesin sellise struktuuri välja, et festivalile valivad osalejaid viis inimest: näitleja, lavastaja, dramaturg, kriitik ja produtsent. Mina valin välja need viis isiksust, nemad aga nimetavad igaüks oma valikul mis tahes etenduse maailmas ja mina toon selle festivalile. Valijad selgitavad festivalikülalistele, miks just see lavastus on nende meelest parim, siis kriitiku, lavastaja, näitleja ja nii edasi seisukohast.

2012. aastal otsustavad selle, mida festivalil näidatakse, inimesed Baltikumist. Valisime kriitiku, see on teie Boris Tuch, kes valib festivalile kriitiku etenduse ja räägib, miks see hea on. Näiteks on valijate seas veel Juozas Budraitis Leedust ja Alvis Hermanis Lätist.

 

“Prostrantsva” ei ole te ainus festival?

Mul on palju festivale, erinevaid, kus korraldajana osalen. Sellel aastal on mu festival „Reaalne teater“ Jekaterinburgis. See on kõige vanem teatrifestival Venemaal, on kestnud 22 aastat. Sinna ma kogun Vene provintsi parimad lavastused ja kindlasti midagi erilist välismaalt. Sellel aastal tuleb huvitav lavastus Prantsusmaalt.

 

Te ei ole ju juhuslikult siin Viinistul?

Ei, ma soovitasin Märt Meosile lavastaja Marat Gatsalovit Eestisse lavastama ja tahtsin näha, kas tegin õigesti.

Sõitsin siia hirmuga, sest Marat (33) on noor lavastaja. Mis siis, et ta on saanud Kuldse maski. Ja mitte lihtsalt Kuldse maski, vaid tema mask on kriitikute spetsiaalne auhind, see kõige hinnatum. Ta sai selle lavastuse eest, mille tegi väikeses-väikeses kaevurite linnas Prokopjevskis.

 

Millised siis on nüüd „Tühermaa“ esietenduse järgsed muljed?

Muljed… mulle väga meeldis. Nüüd saab mulle ette heita, et kasutan kõige rumalamat väljendit üldse, aga siiski, selles on oma mõte: see on väga professionaalne lavastus.

Lavastus on üles ehitatud sündmuste montaazi printsiibil. Seal kogu aeg midagi juhtub, seda pole igav vaadata.

Peaosaline (Margus Prangel – MM) teeb hea rolli, näha on, et tegu on sügava inimesega, kes teab, mis temas ja temaga sünnib, ja oskab seda ka laval edasi anda. Üldse mulle näitlejatööd väga meeldisid.

No… ma tunnen seda näidendit ja mul on selline tunne, et see lavastus veel ei lenda. Ta ei ole veel lennukõrgust kogunud, on natuke klaasitagune. Mul on selline tunne, et täna nähtud etenduses veel ei olnud emotsionaalset šokki. Aga see peab olema.

 

Minu jaoks oli see lavastus ohtlik.

Jah, ka ohtlik, lavastus peab olema ohtlik. Siin seda ohtu kuidagi nagu lubati alles, et vaat, vaat kohe midagi juhtub sinuga, sinu sügavas sisimas. Aga ei juhtunud. Selline tunne mulle jäi, aga usun, et see lavastus kasvab ja lööb läbi.

Ma seda võrdlen tibu munast koorumisega. Tibupoeg toksib nokaga munakoort seestpoolt, saab selle katki ja lendab. Kiita saan kõiki, meeskond on tubli, kunstnik, muusikaline kujundus mulle väga meeldis, valgused olid läbimõeldud.

See lavastus on ootamatu.

 

Ka teile ootamatu, vaatamata sellele, et lavastajat tunnete ja tema eelmisi asju olete näinud?

Jah, see oli ka mulle ootamatu. Ma vaatan väga palju etendusi, aastas 250–300. Mind üllatada on raske, aga siin hoiti mu tähelepanu kinni ja see on tähtis, et tähelepanu oleks kogu aeg seotud etendusega. Tavaliselt on ju nii, et vaatad mõnd lavastust natuke aega ja siis sõidad ära oma sisemisse “mongooliasse”. Jääd sinna ja see, mis laval sünnib, sind enam ei köida. Siin oli teisiti.

Vähe sellest, ma arvan, et Märt Meos teeb suurepärast tööd sellega, et toob Eestisse teiste maade lavastajaid. Ma nägin iraanlase lavastatud „Antigonet“. See meeldis mulle.

Kultuuride kokkuviimine, ühendamine ja segamine, see annab nagu mis tahes veresegamine ootamatuid tulemusi, huvitavaid. See iraani ja eesti vere segamine, nüüd eesti näitlejad ja Venemaalt kutsutud lavastaja, kes peale kõige muu on osseet, erilise temperamendiga, annab huvitavaid kunstilisi impulsse. Ja see on hea kõigile – näitlejatele, lavastajale, publikule.

 

Kuidas teie sattusite teatrisse?

See on… naljakas lugu. Kui mind esimest korda ülikoolist välja visati, sellepärast et olin hipi (ühel selleaegsel pildil on Olegil õlgadeni lokkis juuksed ja habe – MM), ei olnud mul tööd. Mulle helistas sõber ja ütles, et kaks töökohta on pakkuda, üks kustigaleriis ja teine teatris – administraator, kes korraldab külalisetendusi maale. Sõber küsis, kumma ma valin. Viskasime kulli ja kirja. Mulle sattus teater ja nii sai minust Sverdlovski draamateatri administraator, sõbrast kunstigalerii töötaja.

Ma olen teatris teinud kõike, olen olnud lavamees, valgustaja… teinud kõiki töid kuni direktori asetäitjani. Palju aastaid olin kirjandusala juhataja erinevates teatrites. Ka Riias Adolf Shapiro juures olin kirjandusala juhataja enne teatri sulgemist. Hiljem hakkasin tegelema suurte festivaliprojektidega. Mõtlesin neid välja ja viisin ellu.

Täna on mul mitmeid teatrifestivale, aga ma ise pean ennast ikkagi profiks just teatrikirjanduse alal.

 

Kuidas te kõike seda jõuate, mida jõuate?

Ma arvan, et mul on kõige suurem arvutiraamatukogu näidendeid, umbes 11 000 näidendit. Ma loen neid iga päev ja vaatan ka etenduste salvestusi iga päev. Kuna tegelen paljude festivalidega, on mul vaja teada paljusid häid lavastusi, otsin neid kogu maailmast. Olen pühendunud muidugi kõige enam Vene teatrile, aga kohe lendan Saksamaale ja…

 

…kas te otsustate etenduste üle salvestusi vaadates vaid?

Ei, ma salvestuse järgi otsutan, kas on vaja lennata seda etendust vaatama laval, elusast peast. Salvestust vaadates ma saan aru, kas seal on midagi või pole. Jällegi ei taha ma kedagi usaldada, kellegi nõuandeid, ma otsustan, vaadates elusat etendust – teater on elus energia.

Mulle meeldib see, mida ma teen ja näen. Ma ei ole kusagil linnas üle kolme päeva. Lennukis olen 24 -30 tundi kuus, rääkimata autodest, laevadest ja rongidest.

 

Mis teid Eestisse on toonud?

Ennekõike Elmo teater (Tallinna Linnateater – MM). Mulle väga meeldis tema lavastus „Ma armastasin sakslast“. Suurepärane, vaatasin seda ilma tõlketa, ma ei teadnud teksti ja seda, millest räägitakse, aga see mind üldse ei seganud. Ma sain kõigest aru. Kutsusin neid Venemaale. Ja nad tulevadki koos Elmoga Permi oktoobris. Vaatasin Linnateatris ka Mladlen Kisselovi lavastust „Kes kardab Virginija Wolfi“. Hea näidend ja hea lavastus.

Eestis veel NO99 on teravmeelne ja elus teater, ettearvamatu.

 

Te kiidate kõiki, kas miski vahel ei meeldi ka?

Mulle ei meeldi, kui teatris on kõik “nii nagu elus”, mulle ei meeldi käegalöömine. Mulle väga ei meeldi külm professionaalsus, see on igav, ei ole huvitav.

Ma ei armasta teatrit, kus näitlejad on teatrist väsinud. See paistab välja, ka siis, kui ollakse üliprofessionaalsed väliselt. Head näitlejad tulevad lavale selleks, et öelda, kuidas neid kõik on ära tüüdanud. Kui kõik on ära tüüdanud, siis ei tohi lavale minna, sellel pole mõtet siis.

 

Meil Eestis on selliseid näitlejaid ja teatreidki mu meelest ka. Kuidas neid saaks ellu äratada?

Ellu äratada… selleks on meil oma metoodika. Ma tegelen sellega Venemaal. See on hea metoodika ja ma tegelen sellega isegi rohkem kui festivalidega.

Võtan noored lavastajad, sõidame abi vajavasse teatrisse ja nemad teevad kolme päevaga valmis etenduse. Täielikult – ka kostüümid, dekoratsioonid, valgus, muusika… Näitlejad ei jõua kolme päevaga stampe käiku lasta. Nad on stressiseisundis ja käiku tuleb elus näitlejaenergia. Nad tõusevad taas jalule ja neil tekib uus teatrimaitse.

Nimetan neid teatri uuele elule äratamisi uue dramaturgia seminarideks ja neid palju tellitakse. Valmis etendusest erineb seal sündinud lavastus vaid selle poolest, et näitlejad mängivad, tekstiraamat käes. Kolme päevaga ei ole enamasti võimalik teksti pähe õppida nii, et saaks mängida vabalt.

See on tulemuslik, te võite seda siin ise proovida. Ainuke, et tuleb võtta näidend, mida keegi ei tea, lavastaja, keda keegi ei tea, ja teha see lavastus, see väga hea lavastus valmis kolme päevaga.

 

No hea küll, teeme selle ära, aga mis siis?

Seminari lõpus näitame valmis tööd kutsutud publikule. Vaataja saab kolm sedelit ehk tal on kolm võimalust: öelda, et jätke kõik täpselt nii nagu on; öelda, et unustage see nagu hirmuunenägu; öelda, et jätkake tööd.

Sõltuvalt sellest, kuidas kutsutud vaatajad otsutavad, me töötame edasi.

Kõiki kolme võimalust on ette tulnud, on mängitud ka paar-kolm aastat kolme päevaga valminud lavastust, tekstiraamatud käes. See metoodika annab, uskuge mind, lihtsalt imelisi tulemusi, valmivad sootuks teistmoodi lavastused. Stagneerunud teatreid ja näitlejaid saab seega ellu äratada.

 

Mis teemad Venemaa teatris õhus on – mida mängitakse, millest mõeldakse?

Kahjuks, ja mulle see ei meeldi väga, on teatrites üks teema teater ise. See räägib sellest, et teatrites on kriis. Seal liiga palju mõeldakse iseendast, mõtestatakse iseennast, tahetakse aru saada, kuidas teater on üles ehitatud ja kuidas tekkib teatrienergia või kuhu see kaob. Palju lavastusi räägivad teatrist.

Minu terminoloogia järgi jagunevad meil teatrid laias laastus kaheks: on heaoluteatrid, kus mängitakse kassatükke tuhandetele ja kõikjal, näiteks Ray Cooneyt, ja on valuteater, mida on vähem. Mind huvitab see viimane ja selline vaataja, kes ei tule teatrisse mitte sellepärast, et istuda televiisoritooli asemel teatritoolile ja vaadata televiisorit edasi.

Kaasaegses teatris on alles teema “väike inimene suures ilmas”. Väga tõsine teema minu jaoks. Ja Venemaal ärkab taas, teatud vähesel määral poliitiline teater, sest poliitilised olud muutuvad teravamaks.

Ja muidugi on Vene teater alati armastanud klassikat, mille abil püütakse aru saada täna sündivast. Näiteks Lev Dodini „Kolm õde“ ja Lev Ehrenburgi „Kolm õde“ – need on elusad tänapäevased lavastused ja sellises teatris ka vaatajad avanevad.

Niisuguse elusa ja valusa teatri saalid ei jää tühjaks… Minu jaoks on teater ikkagi see koht maa peal, kus elus inimene kõneleb elusatele inimestele. Muu kõik on arvud, plastmass ja plasma… siin aga näitleja tuleb lavale ja ei tee veel suudki lahti, kui tajud tema energiat või ei taju seda. Etendust vaatad ju ikkagi kogu kehaga, kogu organismiga, mitte ainult silmadega või mõistusega. Ja kui su organism käivitub, sinu keha läheb lavastusega kaasa, siis on elamus kõige suurem.

 

Nii-öelda vaatad teatrit seljaga…

Just seljaga, mitte ainult ratioga. Kui vaatad etendust vaid mõistusega ja kohmad, et jah, selge, jah, väga armas… on midagi lavastuses või sinus endas valesti.

Hea teater ei kao maailmast kuhugi mitte kunagi. Teda võib olla vähe, aga ta on. Venemaal on praegu palju noori dramaturge ja lavastajaid, kes suudavad mind üllatada, rääkida mulle seda, mida ma ei tea. Nad on täna 23- 25-aastased ja nad juba näevad maailma teistmoodi.

 

Maailmavalu. Kas teater päästab maailma?

Ei, ma arvan, et seda maailma ei suuda keegi päästa. Tšehhov ütles õigesti, et teater ei ole arst, teater on valu. Ja teater ongi valu, sa pead seda valu kannatama. Vaadake… kunst ei suuda üldse midagi parandada või õpetada, ta suudab vaid muljet avaldada, emotsionaalset muljet, ja need tunded, mis tekivad võibolla kunagi mõjutavad sinu otsuseid. Inimene jääb inimeseks ja inimestega tuleb suhelda inimlikult, nendega tuleb rääkida inimesest.

 

Kus te elate, Moskvas, Permis…?

Ma elan kõikjal. Moskvas ma töötan, olen Kuldse maski festivali ekspert. Meil on ka teatrifestival Venemaa väikeste linnade teatrite jaoks. Kui väikeses linnas on teater, on linn haritum. Taolisi linnu on Venemaal palju ja neis on imelisi teatreid.

Krasnojarski krais on näiteks väikelinn, kus elab 4000 inimest – Matõgino. Sinna pääseb vaid siis, kui kolm jõge on jäätunud, sinna saab ainult üle jää. Ja seal on teater, kus inimesed käivad.

Selle teatri seinal on Stanislavski portree. Ülisuur ja kissis silmadega. Küsisin, miks nii? Selgus, et see oli enne olnud Lenini portree. Neil ei olnud lõuendit ja kunstnik, kes selle Stanislavski maalis, jättis talle Lenini silmad.

Publik selles teatris räägib näitlejatega laval. Ütleb näiteks keset etendust, et mida sa nüüd teed, ei lähegi sellele poisile mehele, mine ikka, ta on hea. Või ütleb, et ära mine, ta on halb… Näitlejad on isiksused nii elus kui laval ja suhtlevad seal oma publikuga – elus inimesed ja elus teater.

 

Mis teid ikkagi tirib üle suure Venemaa ringi lendama, näiteks Sahhalinile, kuhu lennatakse Moskvast 11 tundi?

Muljed, elus energia, võõras elu.. see kõik on vahetus. Elus on inimesed kinnisemad, lava on avanemise koht.

 

***

Miks me ajakirjanikud kasutavad sõna autoriteet vaid siis kui jutt kuritegeliku maailma juhtidest?