Egon Nuter ja Andres Lepik Raplas kultuurimaja lava üle vaatamas, enne etendust.
Ajal kui Vikileaks paljastab maailma suuri valesid on üpris turvaline vaadata Jaak Alliku lavastust Vana Baskini teatris nimega „Valedetektor“. Kes ikka hakkab meie väikeseid valesid avalikkuse ette tirima.
Lavastus esietendus 29.novembril Tallinnas Salme kultuurikeskuse suurel laval ja juba teine etendus mängiti Rapla publikule.
Lavastaja Jaak Allik ei alusta komöödialavastust jalaga tagumikku andmisega, ta laseb hoopis klaveril mängida ja mahedal näitleja häälel rääkida. Mis juttu mahehääl pajatas enam ei mäletagi, tähtis oli lavastaja märguanne vaatajale, et tegemist ei ole niisama naljapildumisega.
Vene autor Vassili Sigarev, on kirja pannud loo, mis võiks läbi naeru puudutada keda iganes. Kavaleht ütleb muuhulgas, et Sigarev on sealmaa „uue dramaturgia“ viljakaim, värvikaim ja rahvusvaheliselt tunnustatuim autor. Need kolm värvikus, viljakus ja rahvusvaheline tunnustus kõlavad smamoodi nagu hea ametniku kriteeriumid Eestis, et ei jooks, käiks kellast kellani tööl ja oskaks keskmisel tasandil inglise keelt, aga olgu see lihtsalt meeledetuletuseks, mis maailmas täna tähtsad asjad on.
Lavalugu, tavalline lugu
Vene mees on purjus peaga oma palaga nii ära peitnud, et kainena seda üles ei leia. Vene mehe naine on koju kutsunud hüpnotisööri, lausa doktori, kes siis peaks peidukoha hüpnoosi all välja selgitama. Selgitabki ja mitte ainult. Esimese vaatuses räägib hüpnoosi all tõtt mees, teises vaatuses naine. Muidugi ei huvita vene inimesi mitte miski muu kui see, kellega mees, kellega naine peale oma mehe on maganud. Selle ümber siis trall käib. Lavastus lõpeb stseeniga kuidas hüpnotisöör mõlemad hüpnotiseerib ja annab käsu ülestunnistused unustada, sest muidu poleks edasine kooselu enam võimalik. Kui see tehtud siis seisab hüpnotisöör, teda mängib Andres Lepik pikal käed laiali sirutatud valgusvihus. Mulle vaatajan meenutas see lõpp Kaarli kiriku altarimaali, kus kupja pealt maalitud Kristus, käed laiali, kõiki, kes vaevatud ja kurnatud enda juurde kutsub. See rõhutus oli, ma arvan lavastajalt ka, et tõe rääkimisega peab väga ettevaatlik olema. Ja ei ole need venelased midagi teistmoodi inimesed kui meie.
Mängivad asjatundjad
Merle Jääger mängib mõnuga vene eite. Mees on tal muidugi joodik, aga oma joodik ikkagi. Raplas tundus, et näitleja mängib liiga üksi, teeb soolot enam kui peaks. Ja seda ka rõhutab ülearu, et tegu on venelaesega. No on natuke liiga plakatlik ehk.
Seevastu mehed, Egon Nuter ja Andres Lepik teevad oma osa suurema üldistusasmega. On loomingulised mängides. Eriti kokku ja koos mängus. Nad on proovides teineteist partneritena leidnud. See enam vähem ühine lavalolemise aeg ja kogutud näitlejatarkus on neid kindlasti kulutanud ja siis kui saatus mehed ootamatult koos lavale juhtuvad siis loob see erilise klapi. See on selline näljane partnerlus, mis lavalt vaatajale paistab. Üks näitleja loob teisele mänguvõimalusi ja see inspireerib omakorda teist.
Mõlema mehe koosmäng tõi meelde vahel ikka telekas näidatava mitmeosalise telelavastuse kus vene tippmiilitsad otsivad miskit briljandivarast. Mäletate, seda kus mängisid vanad head ja väga head Rein Aren, Gunnar Kilgas, Einari Koppel, briljandivaras oli nooruke, veel lavakoolita Endrik Kerge. Ma võin eksida, aga kontrollida ka ei taha, et lavastaja ja tüki telesse tooja oli Eino Baskin.
Üsna uhke mängukogemuse annab Vana Baskini rändavas teatris kaasamängimine. Nii olid just selle tüki meesosatäitjad enne etendust Rapla laval ja arutasid, kuidas väiksemal laval mängida nõnda, et see vaatajaid samamoodi köidaks nagu suuremal laval mängimine. Nagu öeldud tegid Egon Nuter ja Andres Lepik sellised rollid me laval, mängisid inimesi, kes ei olnud tavalised. Laval ei olnud lolli joodikut ega tavapärast inimesi pendliga hullutavat nõida, neis meestes oli elu ja mitu kihti ja nad lasid sellel välja paista. Au asi.
Meeste mäng näitab, et saab küll kui tahata, tavalises komöödias teha suurepärast näitlejatööd. Seda, et komöödiat tihtipeale tõsisemaltki tuleb mängida ja see raske on, näitlejad küll räägivad usutlustes, aga näha tõestust on omaette rõõm.
Vana Baskini teater on ju teada rändnäitlejate õlul ja seda raskem neil. Usun, et Valedetektor on menukas, mis siis, et esitab asju pisut teistmoodi maitsekalt kui harjutud. Vene peegel on ses loos eestlaste ees ja ärge süüdistage seda kui lõust viltune tundub.