Ühiskonnateadlane Ülo Vooglaid kirjutas mõni päev tagasi: „Inimesed, kes ei ole kunagi midagi loonud, ei oska hinnata ei loomingut, ei loojat ega saa aru loomingu osast ei isiksuse ega ühiskonna arengus.“

Jäin mõtlema, kui palju ajakirjandus on looming, kui palju tootmine. Kas käsitöö on looming? Kui palju saab poliitik olla loominguline ja kas ta on? Kas rahandusminister Mart Võrklaev on kunagi midagi loonud?

Ma tegin puhkuse ajal kaks väravat. Ühe kahe poolega, teise ühe poolega värava. Väljamõtlemine, kuidas ja millest, kust saan materjali ja kas mu tavalistest tööriistadega – käsisae ja ja akutrelliga – ikka saab värava valmis. Mõõtsin ja joonistasin. Isegi selle pidin välja mõtlema, kui palju kui pikki kruvisid osta. No ja see, millised väravapostid mul on. Kuidas ma need nõnda sügavale maa sisse kaevata suudan, et need loksuma ei hakka… Sellele mõtlesin ka, mis värvi väravad võiksid olla ja mis värvidega värvida. Väravahingedel mõtlesin. Viimastele üsna filosoofiliselt: mis annab väravale hinge? Kas need, kes sealt sisse ja välja käivad, või see, kes värava välja mõtles ja valmis tegi? No jah, sellega on muidugi nii, et parim vastus on, et mõlemad.

Mõtlesin ja joonistasin, aga ikkagi oli värava tegemine loominguline protsess, mille kõiki kante ma ette mõelda ei osanud. No kasvõi seda, et tegemise ajal võib vihma sadama hakata ja värvimise ajal tuule suund muutuda. Muud asjad ka, näiteks see, et erinevatest kruvidest tuli puudu, mis siis, et neid enda meelest varuga ostsin.

Kogu see kuiv kirjeldus ei anna edasi mu rõõmu ja uhkust enda üle. See, kuidas ma tegemise ajal mingeid pisiasju õppisin ja avastasin, mida mu edaspidises elus enam kunagi vaja ei lähe, kui ma just ei otsusta väravategijaks hakata.

Piiripunktid on omal moel riigi väravad. Kas keegi veel mäletab Jaak Johansoni ja Ott Sandraku Tallinnas tehtud väravamänge?

Ilmus Maalehes.