Kurjusele ei saagi praeguses ajas kaasa elada, see mõte sai selgeks, vaadates Vanemuise suvelavastust „Richard III”. Lavastus on praeguse meid ümbritseva maailma militaarsusele rõhuv peegepilt. Hiljem tekkis isegi mõte, et kui maailma inimeste väidetav sõjatüdimus on nii suur, siis äkki muutub miski sellest paremaks.

Küsisin endalt mitu korda Vanemuise suurt suvelavastust „Richard III” vaadates, kas olen ülekohtu ja kurjuse vastu ükskõikseks muutunud. Või on seda ümberringi nii palju, et see lihtsalt ei mahu ühe inimese vastuvõtuvõime sisse ära.

Selle lavastuse parim osa on kindlasti visuaal,kunstnik Kristjan Suits, maailm kui lahinguvälja eesliin. Inimesed võimu ligidal on samasugused kui inimesed tänavalt. Kuninglikkust ja sinise vere olemasolu ei rõhutata. Veri ja pori. Selles Richardite maailmas ongi vaid kaks värvi – punane ja porine. Meenus kunagi nähtud Permi kaasaegse kunsti muuseum, kus ekspositsioon oli piltlikult roostevärvi ja okastraadine. Pommikastid ja tankitõkked.

Ja selle kõige keskel võimusümbol troon. Ka maskid on mängus. Seamask tekitab paralleeli George Orwelli „Loomade farmiga”. Trööstitu väljapääsuta maailm. Vabaduse väljakule lillede joonistamine ei tule enam isegi pähe.

***

Istun Tartu bussijaamas ja ootan Rapla bussi. „Richard III” esietendusest on möödas rohkem kui ööpäev, aga ma ei saa temast lahti. Kummaline, kui mitu korda ma selle aja jooksul olen mõelnud mõtet, et lavastus ei mõjunud mulle emotsionaalselt, aga näed, meeli see mul ikkagi lahti ei lase. Vaatan inimeste jalanõusid, need on mugavad, militaarsaapaid ei olegi seekord.

Kui seekord Tartusse jõudsin, tegin esimese viie minuti jooksul emotsiooniostu. Otsin Aparaaditehase raamatupoest Biblioteek mitte raamatu, vaid T-särgi kirjaga „Issand jumal, kui palju mul praegu muret ja vaeva on!” Eduard Vilde. Mulle kuidagi tundus, et see on Maarja Vaino, Tallinna kirjanduskekuse direktori vaimukus. No ja natuke see lause ju iseloomustab meie kõigi praegust olekut. Selle poe armas müüja ütles, kui mulle särgi müüs, et praegu on veel viimane aeg osta, sest mõne päeva pärast tõuseb käibemaks ja … Tavaliselt ostan sellest poest mõne raamatu.

Tänapäevaseks lavastatud

Richard III lavastaja Tanel Jonas on 1. augustist Vanemuise draamajuht. Ta on ERRi portaalile öelnud, et Shakespeare’i lugu mõjub väga tänapäevaselt. Ehk tõesti, aga see on ka lavastatud tal nii, et mõjuks tänapäevaselt. On otseseid näpuga näitamisi, näiteks tuuakse Buckinghami pähe Donald Trumpi tihti kaunistav pesapallimüts. Poliitilise häälteostmise näitena jagatakse vaatajatele väikeseid kartulikotte ja küttepuid. Loen vihjeid, saan aru külmalt ja kaalutlevalt, aga see ei puuduta mu emotsioone. Olgu, see ongi kuidagi turvaline torkimine, Trump on kaugel ja Savisaar surnud.

Otsin viga endas

Aga… Kolm tundi kestvas lavastuses ei ole palju neid hetki, kus parasjagu ei plaanita kuritegu või ei viida seda parasjagu täide. Suur Shakespeare on Richard III kuritegude ritta kirjutanud ka laste tapmise ja taas – ma vaatan seda õudust ja süda jääb külmaks. Ja mind ajab segadusse teadmine, et tegu on hea ja südamega tehtud lavastusega, näen trupi pühendumist ja sellesse lavastusse panustatud raha ja energiat. Otsin viga endas.

Mäletan Einari Koppeli Richardit 1975. aastast. Tõsi, Voldemar Panso lavastusest ei mäleta suurt midagi ja küllap siis ei osanudki nii vaadata. Üsna nahavahel on Lev Erenburgi lavastus „Kuningas Lear”, seal ka olid teemaks kuriteod ja karistus, oli palju odade otsa aetud päid ja see viis aastat tagasi puudutas. Ukraina täiemahuline sõda polnud siis veel alanud, ei osanud isegi mõelda sellest, et laval sündivast võib saada argireaalsus. Jajah, see mõjus hoiatavalt.

Mille eest hoiatas mind nüüd Lennuangaaris nähtud „Richard III”? Veel palju varem ütles üks lavastajast sõber, et Putinit hoiab sõda alustamast vaid NATO Vene piiri taga.

***

Loen oma eakaaslase Mart Puki postitust sotsiaalmeedias, kus ta teatab, et on lõpetanud söömise, joob vaid, ütleb: „Iga päevaga jään järjest väetimaks.” See puudutab, teeb haiget lausa.

Delfi portaalis on uudis: „Iisrael üritas Iraani kõrgeimat juhti tappa, kuid punkrisse peitunud Khamenei jäi tabamatuks.” Vaat ka see puudutab, paneb mõtlema, kuhu maailm on avalike tapmistega jõudnud. Kunagi sõjakuritegusid uuris ja sõjakurjategijaid mõistis süüdi kohus, tribunal. Oli selline sõna meil – timukas. See teadmine, et selline kohtuta süüdimõistmine, kohtuta tapmine, tugevama õigus, on muutunud normaalseks, teeb jõuetuks ja puudutab emotsionaalselt…

Jah, kui varasemad „Richardid” on rääkinud ajast, mis oli enne meie paremat aega, siis võis seda ikkagi võtta näitena humanismi ja demokraatia võidukäigust. Tänane „Richard” välistab muinasjutud.

Kahepalgelisus

Viimat nähtud „Richard III” lavastustest Vene teatris ja Paide teatris pole meeles Peapiiskoppi, Shakespeare´il ta on ja Tanel Jonas on ta ka Tartus mängu toonud. Lavastuses on stseen, kuidas suurel usujuhil väärtushinnangud nipsust kardinaalselt muutuvad. Hirmu ei tunta Jumala, vaid inimeste ees. Muidugi mõtlen kohe Venemaa usujuhi peale ja edasi mõelda ei saa, sest lavastuse järgmised reetmised ja tapmised on juba kohal.

Nüüd järele mõeldes mulle tundubki, et Tanel Joonase Vanemuise lavastus ei näita hingeseisundite muutumist, mis võiks mu jaoks huvitav olla. Küsimusega, miks nii on, lavastus minu arvates ei tegele.

Lavastuse suurus

Ja just siin, mõtlen, on selle lavastuse suurus, kui see ikka on nii mõeldud. See lavastus peegeldab meie aja suurimat häda. Kole on seda isegi kirjutada, aga maailma valitsevad paadunud kurjategijad. Ja keegi ei hakka vastu. Lennuangaari „Richardis” pole ühtegi kangelast, kes valedele ja kuritegudele vastu hakkaks.

Ken Rüütel mängib Richardi selliseks, et teda on huvitav vaadata, kaamera kasutamine toob selle mehe lähedale, aga kaastunnet ei teki. Viha ka ei teki, on vaid huvi, mis saab? Õigemini küll ootan finaali, kuidas just tema ütleb fraasi, kui on hädas: „Kuningriik hobuse eest”. Jah, ta ütleb seda, aga see on tõlgitud teistmoodi: „Hei, ratsu andke! Ratsu eest mu riik!” Ja tegelikult seegi ei mõju.

Mõjub see, kuidas Richard surres füüsiliselt hiigellava keskel olevalt troonilt ja edasi astmetest alla veereb ja kuidas kõik tegelased heidavad endal seljast moondelaigulised mantlid ja katavad sellega surnud kuninga.

Ja siis on veel üks lõpp ja see on tegelikult hirmuäratavaim osa selles lavastuses. Võitja on uus kuningas Richmond, keda mängib Reimo Sagor. Ta võidab kurja. Ta on nüüd võimul ja lavastus annab mu jaoks selgelt mõista, et tegelikult ei muutu sellest midagi.

Lavastus algab Richardi – kes ei ole veel kuningas – öeldud tuntud lausega „ Me tusameele talve muutnud on nüüd hiilgusrikkaks suveks Yorki päike.” ja lõpeb Richmondi öelduga: „Me tusameele talve muutnud on nüüd hiilgusrikkaks suveks Tudorite päike.” Vaid dünastia nimi on teine.

Bussis Rapla poole sõites vaatan vihmast laastatud viljapõlde. Ootan päris päikest.