Albu vallavanem Kalju Kertsmik.

 

Selle suve teatris tegid muu hulgas ilma helgeks ja vaimukamaks lavastused „Vargamäe voonake“, „Tasandikkude helinad“ ja „Pruutide kool“. Väikeste valdade – Albu, Martna ja Tõstamaa, vallavanemad olid omamoodi osalised.

 

Jäärapäine Vargamäe voonake

 

Urmas Lennuki Vargamäel mängitud näidend/lavastus on nii mitmekihiline, et ühe vaatamisega ilmselt kõiki nüansse ei hooma. Küll on laval me, eestlaste jaoks tähenduslikud algkujud: maaharija, vürtspoodniku tütar ja haritlane. Omalaadi eestlastest nõiarahva arhetüüp on imedesse uskuv Tiina, kellele Jumal ingli saadab jalgu terveks tegema…

Vallavanem Kalju Kertsmik, mis see on, mis teid käivitab ikka ja jälle Albu vallas kultuurisündmusi korraldama?

Eks see ole missiooni küsimus. Idee selles, et minu eesmärk on korraldada ka Albu vallas elavatele inimestele põnevaid ja kõrgetasemelisi üritusi.

 

Miks just teater te lemmik on, lausa nii, et te lavastusi peakorraldada, produtseerida olete võtnud?

Teater ehk seepärast, et selles on mul 15 aasta kogemused koostööst Eesti teatritega. Teine põhjus on kindlasti A.H. Tammsaare looming, mis ikka ja jälle pakub huvitavaid võimalusi…. Kolmas põhjus ja asjaolu on, et ka Albu valla rahvas ootab jälle midagi uut. Kui suvi läbi, küsitakse, mis siis järgmine suvi plaanis on.

 

Milline lavastus või lavastused on teid Vargamäel ja üldse Eesti teatris enim puudutanud?

Lavastused, mis on kirjutatud romaani “Tõde ja Õigus” ainetel.

Nautisin väga Tallinna Linnateatris lavastatud “Tõde ja Õigus. Teine osa” ning selle mängimist ka Kukenoosi viljakuivatis 2008. aastal.

Albu valla projektidest tõstaksin esile “Vargamäe Varjus” lavastamist Vargamäel 2010. aastal. Selle lavastuse ettevalmistamine ja etendamine andis mulle juurde väga palju kogemusi.

 

Millised on need raamatud, mille kohta te saate öelda: see on minu maitse?

Ajaloolised raamatud on minu eelistus.

 

Mida te jaoks tähendab, et üks väike vald oma teatrietendustega kogu Eestist vaimustatud publikut kogub? Mida see vallale tähendab?

See tähendab palju eelkõige oma valla rahvale, kes saavad uhked olla, et neil on võimalus iga suvi osa saada suurest teatrist. Ka Albu valla arengule on see väga oluline.

 

Kui raske see on, mida teete? Kuidas te jõuate (selge ju, et vallas on teisigi ülesandeid, mis peavoolu arvamustes tähtsamad)? Kuidas suhtute ütlemisse, et teeme majanduse korda, küll siis pöörame tähelepanu ka kultuurile?

Ei ole kunagi mõelnud raskustele… see tuleb nagu iseenesest. Kui tegevusi õiges suunas arendada, siis on ju praktikas ja tulemustes näha, et tänu suurtele kultuuri-ja spordiüritustele oleme suutnud arendada vallas kõiki eluvaldkondi. Vaatamata oma väiksusele ei pea me häbenema saavutusi valla põhiülesannete täitmisel. Projektitöö abil oleme suutnud valda tuua arenguks lisavahendeid. Minu jaoks on tähtis arendada vallas kultuuri ja majandust koos.

 

Usun, et nüüd te enam ei tohigi asju pooleli jätta. Millised on tulevikuplaanid?

Nendest räägiks siis, kui miskit konkreetset juba paigas. Hetkel käivad läbirääkimised.

 

Olge korraks ka pragmaatiline – mida see vallale annab, et tema lipukirjaks on kultuur?

Vastaks nii: Albu valla areng kiire areng võlgneb tänu just kultuurile.

 

****

Tere, Toomas.

Palun kirjuta mulle, mis mees sinu jaoks on Albu vallavanem Kalju Kertsmik. Sinu kommentaar oleks toeks pikemale loole. Ja palun vastust hiljemalt teisipäeva õhtuks. Anna märku ka, kas vastad või saadad mu pikalt.

Tervitustega Margus

 

Tervist ja andestust, polnd vaadand omi kirju tükk aega!

Kalju kohta sulle vastust anda on, teadagi, keeruline, sest inimesed juba on kord keerulised. Enamasti. Kui palju me siis üksteist tunneme? Meie, inimesed. Ka väga lähedased inimesed. Mida see kontekst “tundma kedagi” tegelikult tähendab? Ja mida tähendab omakorda “tegelikult”? Ja mida tähendab “tähendama”?…

Siit aimub juba lõputu post-post-postmodernsest ilmatunnetusest kantud hirm sõnadega seletamise ees, mis on ju meile, vähe teisest ajast pärit meestele mõistetav ja tuttav, aga millest justkui lahti ei saa ja nõnda on raske rääkida ja vahel mõeldagi! Aga heaküll…

Kaljut lähedalt ma ei tunne kindlasti. Pole olnd sellist võimalustki. Vallarahvas, kes temaga iga päev kokku puutub, teab paremini. Muide ma ju arvan teadvat, millist vastust sa mult ootad, ja, kummaline küll, selle sa ka saad!

Mul nimelt on tunne, justament – tunne, et olen teda teadnud ja tundnud aina, kogu aeg (kuigi see ju nõnda pole). Ei mäleta, millal meid tutvustati, kes seda tegi, kas üldse tutvustati. Lihtsalt – tean, et mina olen Rakveres ja Albu vallas on Kalju. Tean, ilma seda teadmist lahti (h)arutamata, et meie soovid ja mõtlemise suunad on eesmärgipäraselt sarnased. Kuigi nonde eesmärkide sõnastus ja teed sinnamaani võivad täiesti erineda. Erinevadki ilmselgelt. Nood eesmärgid ja suunad on kokkuvõetavalt pateetilisevõitu kõlaga ja nimelt – see maa, see rahvas, inimesed, riik, loodus, loomad ja linnud, inimeste tegemised sellesama maa ja tema inimeste olemiseks ja kestmiseks ning vahest ka selle olemise ja kestmise mõistmiseks.

Nõnda olen temaga lühemalt ja pikemalt vesteldes tundnud ja mõistnud ning nood teemad on me omavahelises, tunnistan, et põgusais suhtlemistes, loomuldasa kerkinud ja siin oleme küll ühise keele ja meele leidnud.

Nüüd konkreetsemalt – Albu kandi, ühe maakoha areng kõigis selle sõna “areng” tähendusis on ju viimasel ajal aina Kalju tööde-tegemistega seotud. Ja tolle maakoha areng on olnd ju muljetavaldav. Kodukandi heaolu ja heakorra ja tööhõive, ehitamise-lammutamise ja plaanitegemise ja nonde plaanide elluviimise nimel (ühesõnaga – kõige selle nimel, mis ühe vallavanema töökohustuste hulka ju loomuldasa peaks kuuluma ja mille nimi ongi kultuuriruumi loomine selle sõna kõige laiemas ja täpsemas tähenduses), see ongi ju lõppeks ühe mehe au, väärikuse, kohuse- ja vastutustunde igavene mõõdupuu nüüd, ikka ja alati, öelgu kuri ilm selle kohta siis, mis ta tahab.

Viidingu värss, kui mäletad: oma hinge ei või müüa, kuri ilm las udutab…!

Ja ta udutab niikuinii, mis siin ikka seletada. Omavalitsuse juhtimisest ma suurt midagi ei tea, võin vaid aimata, aga kui selliseid omavalitsusjuhte pole, siis tuleb nad välja mõelda! Jälle värsirida, Juhan Liivalt sedapuhku: ja kui neid mehi ei ole, siis endil nad mõelge! Kõik voorused mõelge kokku…! Sest vaid nõnda on meil olemas ka Eesti.

Ilma kertsmikkudeta lõpeb Eesti Maardus ära. Neid pole palju, aga õnneks on teatrirändamine mind siin-sääl nii mõnegagi neist kokku viind, nõnda, et ehk pole asi mitte päris lootusetu!

Veel Kaljust. Ma ei tea, milliseid pingeid selles töös, vallavanema töös, tema konfliktsus talle toob, ja küllap ta konfliktne on ja küllap on ka ilm ja inimesed ja riik ja valitsused tihtipeale tema loomuse tarvis liig inertsed. Aga… oma asja on ta ajand ja enamjaolt on ta seda teind (kolm on kohtu seadus) Anna Haava sõnutsi: hoolimata enesest!

“Maa sool” öeldi selliste inimeste kohta kord ja on au minulgi seda siin Kalju Kertsmiku kohta kuulutada! Igatahes – jõudu ja tervist talle ja see on vist kõik, mida praegu sulle vastata mõistan!

 

Lugupidamises, Suuman.