Valhalla luuleteatri taastulemisel, 40 aastat hiljem, on peamine märksõna traagilisus. Raske on lavastuse „Siuru sügis” õnnestumise komponente edetabelisse panna, et mis parem ja mis kõige parem. Vahest siiski – minu meelest on määravaim see, et tänanegi trupp koosneb neist kunagistest Tartu üliõpilastest, kes läinud sajandi kaheksakümnendate lõpus vaimsust esiplaanile seadsid ja hiljem riigi taasiseseisvumise asjades tõsiselt kaasa rääkisid.
1985. aastal tõi Tartu tudengite luuleteater Valhalla lavale kirjandusrühmituse Siuru loo, millest aimdus toona nii magusat ja ohtlikku vabaduse hõngu. Äsja etendasid samad inimesed uut lugu „Siuru sügis“. Me ees laval olid nüüdseks tuntud tegijad, inimesed, kes Eesti riigi iseseisvuse taastamiseski kaasa rääkinud.
See sama lavastus näitlejate esituses oleks olnud, arvan sootuks teise energeetilise koega. Mu jaoks juhib lavastus „Siuru sügis” minevikku vaadates pilgu tänasesse ja hoiatab, et miski on me riigis läinud nii, et taas on oht ennast kaotada.
Üsna uhkelt seob nähtu ajasõlmi – Eesti vabariigi tekkimine, Eesti vabariigi lagunemine ja okupatsioon, taasiseseisvumisele eelnev aeg ja tänane päev. See, et kõike seda saab teha läbi me klassikuteks saanud kirjanike elude ja nende elude, kes laval – seda viimast isegi mitte sõnastades –, on üsna geniaalne. Kirjandusrühmituse Siuru liikmete saatus ongi traagiline. Nõukogude okupatsioon ja teine maaimasõda lööb loomingulise sõpruskonna laiali. Kes on õnnetu paguluse, kes on sunnitud teenima okupante, kes laveerib, et okupatsiooni surve all loomingulisust mitte kaotada. Iseenda ees ausaks jäämine oli Siuru seltskonna jaoks, mulle tundub, tähtsaim.
Ärgake, eestlased!
„Siuru sügise” tegelased – ma mõtlen siin isegi enam neid, kes mängivad me kirjanikke – ütlevad, ehkki kaude, nii, (ehk oma kohaloluga juba), et me oleme elanud ja tulnud ideaalidest kantud maailmast. Me vajame taas ideaale.
Muidugi ei puudu Valhalla asutaja ja hinge Margus Kasterpalu kirjutatud näidendis „Siuru sügis” ka kirjanikkonna isiklikud suhted. See näidend on kirjutatud tundliku sulega. Väga tuleb au anda neile Valhalla liikmetele, kes mängisid, ja neile, kes esietenduse ajal – ja küllap on nii ka Tartus etendustel – saalis vaatajatena kaasa mõtlesid. Teater on interaktsioon ja see toimis, nõnda, et seda oli võimalik nahaga tunda. Toimis ilma selleta, et lavastaja selleks mingeid nippe kasutas. Polnud seda, et tegelased tulevad lavale saalist, mõte jõudis pärale mõtete jõuga seekord. Margus Kasterpalu näidend ja Jaanus Rohumaa lavastus iseloomustavad mu jaoks lausa nelja erinevat ajavoogu.
Tahakski siis kiita Jaanus Rohumaad maitseka lavastuse eest. Milles see väljendus? Vahest ennekõike selles, et ta arvestas iga inimest, kes oli üle aastate taas nõustunud laval tegutsema. Kõigile oli antud ruumi ja võimalusi. Ta ei suru ennast peale, ei nipita. Korrastab, näeb misanstseene nii, et need muutuvad kõnekaks. Maitsekas!
Lavastus lähtus loost, ehk ka lugudest. Kui kõik algas 1917. aastal, ei olnud lava keskel piiri Siuru kirjanike vahel. Lavastuse kulgedes see piir tekkis. Ja elada, ellu jääda tuli nii ühel kui teisel pool piiri. Toolid olid tähtsad tegelased. Ja see, kuidas tegelased istusid või seisid: kes seljaga publikusse, kes näoga, kes kühmus, kes sirgeselgselt. Muide seda täpset joonist ei ole kerge meelde jätta ma usun isegi profnäitlejatel. Valhallalastel see õnnestus mõjukalt ja nähtavalt.
Ma ei tea, kas lavastaja ja tema trupp seda nii mõtles, aga minu jaoks sündis etenduse käigus mitu korda kujund kokkuhoidvast linnuparvest. Parvest, mis jääb ellu just sellega, et hoiavad kokku. Ja siis viib „torm” parve laiali ja igaüks peab ise hakkama saama. Veel üks mu jaoks tähtis seik lavastusest ja dramaturgiast: üksikud linnud ei kaota aateid ja ideaale. Nende hoidmine on üksi raskem kui koos, aga sellegipoolest see, mis on noorena kaasa saadud, saadab sind ka vanaduses. Napi kaja kasutamine Semperi ja Tuglase lavastuse lõpupoole kõlanud dialoogis inimeseks olemise ja jäämise tähtsusest ei lähe meelest.
Valgus on selle lavastuse osa väga tugevasti. Usun, et siin sündis kõik lavastaja Jaanus Rohumaa ja valgustaja Priidu Adlase koos mõtlemises. See, kuidas tegelased valgusest varju astusid, kuidas isegi tegelaste peos olnud tahvelarvutite valguse kustumine kaasa mängima hakkas, oli suurpärane mõtete edasiandmist toetav ja emotsioone ergutav, mõtet hääbumisel juhtiv pisike valgusemuutus.
Niisama on muusikaga, Toomas Lunge jälgib klaverisaatjana sündmuste kulgu ja toetab, ei domineeri. Tekib taas seesama linnuparve tunne, olete ju näinud, kuidas pisikesed linnud parves teevad selliseid pöördeid, et mõtled vaadates, kuidas nad kokku ei põrka. Lindude puhul ei tea, aga usun, et kui inimesed sellel moel kokku saavad, ühendavad neid ühised ideaalid ja aated. Siis ei mängita valenoote kui see just nii kokku pole lepitud.
Siin pean ütlema, et ilmselgelt on „Siuru sügis” Valhalla luuleteatri kõige vägevam etendus. Tegelased on küpsemad oma seisukohti hoidma, lavastus ja lavatehnika on see, mis iseloomustavad 21. sajandi tehnilist väge.
Kelle lugu, selle tõde
Kui kuulsin Margus Kasterpalult plaanist Valhalla trupp taas kokku kutsuda ja ta mulle nimetas, kelle on nõusse saanud, mõtlesin oma peas, et nad pole mingid amatöörid. Et selle kohta, mis sünnib, ei saa öelda amatöörteater, veel vähem harrastajad. Need mehed ja naine on olnud kõik nelikümmend vahepealset aastat juhtivesinejad eluteatri koridorides, koosolekutel, konverentsidel ja ka tähtsates kõnetoolides.
Ärimees, ajakirjanik, kultuurimetseen Tiit Pruulile sobis laval loo jutustaja osa nagu valatult. Panin tähele, kuidas ta oskas kaduda. Eest ära minna, kui oli kirjanikkude kord. Tagasi tõmbuda. Kaduda ja ilmuda just siis, kui lugu vajas seostamist, edasiviimist, et siis jälle nurka peitu pugeda. Valgusest varju ja vastupidi, ikka oma energiaga.See on inimese suur oskus nagunii ja küllap sõber Margus Kasterpalu kirjutades teadis, kuidas just Tiit sellega hakkama võiks saada. Laval, ilmselt ka elus.
Matemaatik Toomas Kihole, kes mu meelest August Gailiti mõtteid ja tundeid ülima mõnu ja täpsusega väljendas, sain isiklike kohtumiste tõttu, pärast etendust öelda, et need vähemalt paarkümmend aastat teatrivaatamist, kus oleme vaatajatena kohtunud, on talle olnud korralikuks näitlejakoolituseks. Tehke järele.
Bioloog Urmas Kõljalg on vist avalikkusele kõige vähem tuntud, aga akadeemikuna, teadlasena on ta oma seisukohti, avastusi ja mõtteid kindlasti nii suuliselt kui ka kirjalikult vormistanud enam kui n-ö tavalised inimesed. Tema Johannes Semperina mind õigupoolest üllatas. Nii täpne vahe ja samas, mitte üdini limukas: nõukogude võimuga kaasamineja ja see, kuidas ta enda n-ö muutunud maailmavaadet esitas, oli äge. Muidugi aitas siin kaasa suur ekraan ja dokumentaalkaadrid, aga ka selleta oli akadeemik tabanud pahelisuse olemust. Just see, et oli parasjagu paatost ja usku sellesse, mis teeb. Ilmselt peab taas siin selle osa eest lisaks tegijale tänama ka lavastajat, viimasel ajal vähe kasutatava mõiste järgi näitejuhti Rohumaad.
Margus Kasterpalu , vist sellest seltskonnast kõige enam teatrile pühendunud mees, võttis endale, õigemini kirjutas endale, sest Friedebert Tuglast mängis ta ka 40 aastat tagasi lavastuses „Siuru. Carpe diem”. Niisiis kirjutas ta endale kõige raskema rolli. Tuglas ses loos ja küllap ka päris elus pidi olukordi sõnastama, säilitama väärikuse enda ees, ümbritseva võõrvõimu ees ja oma sõprade ees eksiilis. Margus tuli selle raske ülesandega oma tegelast nappide värvidega ja oma tundeid häält tõstmata edasi andes suurepäraselt toime.
Teine teatrimees selles seltskonnas, Kalev Kudu, mängis sel aastal tuleb kevad teisti, tiu tiu ja teisiti Henrik Visnapuud. Tema puhul jäi silma, kuidas ta luges luuletusi peast, tahvli abi kasutamata, andes sõnadele mõtte täpse tähenduse. Tahvelarvuti tundus teda segavat.
Arst Maris Jesse – taas on selge, et arsti töö on suhtlemine – oli nüüd laval Marie Under. Koos oma truu saatja Artur Adsoniga, keda mängis ennekõike filmirežissöörina tuntud Ilmar Raag, moodustasid nad kokkuhoidva tandemi, kes ei jätnud teineteist, ega Eestit.
„Siuru sügises” said üheks me klassikute kirjandusliku loomingu energia, kunagiste tudengite, tänaste täiskasvanute Eesti asja ajamise käigus kogutud kasvanud ja kahanenud energia. Seda ikkagi selleks, et öelda ka täna carpe diem, püüdke hetki ja päeva. Homme võib olla… Peep Ilmet on luuletanud: „Võib olla meil homset ei ole./ kuid olnu on jäädavalt meis.//.
Esimene vaatus – Valhalla aeg”
Enne „Siuru sügise” esietendust oli raamatu „Valhalla aeg” esitlus. See oli üks sümboolne stseen, mille esitasid Tiit Pruuli ja Margus Kasterpalu. Nimelt kirjutatakse raamatus, et Margus ja Tiit tutvusid omal ajal lähemalt põhjusel, et Tiit oli kuulnud, nagu oleks Margusel kaks frakki. Tiidul oli miskipärast vaja frakki kanda. Ja nüüd siis ajasid mehed pintsakud maha ja jagasid esitluslaval ühte frakki. Üks ütles oma sõnad frakis ja siis teine. Juhan Liiv andis kunagi Estonia ehituseks oma pintsaku… Miks Margusel oli kaheksakümnendatel frakk või kaks? Kord küsisin seda temalt endalt. Nüüdne meeste frakivahetus tundus tegelikult rohkem ilus kui minevikumälestus. See andis kammertooni järgnevale etendusele sõprusest.
Valhalla raamat on mitmekihiline. Teda siit-sealt lugedes saab ajapildi. Natuke on see raamat nagu vend Marju Lauristini ja Peeter Vihalemma raamatule „Vabaduse labor”. Neid kõrvuti lugedes mõistad vabaduse ilu, hinda ja seda, mida see tähendab.
Raamatus „Valhalla aeg” on muu hulgas mõlemad näidendid, nii „Siuru. Carpe diem” kui ka „Siuru sügis”.
Tänane Eesti Draamateatri kirjandusala juhataja, toona ajakirjandustudeng Ene Paaver kirjutab: „Kultuuri tajuti 1980-ndatel eksistentsiaalselt tähtsana rahvuse ja keele püsimajäämiseks.”
Kuidas on selle kõigega täna? See küsimus tekib iga Valhallaga kokkupuutuja peas iseenesest.
„Valhalla aeg” on Anu Tontsi ja Tiit Pruuli mitme kaasteelise mälestustest kokku pandud ajastudokument, mis räägib ühest vennaskonnast ja oludest, milles nad tegutsesid.
Raamatu toimetas Margot Visnap ja kujundas Kalle Müller.
Ilmumisaasta: 2025
Kirjastus: Go Group
Lehekülgi: 616
Ilmus Maalehes. Pildid Aarne Maasika ja Rauno Volmar.