2015. aasta juunikuu viimase päeva raadiouudised räägivad pagulastest, põgenikevoolust ja (Kreeka) rahast. On uskumatu, et August Kitzberg kirjutas oma praeguse ajaga kokku kõlavad näidendid sajand tagasi.
Kogu maailmas peetakse ikka veel ususõda. „Kalifaadi sõdur tappis kalifaadi vastu võitlevate ristisõdijate liidu alamaid,“ kirjutatakse otsesõnu.
Meie noor peaminister kinnitab, et võõrad, kelle me oma koju võtame, tuleb tööle panna, nad vajavad keeleõpet ja tuge.
104 aastat tagasi kirjutab August Kitzberg näidendi „Libahunt”. See algab pildiga, kus väike Mari veerib Martin Lutheri väikest katekismust, kus sees keelud ja käsud – mida peab ja mida ei tohi.

Tragöödia
Samal ajal on kirikutulbas nõid surnuks pekstud. Nõiatütar Tiina satub Tammaru pere ukse taha. Peremees ja perenaine arutavad, mida lapsega teha. Peremees (on teoorjuse aeg, mõis nõuab oma) Jaan arutab, et tal pole südant last hommikul külma kätte saata.
Perenaine muretseb, et kui leiba oleks: „ Meil on isegi sööjaid küllalt!” Peremees arvab, et teeks kevadel tüki maad juurde. Ta peab silmas põldu, mis toidab. Kui perenaine küsib, mis mõis arvab, ütleb peremees: „Mis see mõis! Orja hingekene tuleb juure.”
„Libahunt” on tragöödia. Selgub, et perre võeti hoopis vaba hingega looduslaps. Ja see on hoopis teine vereliin. Miskil moel annab Kitzbergi 104 aastat tagasi kirjutatud näidend vastuse küsimusele, kuidas meil, eestlastel, on õnnestunud elus püsida ja miks me ise sellega teatud puhkudel üldse rahul ei ole.
August Kitzberg on „Libahundi” pimeda vanaema suhu kirjutanud sõnad: „Kõik kordub siin maa pääl — midagi ei muutu.” Mõni hetk pärast seda laseb Margus Tiina hunte laudaukse kallalt peletades maha.

Paigalseis või ettenägelikkus

Maailm ja mõõdud.   Libahunt Viinistul alates 8.juulist.                        Joonistas: Viio Aitsam

On üsna hämmastav, kuidas sada aasta tagasi kirjutatu haakub meie elukesega täna, ja see ei käi Kitzbergi loomingust rääkides ainult „Libahundi” kohta. Mida me oleme õppinud inimestena, mida rahvana…?
Kitzbergi näidendid sündisid, kui alustas Eesti professionaalne teater. 1906. aastal esietendunud draamaga „Tuulte pöörises” avati Vanemuise teater. Teemaks oli armastus ja revolutsioon. See, kuidas omad ideede pärast vaenlasteks saavad.
1911. aastal esietendus tragöödia „Libahunt”, millega avati Endla teater. Teemaks vabadus ja võõraviha, loodus ja ristiusk.
1912. aastal jõudis lavale draama „Kauka jumal”. Teemaks inimene ja raha. Kuldvasika kummardamine ja inimeste mitte märkamine selle kõrval lõpeb hullusega. Lugedes ja lavatõlgendusi nähes tekib tunne, et hull Mogri Märt on normaalsem kui see raha kummardav limukas.
1915. nägi ilmavalgust muusikaline komöödia „Kosjasõit” (muusika Juhan Simm), teemaks ajakirjanduse ja ajakirjanike ostetavus-müüdavus. Kokkulaenatud lehelood koos ennast jumalateks pidavate ajakirjanikega.
1918. aastal tuli tragöödia „Enne kukke ja koitu”. 1969. aastal lavastas näidendi (pealkirjaga „Laseb käele suud anda”) Jaan Tooming. Seda lavastust peetakse läinud sajandi kuuekümnendate aastate Eesti teatriuuenduse alguseks.
Need kõik on Eesti teatri tüvitekstid ja üsna valus on nende tekstide taustal tekkiv äratundmine, kuidas rumaluse ja pealiskaudsuse aste meie elus kasvab pöördvõrdeliselt tehnika võidukäiguga. See paneb mõtlema.
Tõsi, Kitzbergi pärandis puudub üks näidend, mis räägiks pagulase elust, peale mujalt tulnute ka nende, kes pagulased omade seas…

Libahundi puudutus
Mu ema rääkis, et nad isaga olid plaaninud mulle Peeter nimeks panna. See oli isegi vanaema-vanaisaga läbi räägitud. Siis kuulis ema raadiost kuuldemängu „Libahunt” ja minust sai Margus.
Kujutan ette, et 1956. aastal sündinud Margused on kõik libahundi märgiga. Ilmselt tähistati kuuskümmend aastat tagasi Kitzbergi sajandat sünni-aastapäeva ja üsna ilmselt kõlas just sellepärast raadiost 1954. aastal salvestatud „Libahundi” kuuldemäng.
Olen vahel mõelnud, mida elu oleks teinud, kui oleksin olnud Peeter. Usun, et küllap oleks teistmoodi läinud.
Libahundi puudutused on olnud üsna määravad mu elus. 1980, kui Tallinna lahes peeti olüpiamängude purjeregatti, mängisime Vabaõhumuuseumis Jaan Toominga lavastatud „Libahundimängu”. See oli raju. Regilaul, nukumäng, loitsimine, trummid… kõik esitatud nagu rock´n´roll, väega ja valusalt.
Jaan Tooming ütleb nüüd, kui talt selle kohta pärin: „Libahundimäng omal ajal andis võimaluse hundimaskis esineda ja hüüda, et hunt on vaba! Jah, siis võis küll öelda, et hunt oli vabam kui eestlane – vene ajal! Ja päris uhke oli laulda suure rühmaga rahvalaule.”
Läks veel mõni aasta ja lahkusin teatrist. Meeles Kitzbergi Tiina nüüd maailma valitsev mõte, et hunt hunti ei murra, inimene inimest küll. Arvasin siis ja peaaegu ka nüüd, et vaba ja loodusega kooskõlas elu on libahunt.
2005. aastal kutsus lavastaja Andres Lepik mind Lihula linnusemäele suvelavastuse „Libahunt” peremeheks. Tegin sellegi mängu kaasa ja sealt sai alguse mu teatri juurde tagsipöördumise tee, äkki julgesin sellest kirjutada. Jõu selleks andsid näitlejad Katariina Unt ja Külli Teetamm, kelle suhtumine teatrisse ja oma töösse oli mu jaoks üllatavalt sügav, ennast otsiv ja püha.
Libahundi Tiina ütleb, kui Margus ta reedab ja peremees välja kihutab, et oleks parem olnud surra kohe… Kas, kus ja mis olekus on teie libahunt?
Tuneesias vaid mõni päev tagasi religiooniterroristi rünnakus tapetutest räägitakse raadiouudistes juba selles kontekstis, kui palju miljoneid turismiraha riik kaotas. Maailm on üks, põgeneda pole kuhugi.

Lugu ilmus 2.juulil Maalehes.