Vaba Lava ja Vabaduse festival on vabaduse õhuaken Narvas ja mitte ainult seal. Märt Meos ja Allan Kaldoja käisid hiljuti Kiievis ja kevadel Kesk-Aasias, et leida lavastusi aasta pärast plaanitud teisele Vabaduse festivalile. Seda vaatamata sellele, et mehi vaevab väsimus tuuleveskitega võidelda.

Sõidame Märt Meosega Mäetaguselt Tõstamaale. Jutud on mu just nähtud lavastuse „Diktaator, naljamees ja liiderdaja” juures. Ühel hetkel ulatab roolis olev Märt mulle oma telefoni ja ütleb: Loe kõvasti. Loen talle kirja, mis algab sõnadega „Kallis sõber, tere.”

Dušanbe

Kirjast selgub, et olukord Tadžikis on hull. Ei möödu päevagi, kui kedagi ei vangistata. „Just pandi trellide taha kolm ajakirjanikku ja räägitakse nimekirjast, kuhu on kantud need, kes nüüd või kunagi on julgenud olla võimukriitilised.” Tõlgin ja mõtlen, et ma ei tea mitte midagi, mis on Dušanbes täna. Kiri läheb üldiselt konkreetsele. Ma ka kirjeldan seda teile oma tänaste teadmiste valguses, aga kui seda Märdile tõlkisin, oli kõik täiesti ootamatu.

Hiljem Märt mulle seletas, et kirja kirjutaja on Kesk-Aasia tuntud lavastaja, legend, kellega nad tutvusid märtsis ja tegid plaane koostööks tuleval Narva Vabaduse festivalil. Lisaks tegi ta – ütleme ta kohta lavastaja B – siis proove lavastusega „Mankurt” Tšingiz Aitmatovi romaani „Ja sajandist on pikem päev” järgi. „Mankurt on juurteta ja nimeta ori, kes ise ei teadvusta, et ta on inimene,” sõnastab Allan Kaldoja.

Lavastus keelatakse enne proovide lõppemist ära.

See legend siis kirjutas, et üks tema kolmest noorest näitlejast, sealne kuulus videoblogija, on vangistatud. Teda süüdistatakse terrorismis. Ja ilmselt saab seitse aastat vanglat. Teisi kaht näitlejat veetakse järjest ülekuulamistele. Nende süü on selles ka, et nad abistasid sõbra naist ja kolme last, kui ta vangistati. Ja nüüd kirjutab B; „Soovitage mulle, kas on võimalust lapsed, kes veel vangis pole, kuidagi Eestisse toimetada?” Selgub, et tüdruk ja poiss on valmis mis tahes tööd tegma. „Ma ise ka sõidaksin ära, aga kellele mind, 63aastast enam vaja on. Kõik teavad, et mind jahitakse, aga ma väga ei taha lahkuda oma kodust ja oma maalt. Aga palun teid, äkki leidub võimalus päästa need kaks noort näitlejat.”

Me selle peale seal autos vaikime pikalt. Lõpuks Märt katkestab vaikuse ja ütleb midagi sellist, et Vaba Lava pea kohal ripub samuti mõõk ja meil keeruline neid aidata. Ma avaldan arvamust, et kuidagi peaks appikarjele reageerima tegudega. Märt käsi ei laiuta, hoiab rooli. Saan teada, et taoline abipalve pole ainus.

„Tuleb aidata neile viisad teha,” ütleb Märt. Tadžikistanis olevat ka komme, et kahtlustatavatelt võetakse passid ära, et nad ei saaks põgeneda. See on taas hilisem tarkus, aga sealkandis on esimene koht, kus Eesti saatkond, Kasahstan. „Minu maa ei ole ära teeninud nende tarkade noorte inimeste teeneid, las nad siis teenivad teie maad,” kirjutab sealne teatriguru. Ei ole selge, kuidas asjad edasi lähevad nende laste ja mentoriga.

„Paljudes kohtades tehakse ausat teatrit elu hinnaga ja me tihtilugu ei julge siin isegi oma arvamust välja öelda. Me peame sellest rääkima! Inimesed, tehke silmad lahti! ” ütleb Vaba Lava juht Märt Meos.

Küsin Märdilt kelle raha eest nad reisivad, Vabaduse festivali nimel? „ Isikliku raha eest. Teatril selleks raha pole.”vastab Märt.

Kiiev

Selle loo ilmumise ajaks on Meose ja Kaldoja Kiievis käigust möödunud nädal. Mu peamine küsimus neile oli, kas Ukrainas, Kiievis teatrid tegutsevad. Selgus, et trupid on laiali, näitlejad on rindel ja osa naistest maalt põgenenud. Ent mõni erand siiski on. Allan Kaldoja kirjutas mulle veel Kiievis olles, et mõned trupid tegutsevad. Vene klassika on mängukavast välja löödud. Mängitakse päeval. Ja etenduste andmine sõltuvat sellest, kas lähedal on pommivarjendit, kuhu publik ohu korral kiiresti viia.

Kui Märt Meosega Kiievis käigust rääkisime, põikas ta oma jutus sageli Narva, öeldes näiteks, et üle 700 põgeniku on Vaba Lava 8 –kohalisest hostelist juba läbi käinud, ja kohe sellele otsa: „Me peame mõtlema, mis on täna muutunud ja mis on tähtis teatris. Vabaduse teema on Kiievis kordi aktuaalsem kui ta oli aasta tagasi. Kesk –Aasias tehakse teatrit elu hinnaga. Neist peab rääkima ja see distsiplineerib ka mind olema aus”

Kiievis käimise põhjus oli meestel koostööhuvi üles näitamine, kuna nad tahavad osa tulevasest Vabaduse festivalist pühendada Ukraina teatrile, ühisproduktsioonid, arutelud, kinoprogramm, ka Ukraina ansambel… rääkis Märt suhete loomise vajalikkusest juba täna. „Seda me hoidmaks ja kaitsmaks kultuuri, peame hetkel tegema ja seda on ka Narva vaja,” rõhutas Meos.

Küsimusele, mis mulje Ukraina pealinn jättis, vastas Meos ootamatult lihtsalt, et noori mehi oli vähe. „Õhtuti istusid baarides rohkem naised. Nägime sidemetes mehi. Palju oli teetõkkeid. Nende president on hästi kaitstud ja rahva võidutahe sõnades kirjeldamatu.”

Ukraina tuntud dramaturg Natalka Vorozhbit viis Märdi ja Allani ka Butšasse, Irpini ja Borodiankasse. Ka dramaturg käis seal esimest korda, sest polnud seda seni lihtsalt suutnud. Märt kirjeldas pilti Borodiankast, sealselt purukspommitatud peatänavalt: „Nägin, kuidas ühest täiesti purukspommitatud põlenud maja korterist inimesed suure kraanaga püüdsid leida oma asju, mis alles. Ladusid neid kraana korvi, see oli südantlõhestav. Ma ei kujuta ette, mida tähendab seal talv. Venelaste purukspommitatud peatänav on tehtud vaid hirmu külvamiseks, sest mingeid sõjalisi objekte seal pole.”

Vaba Lava saadikud tunnistasid, et kui Kiievi minnes oli neil kahtlus, kas on kohane sõdiva riigi pealinnas rääkida teatrist, siis kohtumised sealsete tegijatega selle kahtluse hajutasid. „Elu läheb edasi ja teatritel omad eesmärgid selle elu kajastamisel. Ma nägin kõikides, kellega kohtusime, väga suurt tahet teha teatrit, tõelist tahet ka koostööks ja tundus et me olime esimesed teatrisaadikud, kes neile kohapeal koostööettepaneku tegid.” mõtiskles Märt Meos.

Vaba Lava – vabaduse õhuaken

Allan Kaldoja

Käid Kesk-Aasias ja Ukrainas järgmiseks Vabaduse festivaliks lavastusi otsimas ja kohtud kümnete isikutega, kel vabaduse nimel erinevalt meist ka sõna otseses mõttes oma nahk mängus. Ja saad aru, et nii Vaba Lava, Vaba Lava Narvas kui Vabaduse teatrifestivali on osadele inimestele väga vaja. Nad on olulised ja see olulisus on veidi suuremgi kui Narva linna või Eesti Vabariigi piirid. Nii ei olegi kergeid valikuid.

Ainult süveneb arusaamatus kultuuriministeeriumi ükskõiksuse suhtes. Loodame, et käimasolev kohtuasi toob selgust ja siis otsustame, kas jätkata või mitte. (Vaba Lava vaidlustas kultuuriministeeriumi komisjoni otsuse teatri regionaalsest tähtsusest, millest sõltub riigi toetus, kohtusse. Kohtuotsus peaks selguma 19. augustil. MM)

Esimest Vabaduse festivali korraldades kutsusime külla teatritegijad, lavastused ja filmid, kes ja mis oma riikides valitsuste surve all olles siiski vabaduse eest võitlevad. Nii Venemaalt, Ukrainast, Ungarist, Kesk-Aasiast kui mujalt. Siis tegelesime vabaduse järk-järgulisest lämmatamisest tulenevate probleemidega justkui teoreetiliselt. Paraku osutus festival oomenlikuks. Nüüd on Euroopas sõda lahti. Impeeriumi lagunemisest tulenevad rahutused on ka Kesk-Aasias.

Vahepeal on me peadest korduvalt läbi käinud mõtted kogu see tegevus Narvas katki jätta, sest tervemõistuslik inimene ju ei tegeleks lõputult (hetkel 9 aastat) tuuleveskitega võitlemisega oma isiklike ajurakkude ja tasku arvelt ning kultuuriministeeriumiga kohut käies ning kohalike putinoidide ja linnavõimu parastamise saatel.

Tegelikku tuge ju riigilt seniajani pole, ainult suured sõnad. Et kui pole vaja, siis pole vaja, tulgu uued inimesed ja tehku meist paremini, meil on muudki tühja vaidluseta rakendust ses elus. Siis aga saad kümneid kirju Narva elanikelt, kes ütlevad, et Vaba Lava on nende linnas üks väheseid õhuaknaid, mis Eesti Vabariigis eksisteerivasse nõukogude provintsi värsket hingamist toob. Ja vaatad majas tegutsevate noorte säravaid silmi…

Ilmus Maalehes.